Küsimusi seoses õnnelikkusega

Kas inimene on õnnelik?
See sõltub sellest, mida defineerida õnnena.

Mis tingimused peavad olema täidetud, et väita ma olen õnnelik?
Õnnelik on inimene ka siis, kui tal puuduvad mured. Kas täiskasvanud
inimene jõuab kunagi olukorrani, kus tal puuduvad mured. Vist mitte. Vähemalt stabiilse olekuni jõudmine on keeruline.

Arvan, et eristada saab püsivat ja lühiajalist (absoluutset) õnneseisundit. Absoluutne õnn on siis, kui unustad kõik muu ja sa naudid seda hetke nüüd ja praegu. Näiteks kirglik armastus, juues ennast purju vms. Samas on teada, et see ei ole püsiv. Armastuse kirg vaibub, peale joomingut saabub kainenemine jne.

Osad inimesed muutuvad absoluutsest õnnest sõltuvaks. Nad ei teadvusta, et seda palju tarbides hävitab inimene enda. Lugesin, kord artiklit Tervisetrendist, et ka teaduslikult on uuritud, et näiteks armastuse tundega kaasnevad ajus keemilised protsessid, mis pikemaajalisel kestmisel muutuvad inimesele kahjulikuks.

Osad otsivad püsivat õnne läbi usu. Selle kaudu hakatakse oma soove ja unistusi piirama. Seekaudu jõutakse, et millegi puudumine ei ole probleem, milest omakorda järeldatakse, et kõik on hästi ja ma olen õnnelik. Samas arvan, et sellega kaasneb oht, et tapetakse ära loovus, julgus minna üle piiri ja katsetada midagi uut. Väga ennast piirates võetakse ära soov millegi teistsuguse ja uudse järele. See on ühikonna, kui terviku jaoks hea, kuna see annab stabiilsuse ja ettearvatavuse. Samas ei ole mõistlik seda sundida kõigile, sest keegi peab olema sö hull teadlane või muu taoline, kes üritab ületada seni teadaolevaid printsiipe - inimesed, kes läbi otsingute jõuavad kas või kinnituseni, et need olemasolevad printsiibid on väga head.

Eelnev ei tähenda, et usk oleks halb. Usk on hea, kuna see annab inimesele printsiibid ja põhimõtted, milles saab ta oma elus toetuda. Paljudel ei ole soovi jõuda ise printsiipideni ja nad võtavad aluseks midagi standardset.

Kas ise tunnistan mingit usku?
Standardseselt pakutavat mitte. Küll tunnistan põhimõtteid, mis läbivad paljusid usundeid. Enda jaoks huvipakkuvaid mõtteid olen leindud budismist ning muinaseestlaste veendumusest, et kõigel looduses ümbritseval on hing.

Paar mõtet eestlaste kultuurist

Kultuurile ja selle ajaloole mõteldes seostatakse mõiste ennekõike kõige ainelisega - uhked ajaloolised ehitised, kirjutatud raamatud, hindamatud kunstiteosed ning muu taoline, mis tähistavad inimkonna suuri saavutusi läbi aegade. Alles seejärel, teisena, tajume kultuuri pehmemat poolt. Vaimest osa: traditsioonid, ühiskonna kirjutamata kokkulepped, teadmised, käitumisnormid, mida antakse edasi põlvest põlve, inimeselt inimesele. Vaimne osa on vahetu, mida saab tunnetada ja tajuda vaid konkreetses kontekstis suheldes seda kandvate inimestega.

Mis viis mind mõtetele vaimsest kultuurist. Käies Lõuna-Türgis panin tähele, et enamik, mida seal turistidele näidatakse, ei ole loonud türklased, vaid selle on ammusel ajal rajanud kreeklased. Kohalikele on vaid oluline, et selle ajaloolisega saab teenida tulu. Abivalmidus lõppes, kui sai selgeks, et see ei too neile tulu. Kohalikud imestasid “Miks te tahate vaadata omal käel vanalinna? Me oleme nõus näitame teile natuke kui te külastate ühtlasi meie kulla- ja nahaärisid.”
See aineline kultuur, mida nad näitasid, ei olnud loodud nende enda poolt.

Reisides sisemaal on veel palju inimesi, kes elavad osmikutes ja elatavad end mägedes karjakasvatamise või põlluharimisega. Tekkis mõte, et kas see ei ole tase, mis oleks rahval tema loomulikku arnegut järgides?
Võimalik, et setõttu on vahe nii suur ainelise ja vaimse kultuuri vahel.

Lääne-Euroopas on suhtumine teine. Kuigi ka seal on turism majandusharu, ei varjuta see sellega tegelevate inimeste abivalmidust jagamast oma kultuuri. Seal on aineline ja vaimne kultuuril olnud võimalus areneda koos ja nad on samal tasemel.

Kogemus Türgis viis mind mõteteni eestlaste kultuurist. Või õigemini, miks meil on korraga nii palju kultuuri ja teisalt kultuuritust. Tahtmatult viis see paralleelide tõmbamiseni ja sarnasuste otsimiseni türklaste ajalooga. Me oleme suutnud ise luua rehetare, suitsusauna, kuid kahjuks jäi see meie iseseisva loomuliku arengutaseme tipuks. Nii kummaline kui see pole, Eesti presidendi loss on ehitatud vene tsaari poolt. Tartu, Tallinna ja muud ainelised vaatamisväärsused ei ole tekkinud eestlaste arengu tulemusena, vaid see on samuti suures osas sisse toodud rootslaste, sakslaste ja teiste poolt. Meie vaimne kultuur ei ole saanud areneda kooskõlas ainelise kultuuriga, mistõttu on meil üheaegselt palju ainelist kultuuri ja teisalt vaimset kultuuritust.

Arengus on oma loomulikud etapid, mida üldjuhul ei saa vahele jätta. Vaid väga andekatel võib mõningal määral õnnestuda arenguetappide vahelejätmine. Kuid enamus ei suuda eirata üldisi seaduspärasusi. Eelnimetatud seaduspärasus kehtib ka rahvuse ja kultuuri arengus. Oma iseseisvas arengus kultuuri osas me areneme paratamatult edasi rehetare tasemelt (vabandust, natuke kõrgemalt). Samas võrreldes prantslaste, inglaste või teiste kultuurrahvastega võrreldes on (ja tõenäoliselt jääb pikaks ajaks) suur arenguvahe. Nemad on saanud järjepidevalt areneda, mida meie oleme teinud katkendlikult, väikeste etappide haaval.

Vaadates meie ühiskonda tekib tunne, et inimesed pannes selga härra riided ja süües härrade toitu usuvad , et nad arvavad muutuvat nagu imeväel härraks. Unustatakse ära, et vorm (aineline pool) ei taga, et sisu (vaimne pool) on selle vastav.
Mulle meenub suguvõsast vanavanaisa venna kirjutis, kes oli vahepeal Venemaal õpetaja. “Kas teate mida tähendas Venemaal kirjaoskus? Inimest loeti kirjaoskajaks, kui ta oskas kirjutada oma allkirja. Sellest tuleneb fakt, et Venemaal on nii madal kirjaoskamatuse tase.” Alati on olemas müüdid, mida tahetakse näidata väljapoole, ja on olemas tegelikkus.

Eesti “kõrgklassi” käitumist vaadeldes jääb mulje levinud arusaamast, et raha ja auväärse ametiga kaasneb võimalus olla teistest parem ja võimalus eirata reegleid. Olgu need reeglid kas kirjutatud või kirjutamata. Eestlaste “kõrgklassi” kultuuritus paistab välja igapäevaselt. Kas te olete tähele pannu kui palju sõidetakse poodides autoga vaata et trepist üles. Kuigi sada meetrit eemal on piisavalt auto parkimiseks ruumi. Aga härrad ei käi jala. “Ah et parkisime invaliidi kohale. No kuulge, seal parklas on nii kitsad parkimiskohad ja keegi võib ju mu suure auto uksele kriimu tõmmata. Invaliidi ei ole ju praegu poes. Ja kui tulevad siis ootavad natuke. Mul ju kaks käru kaupa täis. Saage aru, kui ebamugav on nendega kahe käruga sinna kaugele sõita.”

Kultuursus tähendab minu jaoks oskust arvestada teistega, kirjutamata eetiliste põhimõtete järgimist ja usku millegi muu jõusse kui raha. Nende puudumine tähendab vastandit ehk kultuuritust.

Kahjuks kumab meie kultuuritus välja ka poliitikas, kõmulehtede kultuses jms.
Poliitikas on täiesti tavaliseks kujunenud teineteise laimamine, halvustamine ja pooltõdede edastamine. See on poliitika igapäevane osa – intriigid, teenete osutamine arvestusega saada vastuteenet ja teistele ärategemine. Kas poliitikas on keegi eetiliste põhimõtetega kaugele jõudnud? Ei, sest keskkond ei toeta seda. Ima selleta jõuab paremini tulemuseni. Eetiliste reeglitega ei löö selles teistsuguste reeglitega mängus läbi. Milleks poliitikutele siis need eetilised põhimõtted?

Inimene peab kohama paratamatult ümbritseva keskkonnaga. Seetõttu ümbritsev keskkond sageli määrab, milliseks muutuvad selles elavad inimesed. Kohanemine keskkonnaga on olnud läbi aegade loodusseadus, mis tagab eluspüsimise. Teistpidi keskkonna muutmine ja mõjutamine on jõukohane vaid vähestele. Hindan tõeliselt nende üksikute inimeste püüdlust, kes üritavad harida meid, juhtida meid elu põhiväärtuste, ja seeläbi kultuursema rahvuse poole. Seda tehakse delikaatselt, juhtimata tähelepanu sellele matslikkusele, mis on meile tahtmatult nii omane. Samas need üksikud, kes räägivad eetikast jms, räägivad paljudele arusaamatus keeles. Seetõttu neid ei mõisteta. Nii nagu kultuuri kantakse edasi põlvest põlve, kantakse edasi ka kultuuritust. Kumb meid lõpuks valitseb, näitab aeg.

Kultuur tekib väga pika perioodi ja mitmete põlvede jooksul. Öeldakse, et tõelise härrasmehe kasvatamine algab kaks põlvkonda enne tema sündimist. See tähendab, et Eestis on lootus esimesi härrasmehi saada ca 60 aasta pärast, kui sellega praegu alustada. Soovin teile jõudu härrasmeeste kasvatamisel. Oluline on soov muutuda vaimses mõttes paremaks.

Kas me soovime kohtuda tulnukatega?

Sel nädalavahetusel oli nädalavahetuse lehtedes kaks artiklit teemal, kus oli ka teemaks "milline oleks võimalik mõju inimkonnale, kui saaksime kontakti tulnukatega?" Selle kohtumise nimel paistab inimkond vaeva nägevat. Samas ei küsita endalt, kas me oleme selliseks kohtumiseks valmis ja mis see endaga kaasa võib tuua.

Juhul kui tulnukad on arenenumad kui meie ja heasoovlikud, siis võib olla sellest kohtumisest kasu. Samas artiklites küsiti, kas siis kogu senisel teadustegevusel on olnud mõtet kui tullakse hoopis kõrgema arengutasemega? Mis saab näiteks kristlusest, kus eelduseks on kokkulepe, et jumal lõi inimkonna, ühe ja ainsa?

Teine, minu arvates hullem variant, oleks olukord, kus tulnukad ei suhtuks inimkonda sõbralikult ja käsitleksid inimesi kas alama klassina või toiduna, nagu inimkond käsitleb praegu loomi. Ma ei usu, et inimkond selliseks alternatiiviks valmis on. Seni on inimene olnud looduse kroon ja uskunud, et valitseb maailma.

Inimesed on jõudnud oma arengus tasemele, kus teise inimese orjastamist peetakse pahaks. Huvitav, et samas see põhimõte ei kehti näiteks loomade suhtes, keda inimene kutsub koduloomadeks. Samas mis on vahet on koduloomal ja orjal? Ori oli omal ajal võimalik, et isegi paremas olukorras. Teda vähemalt ei söödud ära.

Hobune, lammas, kana, siidiuss jne - kõik nad on pandud inimese jaoks tööle. Siin ei tunne inimene mingit häbitunnet. Samas kui looduses üks liik hakkab teise kulul elama, siis nimetatab inimene teda parasiidiks. Kas sarnaselt lähenedes ei ole inimene muu maal elutseva suhtes parasiit?

Inimene on huvitav. Kui tegu on sarnase isendiga, siis kohtleb ta teda lugupidavalt, vastasel juhul mitte.

Kas mitte erinev nahavärv ei olnud mitme ajaloos tagantjärgi hukkamõistetud inimkäitumise ajendiks? Nii väike erinevus on olnud põhjuseks, et võib suhtuda teisiti.

Miks siis tulnukad ei või käituda sarnaselt ja näha meis vaid kui ressurssi? Kahuaoodatud kohtumine ei olegi lõpus nii oodatud. Loodame, et tulnukad on head ja õpetavad inimesi natuke lugupidavamalt ümbritsevasse suhtuma. Selle asemel, et matta meeletuid summasid lõpmatuse uurimisse võiks osa ressursist ja tähelepanust suunata inimese sisemaailma uurimisse.

Armastus mere vastu

Istub väike mollusk merekaldal.
Oma armsal mustal kivil,
mis päikese käes on muutunud praepanniks.

Ta on olnud kaua selle kiviga koos
Ent lahkuda ei julge.
Ta vaatab öösel,
ilma jahenedes igatsedes kuud
ja ohkab.

Ta teab, et kui kuu hakkab naeratama
Siis tõuseb ka vesi.
Ja siis tuleb meri.
Meri on vabadus.

Vaikselt läheneb tõusuvesi,
Võttes sind enda embusesse,
andes iga senimeetriga juurde jõudu,
ta kuivanud elule.

Ta tunneb end mõnusasti jahedas merevees.
Nii hea on loksuda ühtlases rütmis.
kaob valu ja teda valdab taas rahu.

Nüüd on tal on aega nautida mööda kihutavaid värvilisi kalu.
Ja päeval särav päike
ei tee enam valu,
vaid lisab erksust värvidemängule.

Ei väike mollusk mere liikumise vastu saa.

Mida teha?

Sul on valik minna mere vooluga kaasa.
Lahkuda oma armsalt kodukivilt ja lasta vabalt hoovustel kanda.
Minna kaasa ilusa ja värvilise eluga.

Või hoida kinni oma kivist?
Teades, et taandudes jätab meri sind kuivale
Kõrvetava kuratliku päikse kätte,
mis kuivatab naha,
ja avab taas haavad,
mida hakkab kõrvetama mereveest jäänud sool.

Valik on sinu teha, kuid kas on sul julgust ja tarkust otsustada?

Mees ja naine - näide erinevast vaatenurgast

Mul tekkis küsimus, miks mõningaid asju vaadatakse meeste ja naiste puhul erinevalt?

Midagi, mis on normaalne naiste puhul, saab sageli ette halvustava suhtumise meeste puhul. Eelarvamuste põhjal kiputakse kergesti järeldusi tekitama ja tekitama vääraid seoseid.

Üks näide ajakirjandusest.
Lugesin lehest lugu, kus üks mees võttis hooldada kolm poissi, kelle ema oli joodik. Valla sotsiaaltöötajalt kaebas politseisse ja alustati kriminaaluurimist, et mees valmistab sündsusetuid filme ja mida veel ta võib poistega teha. Uurimise käigus ei leidnud ükski väide tõestust. Mees ei mõistnud seda, samuti ei mõistnud poisid.

Teine näide elust.
Naised käivad sageli sõbrannaga teatris. Värvivad ennast ilusaks, panevad pidulikud riided selga. Vaheajal jalutavad koridoris kõrvuti vabalt lõbusalt juttu vesteldes. Mõtlesin, et mis pilguga vaadataks teised teatrisse tulnud kahte meest, kes paneksid end ilusti riidesse ja istuksid kõrvuti loozis ja vaataksid koos etendust ehk teeksid samu asju, mis naiste puhul ei pälviks tähelepanu. Enamik teatrikülastajaid vaataks neid võõrustavalt mõttes liikumas kahlased eelarvamused.

Seetõttu ei loeta meeste puhul normaalseks:
- Mehed ei käi teatris etendust vaatamas, vaid peavad käima spordivõistlusi vaatamas.
- Mehed ei saa võtta hooldada lapsi. Ühiskond ei aktsepteeri seda.

Kas on võimalik naiste ja meeste võrdne kohtlemine. Kas meie eelarvamused ja hoiakud mehe ja naise erinevasse rolli ka kunagi muutuvad?

Iseasi kas on üldse vaja vastanduda emakse looduse poolt aastatuhande käigus kujundatud reeglitele. Inimene on pidanud ennast kõrgemaks muust loodusest, mis annab talle õiguse teha kõike oma reeglite järgi. Mõnes mõttes saan sellest aru, kuna mõistus on inimesel tõesti teistsugune – see on põhjus. Samas ei usu, et see õigustab inimese ületähtsustamist. Oma reeglite tegemisel oleme võõrandunud loodusseadustest, üritades muuta normaalseks seda, mis looduses ei toimi. Näiteks homoabielud, naiste ja meeste rolli ja ülesannete võrdsustamine, geneetilised manipulatsioonid. Inimese mõttes on sageli soov allutada kogu maailm oma võimu alla, oma tegevusega arutult hävitab teisi liike, tehes seda sageli vaid lõbust, mitte praktilisest vajadusest.

Tagajärjed sellistele looduse reegleid eiravatele tegudele võivad olla ettearvamatud. Me rikume sellega ära looduse tasakaalu, mis looduses pikas perspektiivis viib tavaliselt katastroofini. Tulemusena hävinevate liikide hulgas võib vabalt olla inimene, et loodus saaks taas alustada liikumist läbi evolutsiooni tasakaalu poole.

Miks peaks loodus jätma alles liigi, mis tasakaalu rikub ja teisi hävitab?
Hävitades teised hävitab inimene selle aluse, millel põhineb tema enda olemasolu.

Tasakaaluks on tekkinud nö. öko mõtlemine ja roheline eluviis. Kuigi ka seda unustatud vana peetakse nüüd äärmuslikuks, väljakujunenud tavadest kõrvalekalduvaks. Inimese loomuses on, et ta ihkab seda, mida tal ei ole ja ei ole rahul sellega mis tal on. Rahutu hing, mis ei oska olemasolevast rahuliku hetke nautida. See on tasakaalutu inimese tunnus.
Idamaade tarkus õpetab rohkem püüdlema sisemise tasakaalu, liigsete soovide vältimise ja nüüd ja praegu hetkest rõõmutundmise oskuse peale.

Mõned riimid vol.1

Tarkuse tee

Uitmõtted uitavad
tulevad, lähevad,
vabana liueldes.

Tagasi pöördudes,
saades selgemaks,
kohta otsides.

Tundlaid teritades,
Üritades mõista,
Tabada seoseid.

Paigutada kohale,
Sobitades konteksti
Liigset unustades.

Kirjutatud, 04.05.2009


Avaliku sektori valitsemise tava

Ei leia teadmine, tarkus mõistmist,
kui rumalusele on antud võim.
Ei leia tekkivad head mõtted sobivat pinnast,
neid saadab vaid ilkuv naer ja sõim.

Kihutab kaarik täiel hool
Peavad pidu rumalus, isekus, ahnus.
Neil käes on võimu rool,
ja raha kõlksub taskus.

Lai naeratus kaarikus seltskonna suul.
Neid valdab rõõm kiirest sõidust .
Kostavad hõisked,
seltskond on täis väge,
ei märka nad,
et kaariku hoog ei tule ratsude tööst,
vaid sellest,
et tee läheb alla mäge

Kirjutatud 27.01.2007, kuid asjakohane ka täna.

Eesti seaduste maailm ja tegelikkus

Inimesed on ainukesed olendid maakeral, kes üritavad kõike ära reguleerida. Nad loodavad, et kui võtavad vastu seaduse, siis hakkab tegelik elu kohe seaduse vastuvõtmise järel selle järgi toimima.

Reeglite kirjutajate unistus tõenäoliselt oleks, et inimene toimiks nagu robot: annad programmi (reeglid) ette ja robot (inimene) liigub etteantud rada ja käitub etteantud loogika järgi. Kõiki kõrvalekalded saavad karistada.

Teoorias reeglid peaksid olema kehtestatud mingist eesmärgist lähtuvalt ning kohtus asjade lahendamisel tuleks lähtuda ennekõike sellest, mis on seaduse mõte. Sellest teooriast lähtuvalt ei peaks ka kõike reguleerima, kui vaid mõtelda soovitaks. Praktikas see nii ei ole.

Näitena seaduse loojate töö võimekusest oli aasta alguse pressiteade, uhkusega teatati et meil Eestis on palju nii ja niipalju seadusi ja umbes 75% seadustest sai eelmisel aastal muudetud. Küll on valitsus ja riigikogu teinud head tööd.

Siit sealt on kostunud vastuväiteid, kas seda on kõike vaja? Tundub, et reeglite koostajad arvavad, et on. Viimase näitena üritatakse seadusega reguleerida, kuidas lapsevanem võib kasvatada (sh karistada) last. Arvan, et kui lapsevanem on terve mõistusega inimene, siis saab ta lapse kasvatamisel lapse karistamiseta hakkama. Ja kui inimesel on katusekorrusel midagi puudu, siis ei aita ka seadustest ega tõenäoliselt ka karistamisest.
Ei, terve mõistus ja tavad seaduse loojatele ei sobi. See ei ole argument.

Eestlaste seaduste usk tuleneb vist valitud õigussüsteemist (saksa õiguse mudel), kus ei lähtuta mitte seaduse mõttest, vaid sellest, mis on seaduses kirjas. Kokkuvõttes selle tulemuseks on püüd kõik valdkonnad võimalikult täpselt ära reguleerida.

Minu arvates on valitud õigussüsteem üheks põhjuseks, miks inimestel Eestis järjest vähem on lootust saada kohtust õiglast kohtuotsust ning ühiskonnas järjest laieneb JOKK kultus.

Kohtus ei ole tegija mitte see advokaat, kes argumenteerib lähtuvalt seaduse mõttest, vaid advokaat kes tunneb protsessireegleid ja seaduste nõrkusi. Vaidlused ei käi sisulise küsimuse üle, vaid määravaks on, kas kõik toimus täpselt reeglite kohaselt.

Ma ei väida, et anglo-ameerika süsteem, kus kohtud loovad seadusi, on õigem. Seda just seetõttu, et kunagi tehtud kohtulahendeid võetakse kui uusi seadusi ja sisuliselt kombineeritakse kahte õigsussüsteemi. Samas on anglo-ameerika mudeli korral võimalus ehk suurem, et kohtu eesmärk on pigem teha õiglane kohtuotsus, kui seadustele kuivalt vastav otsus.

Lisaks, kui vaadata seaduste muutmise kiirust ning olles natuke ka näinud seaduse koostamise protsessi olen jõudnud järeldusele, et paljude seaduste puhul ei ole seaduse eesmärgipärasus, loogilisus, kooskõla tavade jms seaduse loomisel oluline. Noored, elukogemuseta, sageli vaid riigitööl olnud ametnikud arvavad, et midagi võiks sedasi olla, panevad kirja ja saadavad Riigikogu poole teele. Seaduste tegemisel ei hinnata, kas seaduse rakendamine on võimalik, kas ta vastab tegelikule elule.

Vürtsi lisab ka valitsejate üleolev suhtumine, kui keegi julgeb kahelda, kas on vaja reguleerida või kas seadus muudab midagi paremaks.

Näitena justiitsministri üleolev suhtumine ajalehtede ühisele protestile uuele allikakaitse seaduse eelnõule. Minister väidab, et ajalehtede kõik peatoimetajad, on saanud asjast valesti aru, ning see pole üldse nende asi sekkuda seaduseloomesse.

Minister vastab küsimustele demagoogiaga (see on huvitav sõna poliitikute sõnakasutuses, mis sisult tähendab jama ajamist). Mis olid ministri argumendid:
1) see ei ole Langi koostatud seadus, vaid valitsuse seadus. Kuigi tegelikkuses valitsus ei koosta ise ühtegi seaduseeelnõud. Kõik seaduse eelnõud toodetakse ministeeriumide poolt ette. Võite vaid arvata, milline ministeerium selle seaduse eelnõu ette valmistas.
2) Valitsus ei kehtesta seaduseid, vaid seda teeb riigikogu. Lang kinnitab, ärge muretsega riigikogu arutab ja siis otsustab. Taas on tegu demagoogiaga. Juriidiliselt jah, seaduste vastuvõtmisega tegeleb Riigikogu, kuid kui valituskoalitsioon on midagi otsustanud, siis ta suudab selle ka riigikogus seaduseks koputada. Arvaku opositsiooni poliitikud mida tahavad. Valitsusel on riigikogus vajalik enamus ja tegelikult ei otsustata asju Riigikogus.

Kokkuvõttes, tavainimestele on reeglid kohustuslikud, isegi kui seadused on kummalised või vigased. Seaduste vastuvõtjaid on loonud enda kaitsmiseks seadustesse puutumatuse sätte, mis annab neile mõneks ajaks kaitse kohumõistmise eest ka, siis kui nad on seadust rikkunud. Nad kannavad poliitilist vastutust. Kuigi jah, mis see poliitiline vastutus on? Parimal juhul taanduvad korraks, et siis uue valimislainega taas harjale tõusta.

Loo moraal. Esiteks, metsas on kõik loomad võrdsed, kuid karu on kõige võrdsem. Teiseks, metsas õnneks loomadele inimeste seadused ei kehti.

Edaspidiseks mõtiskluseks: Mida peaks tegema kohus, kui te väidate, et te ei ole inimene vaid tulnukas. Te olete hästi arenenud ja võimeline võtma kopeeritava liigiga sarnase kuju kuid kinnitate, et tegelikult te ei ole inimene. Või teine lähenemine, te olete ebaseaduslikult kloonitud inimene. Te väidate, et tulnukatele (või kloonidele) inimeste reeglid ei kehti.

Mida teie arvate, kas inimeste loodud reeglid kehtivad või mitte? Kas peab tõestama, et te ei ole tulnukas vaid inimene?

Ka inimahv sarnaneb inimesele (väidetavalt inimesed pärinevad ahvist). Kas inimahvile kehtivad inimeste reeglid? Kas ainult välised tunnused on need, mis muudavad reeglid ühe liigi jaoks kehtivaks ja teise jaoks mitte.

Muidugi on lahendus inimeste maailmas lihtne. Teid tunnistatakse kas simulandiks või hullumeelseks (ehk sarnaseks inimesega) ja seadused kehtivad. Edasi on mõlema juhtumi jaoks reeglid olemas...

Lugemisest ja kirjutamisest

Huvitav oli Jaan Krossi vastus vestlussaates Urma Otiga, et ta on loobunud lugemast ja tegeleb kirjutamisega. Peamiselt uurib vaid teatmeteoseid. Seda muidugi täpsustamata milliseid, kas tõlkimisega seoses või kirjutamisel faktide kontrollimiseks.

Võimalik, et kirjutamine aitab mõtteid korrastada ja loob rohkem teadmist kui ilukirjanduslike juturaamatute lugemine.

Mõtlemine ilma kirjutamata ei ole vist efektiivne. Lugedes kirjutatut on sul võimalik edasi minna mõtetega kohast kus pooleli jäid. Kirjutades on võimalik ka mõte pooleli jätta. Alati ei ole vaim valmis teemat lõpuni mõtlema või nägema uue vaatenurga alt. Siis on paslik jätta teema laagerduma ja tulla tema juurde tagasi natuke hiljem, siis kui oled valmis.

Huvitav, et vaid harva suudan ma aju välja lülitada ja mitte mõtelda. Ka mittemõtlemine ja ümbritseva vahetu kuulamine ja kogemine on nauditav. Olen täheldanud, et selleks on parim vaikne koht, kus on vaid mõned üksikud õrnad loodushääled. Olgu siis selleks tuule õrn sahin, vihmajärgselt viimaste piiskade langemise heli või hommikuse linnu rõõmus siutsumine. Siis tajud rahu ja keskendumist vaid mõnele üksikule helile. Muidu on aju end välja lülitanud ja aja kulg ei häiri.

See on nagu võimalus astuda vahepeal kihutavalt ja kindla suunaga täis rongilt üksikus peatuses maha, lasta paar rongi mööda ja nautida seda rongide vahelist üksi olemise hetke, et siis taas järgmise rongiga sukelduda sigina ja sagina tavalisse maailma.

Huvitav, kas sipelgad suudavad korraks peatuda ja nautida ümbritsevat? Või on nende loomuses, et nad peavad nad kogu aeg sagima ja toimetama. Kaslased on jälle vastandina pidevalt jõudehetke nautimas ja liigutvad vaid selleks, et jahtida ning süüa. Kui nälg rahuldatud, tarduvad kaslased taas jõudehetke nautima.

Huvitavalt mitmekesine see maailm.

Mõtlemise soov

Miks inimesed tahavad, et nende eest otsustatakse? Millegi pärast ei soovita valida ja liikuda oma valitud teed pidi, vaid soovitakse minna mööda etteantud rada. Kas selle põhjuseks on viitsimatus mõtelda? Loobutakse tegevusest, mis on raske, kuid mille omandamine pakub minu arvates suuremat mõnu, kui mistahes teine tegevus. Mõtlemine pakub iga kord uut ja eelmisest korrast erinevat kogemust. Isegi kui pöörduda sama küsimuse juurde tagasi, on võimalik iga kord läheneda selle natuke teise nurga alt ja avastada teadmises uusi tahke ja saada kinnitust selle kohta kuivõrd vähe me teame ning kui lõpmatult lai on teadmatuse meri.

Mõtlemist ei tohiks segamini ajada targutamisega, kus eesmärgiks ei ole teadmise omandamine vaid soov viia teine inimene eksitusse. Kokkuvõttes aitab see mõtteid selgemaks, kuid targutamine ei ole heatahtlik lähenemine ja seetõttu võib mõtlemise viia loomulikult rajalt kõrvale, ning eesmärgiks saab tõestada oma mõtet ja kaotada võime hinnata oma mõtet neutraalselt. See võib viia ka mõtete suundumisele, ilma et me seda ise märkaks, valele rajale.

Teadlased peavad sageli teaduslikku lähenemist ainuõigeks ja kõike muud sobimatuks. Ka see on üks kujunenud tõdedest. Kas on olemas tõde ehk ainuõiget lahendust? Tõenäoliselt mitte, mistõttu ei peaks minu arvates seda ainuõiget lahendust otsima. Kuigi meid ümbritseva looduse uurimisega on tegeletud sajandeid, püsib vastamata küsimuste hulk suuremana kui vastuse saanud küsimuste arv. Isegi igasuguste putukate ja mutukate liike, mida on palju avastatud, avastatakse kogu aeg juurde. Seda isegi nii väiksel territooriumil kui Eestis.

Seetõttu väita midagi, et see on sedasi, on juba olemuslikult minu arvates väär. Tõde ja arusaam on vaid ühe juhtumi kirjeldus konkreetses kontekstis ja konkreetse inimese arusaamas. Samas tingimuste muutudes võib olla tulemus hoopis teine. Meid ümbritseva keskkonna pideva muutumise tõttu võib väita, et me teame midagi mingi ajahetk, kuid meie hinnangud ja järeldused sellele tõenäoliselt muutuvad ajas.