Trall Kreeka võla rahastamise ümber

Tänases Finantcial Times oli avalehel uudis, et eurooplased on Hiina ukse taga ja küsivad tuge. Mind ajas see uudis muigama. Kõigepalt lubame et anname raha ja siis kui lubadus aidata on antud, hakatakse otsima raha, et seda lubadust täita. Iseloomulik poliitikale vist kõigis riikides ja kõigil tasemetel. Keskajal oli kuningatel hea. Nad võisid langetada ka ebapopulaarseid otsuseid kartmata enda taasvalimise või populaaruse pärast. Poliitikutest valitsejate süsteem on vist üks põhjustest, miks vaade maailmas on muutunud järjest lühiajalisemaks. Pika vaatega ja sageli ebapopulaarsed otsused jäävad seetõttu langetamata.

Praegune sebimine Kreeka ümber meenutab kaardimängu „Must Peeter“. Poliitikud üritavad üksteise võidu ebamugavat teemat (ebapopulaarne otsus) enda käest ära saada. Samas peab arvestama, et varem või hiljem saabub mängu lõpp ja keegi jääb mustaks Peetriks.


Samas Ameerikale tõenäoliselt see trall Euroopa ümber sobib. Rahamaailma fookus on läinud vahepeal mujale ja saab rahulikult trükkida ja tükkida va rohelist krabisevat juurde.

Kas tehnoloogia võidukäiguga ….?

Kadaka Selveri remondi käigus juurutas Selver uudse nn iseteenindussüsteemi, kus ostja registreerib ise kõik ostud ja samuti korraldab tasumise. Moodsad värvilised puldid, makseterminaalid jne. Ostu registreerimine toimub vaid ühe nupulevajutusega. Iseteenindussüsteemi on reklaamitud kui kiiret ja järjekorravaba võimalust.

Poes uut süsteemi uudistamas käies tähendasin, et iseteenindussüsteemi juurutamise käigus on vähendatud poole võrra teenindajaga tavakassade arvu. Kui külastajate arv jääb samaks siis on selge et tipptunnil kassajärjekorrad venivad automaatselt pikemaks. Poole vähem teenindajatega kassasid ei suuda teenindada sama kiiresti muutumatut hulka ostjaid.
Sellega tehakse tagamõttega teenindajaga kassas ostmine ebamugavaks ja suunatakse (sunnitakse) ostjaid kasutama iseteenindust. Võimendatakse nö kahe süsteemi vastuolusid.

Mida Selver selle sammuga võidab?. Tegu on ühekordse investeeringuga, mis teenitakse tagasi vähendatud teenindajate palgakulu arvelt. Iseteenindusega pannakse kassapidaja töö ostja õlule.
Mõtlesin, et kui kõigis Selverites juurutatakse uus süsteem siis tähendab kokkuvõttes, et Selveri keti 35 kaupluses väheneb teenindajate arv poole võrra. Kui igas Selveris säästetakse 5-6 teenindajat teeb terve Eesti peale lihtsa arvutusega päris suure arvu (175) töötut juurde. Tööviljakuse suurendamise eesmärgil inimene asendatakse tehnoloogiaga. Selline plaan ei ole ainult Selveril. Kütuse müüjad on juba kasutusele võtnud automaattanklad jne.

Inimkond on läbi aegade püüelnud tööviljakuse suurendamise poole. Eesti on selles osas Euroopa riikidega võrreldes selgelt tagapool. Näitaja mille arvutamise üheks komponendiks on hõivatu (ehk töötav töötaja). Näitajat on võimalik muuta paremaks kas toodangut suurendades või töötajate arvu vähendades.

Tehnoloogia areng on tööviljakuse arendamisel olnud oluline abimees. Kas või sedakaudu, et tehnoloogia asendab inimest.

Mõtlesin, et kas tööviljakuse suurendamine on inimkonnal ikka õige eesmärk mille poole püüelda? Kas on mõteldud, kui kaugele sellega ollakse valmis näitaja parandamiseks minema? Kas hõivatute vähendamiseni nullini. Vist mitte, sest nulliga jagada ei saa ja siis muutuks näitaja tarbetuks. Kuid ikkagi, kui kaugele?

Eestlastele tõenäoliselt see lähenemine meeldib. Oleme tehnoloogiarahvas ja klienditeenindus ei ole meile kuigi omane. Inimese asendamine masinaga meile meeldib. Sisemiselt suletud rahvana pääseme ka tarbetust suhtlemisest.

Teoorias võib ju minna niikaugele, et enamiku teeb ära tehnoloogia (masinad) ja inimene muutub järjest rohkem lihava laisklooma moodi, kelle tugevaimad lihased on näpulihased, millega klõbistatakse raali sõrmistikul. Kuigi ka viimases osas arendatakse tehnoloogiat, et kõik toimuks mõtte jõul. Piisab vaid mõttest ja masin täidab peremehe soovi. Kas ei tähenda tehnoloogia areng teisalt suurema osa inimkonna allakäiku?
Noorte meeste osas näitab seda trendi ilmekalt kusealuste katsed, mida tehakse sõjaväkke võtmisel. Iga aastaga järjest vähem tulevasi sõdurpoisse suudab täita kehaliste katsete miinimumnorme.

Lõpetades pealkirjas küsimuse "Kas tehnoloogia võidukäiguga ei silluta me samas teed inimühiskonna allakäigule?". Mulle tundub, et pikas vaates oleme hetkel valinud selle tee. Mõteldes lõppevatele loodusressurssidele, mis on tehnoloogia toimimisele hädavajalik, mis saab inimestest siis kui ressursid on otsas või mingil põhjusel tehnoloogia seiskub? oleme me selleks valmis?

Taas üks kirjamees vähem

http://jaankaplinski.blogspot.com/2010/12/goodbye-my-estonian.html

Lugedes postitust ma küsisin endalt: „Mis on olulisem eesti keele arengule? Kas see, kui vaheda mõttega kirjanik otsustab loobuda keelt arendamast hetkel, kui ta on jõudnud võib-olla kaugemale kui keegi teine?”

Sedasi alla vandudes võetakse keelelt võimalus areneda veel ühes suunas. Me ei tea kunagi ette milline tee osutub lõpuks õigeks suunaks.

Isegi kui avalikkusele ei pruugi enam tulla teilt silpigi eesti keelset teksti palun arendage eesti keelt edasi. Kas või sahtlisse. Lootuses, et aastakümnete pärast on ehk lugejaid, kes mõistavad kirjutatut. Mõnikord ei leia mõned mõtted mõistmist, kuna nende vastuvõtmiseks ei olda valmis. Samas saab meister tagasi vaadates südamerahuga nentida, ma olen teinud parima, et seda väikest keelt suunata õigele rajale.

Erinev olla ei ole üldsegi lihtne. Suured asjad on alguse saanud, mitte seetõttu, et tehakse asju, mis teistele meeldivad, vaid seda, mida peetakse sisemuses õigeks. Hoolimata teiste arvamustest ja üldlevinud arusaamast.