Kas me soovime kohtuda tulnukatega?

Sel nädalavahetusel oli nädalavahetuse lehtedes kaks artiklit teemal, kus oli ka teemaks "milline oleks võimalik mõju inimkonnale, kui saaksime kontakti tulnukatega?" Selle kohtumise nimel paistab inimkond vaeva nägevat. Samas ei küsita endalt, kas me oleme selliseks kohtumiseks valmis ja mis see endaga kaasa võib tuua.

Juhul kui tulnukad on arenenumad kui meie ja heasoovlikud, siis võib olla sellest kohtumisest kasu. Samas artiklites küsiti, kas siis kogu senisel teadustegevusel on olnud mõtet kui tullakse hoopis kõrgema arengutasemega? Mis saab näiteks kristlusest, kus eelduseks on kokkulepe, et jumal lõi inimkonna, ühe ja ainsa?

Teine, minu arvates hullem variant, oleks olukord, kus tulnukad ei suhtuks inimkonda sõbralikult ja käsitleksid inimesi kas alama klassina või toiduna, nagu inimkond käsitleb praegu loomi. Ma ei usu, et inimkond selliseks alternatiiviks valmis on. Seni on inimene olnud looduse kroon ja uskunud, et valitseb maailma.

Inimesed on jõudnud oma arengus tasemele, kus teise inimese orjastamist peetakse pahaks. Huvitav, et samas see põhimõte ei kehti näiteks loomade suhtes, keda inimene kutsub koduloomadeks. Samas mis on vahet on koduloomal ja orjal? Ori oli omal ajal võimalik, et isegi paremas olukorras. Teda vähemalt ei söödud ära.

Hobune, lammas, kana, siidiuss jne - kõik nad on pandud inimese jaoks tööle. Siin ei tunne inimene mingit häbitunnet. Samas kui looduses üks liik hakkab teise kulul elama, siis nimetatab inimene teda parasiidiks. Kas sarnaselt lähenedes ei ole inimene muu maal elutseva suhtes parasiit?

Inimene on huvitav. Kui tegu on sarnase isendiga, siis kohtleb ta teda lugupidavalt, vastasel juhul mitte.

Kas mitte erinev nahavärv ei olnud mitme ajaloos tagantjärgi hukkamõistetud inimkäitumise ajendiks? Nii väike erinevus on olnud põhjuseks, et võib suhtuda teisiti.

Miks siis tulnukad ei või käituda sarnaselt ja näha meis vaid kui ressurssi? Kahuaoodatud kohtumine ei olegi lõpus nii oodatud. Loodame, et tulnukad on head ja õpetavad inimesi natuke lugupidavamalt ümbritsevasse suhtuma. Selle asemel, et matta meeletuid summasid lõpmatuse uurimisse võiks osa ressursist ja tähelepanust suunata inimese sisemaailma uurimisse.