Lähedase lahkumisega kaasneb valdavalt kurbus. Enamikel juhtudel nendime, et ta lahkus liiga vara. Harvem leitakse, et õnneks pääsemine teispoolsusesse päästis inimese vaevadest. Siiski ka sel juhul kaasneb surmaga negatiivne taustaaisting nähes surirja elu lõpufaasi valulikku protsessi kas vigastuse või raske haiguse tagajärjel.
Surmaga kokkupuutel kaasnevad ebameeldivad tunded – valu, õnnetuse tunne, südamevalu, lootusetuse tunne jne. Seetõttu on loomulik, et surma seostatakse vaikimisi ebameeldivusega ja seda peljatakse. Enamik inimesi ei soovi rääkida surmast ja isegi mõtlemine surma teemal on tabu. Miks häirida end mõtetega, mis võivad teha haiget? Millegi olemasolu eitamine on sageli üks kaitseviis sellega toimetulekuks.
Teisalt on inimesi, kes ei pelga surma. Neid on küll vähemus, kuid kes on saanud hirmust vabaks. Seetõttu küsin küsimuse, et kuna surm on iga inimese elukaare loomulik ja vältimatu sihtpunkt, miks ei võiks olla see sihtpunkt olla ilus? Koht, kuhu minnakse rahuliku südamega, ilma muretsemata ja hirmudest vabana.
Millega surmahirm on seotud?
Surmahirm on kaitsereaktsioon eesmärgiga meid elus hoida. Ellu jäämise instinkt on omane kogu elavale loodusele. Ma ei tea, kas mikroorganism on teadlik oma hirmust, kuid alateadlikult üritab ta enda ja oma liigi hävinemist vältida. Surmahirm on iidne alateadlik hirm ja seetõttu on seda raskem kontrollida. Samas inimene mõtiskleva olendina on seda tunnet suuteline tahtmise korral teadvustama ja analüüsima.
Hirmusid põhjustab sageli teadmatus. Selles mõttes ei ole ka surmahirm erand. Meie tõestatavad faktid surmast piirduvad surma hetkeni. Kuna hilisemast surmkindlaid tõendeid ei ole annab see ruumi kujutlusvõimele. Ja siis hakkavad levima müüdid ja lood.
Surmahirm aitab hoida ühiskonda ohjes ja avab tee poliitiliste otsusteni, millele ilma selle hirmuta, ei õnnestuks toetust saada. Ei ole ju suurimat ühendajat kui ühine vaenlane. Surm ja surmahirm on sageli enamike inimeste jaoks pigem vaenlane ning seda inimese nõrkust kasutatakse nii mitmeski valdkonnas teadlikult ära.
Surmahirm on minu arvates üks takistustest, mis lääne ühiskonnas inimestel ei lase sisemiselt vabaks saada. Senikaua kuni ühiskonna liikmed pelgavad surma, ei saa ka ühiksond tervikuna kunagi vabaks ja jääb manipuleeritavaks. Seetõttu mõistan ka seda, miks vabasurm on lääne ühiskonnas üldjuhul hukka mõistetud. Nii inimlikust vaatenurgast kui ka seetõttu, et sedasi on ühiskonna ohjamiseks kasulikum.
Vabasurmast.
Surmahirmuga on seotud ka enda elu lõpetamise küsimuse temaatika. Vabatahtlikult surma minek on tõenäoliselt seotud sooviga saada vabaks mingist maisest raskest koormast. Selle valiku tegemise protsess on tõenäoliselt vaimselt väga valus ja keeruline. Viimase sammu tegemise ajendiks on lootus saada vabaks.
Seda protsessi mõista on väga keeruline sest need, kellel on vabasurma kogemus, ei saa sageli läbielatut meile avada.
2) Kui sa ei eelda mõistmist ja harjud ära tähelepanematusega saad vabaks edevusest. Hakkad mõistma kui palju on näivust ja kui palju tarbetult raisatakse aega selle näivuse saavutamiseks. Ja milleks kõik see, kui teispoolsusesse läheb vaid meie elusäde ning kõik maine muutub kunagi kõduks. Enamik kuulsustest vajub ajaloos unustuse hõlma. Alati tuleb keegi kiirem või tugevam. Ükski rekord ei ole igavene, ükski mälestusmärk ei jää ajahambast puremata. Surm võrdsustab lõpuks kõik.
3) Igaühel on oma elu käia ja oma raskused ületada. Samas ei lõpe maailmas need tööd ja raskused. Teha tuleb seda, mis on enda arenguks oluline ning milleks on jaksu. Ma ei ürita enam kõiki töid ära teha. Kuigi tegevus on see, mis meid elus hoiab, tean, et viimane tegevus jääb alati poolikuks.
4) Teistele head tuleb teha palju jaksad. Sest iga märkamatu heategu muudab sind ennast rõõmsamaks. Iga südamega tehtud töö teiste heaks on heategu. Suhtumine muudab ka näiliselt kõige tühisema töö oluliseks ja selle tegija hindamatuks. Aja jooksul hakkad seda märkama ja vahet tõelisel ja näilisel (edevuse rahuldamiseks tehtud) teol.
Miks soovitakse elada igavesti? Igavene elu on liialdus, mida tuleks vältida. On teada, et üldjuhul elu viimases osas langeb elamise kvaliteet niivõrd, et tekib küsimus, kas see elu iga hinna eest pikendamine on seda väärt? Kesktee on lahkuda elust, nagu igalt peolt, õigel ajal ja veel heas vormis.
Paras mõõt on igaühele erinev kuid vanad inimesed teavad mil on mõõt täis. Miks mitte lasta neil siis lahkuda väärikalt? Haiglas abiks olles mitmel juhul avaldati mulle vestluse käigus see soov.
Kokkuvõttes ei maksa peljata surma, sest see surmahirm sulgeb vabaduse ja tarkuse tee. Vabaks saamise eeldus maises elus on surmahirmust võitu saamine.
Surmaga kokkupuutel kaasnevad ebameeldivad tunded – valu, õnnetuse tunne, südamevalu, lootusetuse tunne jne. Seetõttu on loomulik, et surma seostatakse vaikimisi ebameeldivusega ja seda peljatakse. Enamik inimesi ei soovi rääkida surmast ja isegi mõtlemine surma teemal on tabu. Miks häirida end mõtetega, mis võivad teha haiget? Millegi olemasolu eitamine on sageli üks kaitseviis sellega toimetulekuks.
Teisalt on inimesi, kes ei pelga surma. Neid on küll vähemus, kuid kes on saanud hirmust vabaks. Seetõttu küsin küsimuse, et kuna surm on iga inimese elukaare loomulik ja vältimatu sihtpunkt, miks ei võiks olla see sihtpunkt olla ilus? Koht, kuhu minnakse rahuliku südamega, ilma muretsemata ja hirmudest vabana.
Millega surmahirm on seotud?
Surmahirm on kaitsereaktsioon eesmärgiga meid elus hoida. Ellu jäämise instinkt on omane kogu elavale loodusele. Ma ei tea, kas mikroorganism on teadlik oma hirmust, kuid alateadlikult üritab ta enda ja oma liigi hävinemist vältida. Surmahirm on iidne alateadlik hirm ja seetõttu on seda raskem kontrollida. Samas inimene mõtiskleva olendina on seda tunnet suuteline tahtmise korral teadvustama ja analüüsima.
Hirmusid põhjustab sageli teadmatus. Selles mõttes ei ole ka surmahirm erand. Meie tõestatavad faktid surmast piirduvad surma hetkeni. Kuna hilisemast surmkindlaid tõendeid ei ole annab see ruumi kujutlusvõimele. Ja siis hakkavad levima müüdid ja lood.
Omamoodi karuteene meie suhtele surmaga on teinud usundid, mis hirmutavad põrgu ja kannatustega teistpoolsuses. Läbi teadliku hirmutamise üritatakse inimesi pöörata "'ainuõigele" rajale. Usundid, kus surmajärgselt loodetakse pääsevat paradiisi, minnakse surma sirge selja ja särava pilguga.
Teaduse silmis on mõlema versiooni puhul (põrgu või paradiis) tegu võrdväärse umbluuga. Samas valitav lugu mõjutab meie suhtumist.
On uuritud ka väheseid kogemusi surmasuust naasnutelt. Samas ei liigitata seda teadmist tõsiteaduse valdkonda kuna neid väiteid ei ole võimalik kontrollida ega tõestada. Samas ei saa ka väita, et selle kogemuste ühisosa ei võiks käsitleda teadmisena. Üldjuhul on teistpoolsusest kogenute meenutused pigem head ja miks ei võiks seda võtta ühe, pigem tõesema, hüpoteesina?
Surmahirmust vabanemine.
Surmahirmust lahti laskmine suurendab vabaduse tunnet. Mis see surm ikka on kui kõige suurem (absoluutne) vabadus, vabanemine kõigest. Nii saab väita kui eeldame, et me teisele poole surma piirjoont midagi oma maisest elust kaasa ei vii.
Ma ise hindan väga vabadust maises elus. Osaliselt seetõttu ei pelga ma ka seda absoluutset vabadust teispoolsuses. Mõteldes teistpidi tekib küsimus kas surma hirm võib olla seotud vabaduse kartusega? Vabadus tähendab ju vastutust oma elu eest. Vabadus tähendab iseseisvat toimetulekut keerukates olukordades. Vabadus on raske koorem kuna peab ise tegema otsuseid ja seisma silmitsi nende otsuste tagajärgedega. Paljud meist unistavad vabadusest kuid ei julge vabaduse teed valida kuna sellega kaasnev koorem tundub liialt keeruline kanda.
Ühiskonnas toimetamine eeldab vabadustest loobumist ühiste huvide hüvanguks.
Ühiskonnale (sh seda juhtivatele valitsejatele) ei sobi vabad inimesed, sest vabad inimesed ei karda astuda süsteemi (valitseva suhtumise) vastu. Parafraseerides filmiklassikat" vabad mehed on need kõige suuremad ketserid". Hirmu külvamine on ajaloos olnud üks poliitilistest tööriistadest, millega juhitakse inimmasse soovitud suunas. Ega asjata ei võrrelda sellist olukorda lambakarjaga, kes hirmust tulenevalt pistab soovitud suunas jooksma.
On uuritud ka väheseid kogemusi surmasuust naasnutelt. Samas ei liigitata seda teadmist tõsiteaduse valdkonda kuna neid väiteid ei ole võimalik kontrollida ega tõestada. Samas ei saa ka väita, et selle kogemuste ühisosa ei võiks käsitleda teadmisena. Üldjuhul on teistpoolsusest kogenute meenutused pigem head ja miks ei võiks seda võtta ühe, pigem tõesema, hüpoteesina?
Surmahirmust vabanemine.
Surmahirmust lahti laskmine suurendab vabaduse tunnet. Mis see surm ikka on kui kõige suurem (absoluutne) vabadus, vabanemine kõigest. Nii saab väita kui eeldame, et me teisele poole surma piirjoont midagi oma maisest elust kaasa ei vii.
Ma ise hindan väga vabadust maises elus. Osaliselt seetõttu ei pelga ma ka seda absoluutset vabadust teispoolsuses. Mõteldes teistpidi tekib küsimus kas surma hirm võib olla seotud vabaduse kartusega? Vabadus tähendab ju vastutust oma elu eest. Vabadus tähendab iseseisvat toimetulekut keerukates olukordades. Vabadus on raske koorem kuna peab ise tegema otsuseid ja seisma silmitsi nende otsuste tagajärgedega. Paljud meist unistavad vabadusest kuid ei julge vabaduse teed valida kuna sellega kaasnev koorem tundub liialt keeruline kanda.
Ühiskonnas toimetamine eeldab vabadustest loobumist ühiste huvide hüvanguks.
Ühiskonnale (sh seda juhtivatele valitsejatele) ei sobi vabad inimesed, sest vabad inimesed ei karda astuda süsteemi (valitseva suhtumise) vastu. Parafraseerides filmiklassikat" vabad mehed on need kõige suuremad ketserid". Hirmu külvamine on ajaloos olnud üks poliitilistest tööriistadest, millega juhitakse inimmasse soovitud suunas. Ega asjata ei võrrelda sellist olukorda lambakarjaga, kes hirmust tulenevalt pistab soovitud suunas jooksma.
Surmahirm aitab hoida ühiskonda ohjes ja avab tee poliitiliste otsusteni, millele ilma selle hirmuta, ei õnnestuks toetust saada. Ei ole ju suurimat ühendajat kui ühine vaenlane. Surm ja surmahirm on sageli enamike inimeste jaoks pigem vaenlane ning seda inimese nõrkust kasutatakse nii mitmeski valdkonnas teadlikult ära.
Surmahirm on minu arvates üks takistustest, mis lääne ühiskonnas inimestel ei lase sisemiselt vabaks saada. Senikaua kuni ühiskonna liikmed pelgavad surma, ei saa ka ühiksond tervikuna kunagi vabaks ja jääb manipuleeritavaks. Seetõttu mõistan ka seda, miks vabasurm on lääne ühiskonnas üldjuhul hukka mõistetud. Nii inimlikust vaatenurgast kui ka seetõttu, et sedasi on ühiskonna ohjamiseks kasulikum.
Vabasurmast.
Surmahirmuga on seotud ka enda elu lõpetamise küsimuse temaatika. Vabatahtlikult surma minek on tõenäoliselt seotud sooviga saada vabaks mingist maisest raskest koormast. Selle valiku tegemise protsess on tõenäoliselt vaimselt väga valus ja keeruline. Viimase sammu tegemise ajendiks on lootus saada vabaks.
Seda protsessi mõista on väga keeruline sest need, kellel on vabasurma kogemus, ei saa sageli läbielatut meile avada.
Ei saa ütelda, et vabasurm oleks lihtsama tee valik. Surma ukse avamine nõuab otsustuskindlust ja surmahirmust võitu saamist. Samas siiski millegipärast võetakse julgus kokku ja eelistatakse elule surma. Mis võib tähendada, et eluga toime tulemine on raskem kui surmaga kohtumine.
Samas ma mõtlen, et kui vabasurma valiku ees seistes saadakse surmahirmust võitu, siis kas ei oleks mõistlik teha veel üks samm ja mitte valida vabasurma. Surmahirmu üle võidu saavutamine on vabastav. Seda vabastavat tunnet on kirjeldanud ka surmateelt naasnud ehk kuidas see kogemus muutis nende vaadet elule.
Samas ma ei mõista hukka vabasurma minejaid. Iga inimese elu mõõt ja elu talumisvõime on erinev. Kui mõõt on täis, siis kõik järgnev on liigne.
Rahu, surm ja igavene elu.
Rahu, mis saavutatakse surmahirmu ületamisel, on vabastav. Ma kirjutan teemal kuna mul on kogemus, et kui surmapelgusest lahti saada, muudab see elus paljud rasked olukorrad lihtsamini talutavaks. Olen täheldanud, et põhjendus, et halvim, mis saab juhtuda, on võimalus saada vabaks, muudab nii paljud rasked olukorrad lihtsamini talutavaks.
Muretseda homse pärast ei ole mõtet, sest homset ei pruugi tulla. Tuleb elada ettenägelikult ja liikuda oma rada. Päev korraga. Sellega kaasneb küll olukord, et suurem osa ühiskonna liikmetelt ei maksa loota mõistmist, kuid see vabadusetunne muudab nii paljutki:
1) Vajadused vähenevad, sest eluks on tegelikult vaja vähe. Kõik liigne on sageli üleliigne. Sa saad ajapikku jagu ahnusest.
Samas ma ei mõista hukka vabasurma minejaid. Iga inimese elu mõõt ja elu talumisvõime on erinev. Kui mõõt on täis, siis kõik järgnev on liigne.
Rahu, surm ja igavene elu.
Rahu, mis saavutatakse surmahirmu ületamisel, on vabastav. Ma kirjutan teemal kuna mul on kogemus, et kui surmapelgusest lahti saada, muudab see elus paljud rasked olukorrad lihtsamini talutavaks. Olen täheldanud, et põhjendus, et halvim, mis saab juhtuda, on võimalus saada vabaks, muudab nii paljud rasked olukorrad lihtsamini talutavaks.
Muretseda homse pärast ei ole mõtet, sest homset ei pruugi tulla. Tuleb elada ettenägelikult ja liikuda oma rada. Päev korraga. Sellega kaasneb küll olukord, et suurem osa ühiskonna liikmetelt ei maksa loota mõistmist, kuid see vabadusetunne muudab nii paljutki:
1) Vajadused vähenevad, sest eluks on tegelikult vaja vähe. Kõik liigne on sageli üleliigne. Sa saad ajapikku jagu ahnusest.
2) Kui sa ei eelda mõistmist ja harjud ära tähelepanematusega saad vabaks edevusest. Hakkad mõistma kui palju on näivust ja kui palju tarbetult raisatakse aega selle näivuse saavutamiseks. Ja milleks kõik see, kui teispoolsusesse läheb vaid meie elusäde ning kõik maine muutub kunagi kõduks. Enamik kuulsustest vajub ajaloos unustuse hõlma. Alati tuleb keegi kiirem või tugevam. Ükski rekord ei ole igavene, ükski mälestusmärk ei jää ajahambast puremata. Surm võrdsustab lõpuks kõik.
3) Igaühel on oma elu käia ja oma raskused ületada. Samas ei lõpe maailmas need tööd ja raskused. Teha tuleb seda, mis on enda arenguks oluline ning milleks on jaksu. Ma ei ürita enam kõiki töid ära teha. Kuigi tegevus on see, mis meid elus hoiab, tean, et viimane tegevus jääb alati poolikuks.
4) Teistele head tuleb teha palju jaksad. Sest iga märkamatu heategu muudab sind ennast rõõmsamaks. Iga südamega tehtud töö teiste heaks on heategu. Suhtumine muudab ka näiliselt kõige tühisema töö oluliseks ja selle tegija hindamatuks. Aja jooksul hakkad seda märkama ja vahet tõelisel ja näilisel (edevuse rahuldamiseks tehtud) teol.
Miks soovitakse elada igavesti? Igavene elu on liialdus, mida tuleks vältida. On teada, et üldjuhul elu viimases osas langeb elamise kvaliteet niivõrd, et tekib küsimus, kas see elu iga hinna eest pikendamine on seda väärt? Kesktee on lahkuda elust, nagu igalt peolt, õigel ajal ja veel heas vormis.
Paras mõõt on igaühele erinev kuid vanad inimesed teavad mil on mõõt täis. Miks mitte lasta neil siis lahkuda väärikalt? Haiglas abiks olles mitmel juhul avaldati mulle vestluse käigus see soov.
Kokkuvõttes ei maksa peljata surma, sest see surmahirm sulgeb vabaduse ja tarkuse tee. Vabaks saamise eeldus maises elus on surmahirmust võitu saamine.
