neljapäev, 7. aprill 2016

Head inimesed ei vaja reegleid

Head inimesed ei vaja neid suunavaid ja piiravaid reegleid ning nad saavad toimetatud oma sisemise parema äratundmise järgi.

Kui liiklejad oleks mõistlikud, teineteisega arvestavad ning viisakad ei oleks vaja liikluseeskirju.

Kui sisemine piirang takistaks teha teistele kurja ei oleks vaja karistusseadustikku, vanglaid jms.

Millegipärast siiski ei keskenduta meie ühiskonnas inimeses sisalduva headuse arendamisele vaid püütakse luua rohkem ja täpsemaid reegleid, et nendega suunata inimesi. Inimest ei võeta kui ise hakkama saavat ja mõtlemisvõimelist vaid pigem kui vahendit ja ressurssi. Ametnikud paistavad teavad täpselt mis on kõigile sobivad ja piisavalt täpsed reeglid, mille järgi meie kõigi elu peaks kulgema.

Meile õpetatakse koolides palju teadmisi kuid vähe heidetakse valgust kuidas oma vaimu eest hoolt kanda ning millised on heaks inimeseks olemise eetilised alused. Järjest rohkem ja rohkem on vaja edasi anda faktiteadmisi ja neid vastu võtta. Andmata aega faktide settimiseks ja tervikpildi kujunemiseks.

Inimese eetika küsimusi peetakse niivõrd keerulisteks, raskesti selgitatavateks ning ajakulukateks, et nende jaoks meie järjest kiirenevas elutempos ei ole ruumi. Ja vähe on ka koolis isikuid, kes on need teemad enda jaoks läbi mõtelnud, et suuta selgitada, suunata mõtet ja vastata küsimustele.
Lisaks ei saa ka headust ja selle omandamist kuidagi mõõta ning selle eest hindeid panna. Vastupidiselt faktiteadmisele. Ja ka selle headuse edasi andmist ei saa õpetaja eduraportis kuidagi mõõta.

Arendamata välja teadmiste vahel seoseid on õpetamisele kulutatud aeg suuresti raiatud aeg. Mis kasu on faktidest, valemitest ja kõigest muust kui sellega ei kaasne mõistmist kuidas see omandatud fakt pärismaailmaga suhestub. Virtuaalmaailma tormiline areng lisab siia veel oma panuse.
Meelde jätmist ei ole vaja vaid fakt on ühe vajutuse või otsingu kaugusel.  Aga kui inimajudes ei ole ka enam fakte, siis ei ole ka võimalik ka nende faktide vahele seoseid luua.

Ülikoolis korra aastas ühte ainet õpetades ma rõhutan. Sellel kursusel on vaja vaid paar baasasja meelde jätta. Põhiraskus seisneb selles, et on vaja mõtelda ning osata neid baasteadmisi kasutada küll eraldi küll kombineeritult. Ning te peate olema suutelised hakkama saama ka valdkonnas, kui arvutit ei ole, vaid paberi ja pliiatsiga. Ja ma luban, et ma panen eksamil kõigi ajud tööle. Kõik saavad lõpuks tehtud, ja ka hea hinde, kuid peab tunda olema ajumootori kärssamise lõhna.

Ja ma iga aasta näen, et järjest raskemaks on muutunud mõtlemise ja seoste nägemise oskus. Ning vähenenud on ka võime keskenduda ja tegeleda mingi ülesandega pikemalt. Kui kaob oskus iseseisvalt mõtelda, ei saa loota, et osatakse teha vahet hea ja halva vahel.

Nii et lastevanematena saame teha seda, et rõhutame lastele:
  • Hinded ei ole olulised. Latti ei tohi väga madalale lasta kuid ei pea püüdma olla oivaline
  • Tegele sellega, mis sulle meeldib ja mis sind inspireerib. Tegele sellega süvitsi isegi kui selle taustal kannatavad mõned teised ained või hinded. Meie roll vanematena nende valikute tegemisel on tegelikult väga suur.
  • Minu roll lapsevanemana on pakkuda lapsele võimalusi, et ta leiaks selle, mis talle meeldib ja ma ei tohi püüda lapse kaudu täita oma saavutamata unistusi. Igal inimesel on oma isiklikud anded ja unistused.
  • Kuna inimlapse ajud toimivad erinevalt ja erineva kiirusega on meil lastevanematena ainsana aega teha see iseärasus selgeks ning proovida just sellest lähtuvalt oma last toetada. Vanavanemate tuge meie peremudelid enam ei toeta nagu see toimis vanasti. Koolis õpetajatel individuaalseks lähenemiseks ei ole aega. Kui meil vanemana samuti lapse jaoks aega ei ole, siis kellel veel?