Huvitav oli Jaan Krossi vastus vestlussaates Urma Otiga, et ta on loobunud lugemast ja tegeleb kirjutamisega. Peamiselt uurib vaid teatmeteoseid. Seda muidugi täpsustamata milliseid, kas tõlkimisega seoses või kirjutamisel faktide kontrollimiseks.
Võimalik, et kirjutamine aitab mõtteid korrastada ja loob rohkem teadmist kui ilukirjanduslike juturaamatute lugemine.
Mõtlemine ilma kirjutamata ei ole vist efektiivne. Lugedes kirjutatut on sul võimalik edasi minna mõtetega kohast kus pooleli jäid. Kirjutades on võimalik ka mõte pooleli jätta. Alati ei ole vaim valmis teemat lõpuni mõtlema või nägema uue vaatenurga alt. Siis on paslik jätta teema laagerduma ja tulla tema juurde tagasi natuke hiljem, siis kui oled valmis.
Huvitav, et vaid harva suudan ma aju välja lülitada ja mitte mõtelda. Ka mittemõtlemine ja ümbritseva vahetu kuulamine ja kogemine on nauditav. Olen täheldanud, et selleks on parim vaikne koht, kus on vaid mõned üksikud õrnad loodushääled. Olgu siis selleks tuule õrn sahin, vihmajärgselt viimaste piiskade langemise heli või hommikuse linnu rõõmus siutsumine. Siis tajud rahu ja keskendumist vaid mõnele üksikule helile. Muidu on aju end välja lülitanud ja aja kulg ei häiri.
See on nagu võimalus astuda vahepeal kihutavalt ja kindla suunaga täis rongilt üksikus peatuses maha, lasta paar rongi mööda ja nautida seda rongide vahelist üksi olemise hetke, et siis taas järgmise rongiga sukelduda sigina ja sagina tavalisse maailma.
Huvitav, kas sipelgad suudavad korraks peatuda ja nautida ümbritsevat? Või on nende loomuses, et nad peavad nad kogu aeg sagima ja toimetama. Kaslased on jälle vastandina pidevalt jõudehetke nautimas ja liigutvad vaid selleks, et jahtida ning süüa. Kui nälg rahuldatud, tarduvad kaslased taas jõudehetke nautima.
Huvitavalt mitmekesine see maailm.
Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjad
4 nädalat tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar