Tagantjärele tarkust ei maksa peljata. Oleks rumalus praegusest kriisist mitte õppida ja mõtelda, mida me saame teha teisiti ehk hakata valmistuma järgmiseks sügiseks.
Komplekssüsteemides, keerukates paljude muutujatega süsteemides, tuleb oodatud eesmärgi saavutamiseks sageli mitmeid tegureid muuta ja kontrollida samaaegselt. Seejuures ei saa eeldada, et lõpptulemus ka kõigile ponnistustele vaatamata vastab 100% oodatule. Keerukate probleemide korral tõenäoliselt me ei suuda kõiki tulemust mõjutavaid tegureid ette näha. Käesolev viiruse levik on samuti paljudest teguritest sõltuv ja möönan, et lahenduse leidmine on keeruline. Mitme muutujaga võrrandite lahendamine on enamikele koolipingist meeles kui parajat ajugümnastikat nõudev tegevus ja väga ajamahukas.
Oleme saanud palju tagantjärele tarkust – uute vaktsiinide toime saame teada praktikas, viirus võib muutuda ja ilmnevad veel ohtlikumad tüved, haiglad ja esmatasandi arstid ei ole sellise mahuga kriiside jaoks valmis, inimestel ja ka arstidel ei ole eelteadmisi ja ka aega igapäevase kiire tegevuse kõrvalt võimalust süveneda nii keerukasse küsimusse, avalik sektori bürokraadid ja juhid ei julge uues olukorras raamist välja mõtelda, ning aktsepteerida lahendusi, mis ei mahu olemasolevate reeglite piiresse, eri rahvustel on omad traditsioonid ehk sama lahendus ei tööta kõikides riikides, paljud inimesed hirmu mõjul muutuvad agressiivseks jne. See nimekiri ei ole lõplik. Me võime neid faktoreid eirata kuid mõistlik oleks neid püüda arvestada ja mõtelda, mida me saame teha, et järgmine sügis oleksime rohkem valmis. Eeldada, et järgmist lainet ei tule, oleks vastutustundetu. Valmistuda tuleb halvimaks.
Kriiside juhtimiseks on vaja täpseid andmeid ja soovitatav on need andmed avalikustada kuna kindlasti leidub eri valdkonnast asjatundjaid, kes on valmis oma valdkonna vaatenurgast andmeid analüüsima ja kokkuvõtteid tegema. Keeruka probleemi lahenduseni jõutakse kiiremalt kui kaasata mõttetalgutesse rohkem ressurssi.
Mõned minu arvates järgmises kriisis tähelepanu väärivad teemad:
1. Andmed ja nende avalikustamine Salastamine tekitab kuulujutte ja oletusi. Läbipaistev ja piisvat detailne andmestik näitab, et midagi ei peideta ja annab võimaluse igal ühel ise selles veenduda ning paremini mõista muutusi nii otsustes kui seisukohtades. Praegune klassifikatsioon- vaktsineeritud ja vaktsineerimata ei peegelda olukorda tõeselt ning tekitab tarbetut vastuseisu. Gruppe on tegelikult rohkem: vaktsineeritud ja läbi põdenud, läbi põdenud, vaktsineeritud 2 doosi, vaktsineeritud 1 doos, vaktsineerimata, ei saa vaktsineerida, vaktsineeritud, kuid kaitse kadunud jne.
Oluline oleks mõõta inimeste viirusele vastupanu taset ja avalikustada, mis on hetkeseis praeguse teadmise tasemel. Lisaks peaks olema ette vaatav vaade, millal ja mis grupis ja piirkonnas kaitsetase hakkab langema. Näiteks kui avalikustada, kui pikk on teada olev kaitse kestvus, saab prognoosida eelloetletud lõigetes ühiskonna viirusele vastupanu taset (väga hea, hea, nõrk) ja toimuvate muutuse trende.
On selge, et kui tuleb uut teadmist viirusele kaitse kestusele, siis muutub teatud sektori viirusele vastupanu tase kas paremaks või halvemaks. On selge, et praegu kaitstud gruppide kaitse aja jooksul kaob ning muutub ja neid ees seisvaid muutusi saaks otsuseid tehes arvestada.
Detailsemalt tuleks ka avalikustada haigestunute profiil ja haiguse kulg (vanus, sugu, piirkond, haiguse kestus, haiguse raskus, kas on lisa riskitegureid, kus haigestus jne). See võimaldab analüüsida ja otsida seoseid tunnuste lõikes ja järeldada, kas on mingeid seaduspärasusi, kas mingeid tunnuseid peaks täpsemalt uurima jne. Näiteks, miks osa inimesi põeb kergemalt ja miks osa raskemalt?
Teaduskoja roll oleks läbi töötada nii kohalikud andmed, kui viimaste uuringute tulemused nii viiruse käitumise kui ravi võimaluste osas, võtta need kokku, avalikustada ja anda soovitusi, kuidas see uus teadmine võiks mõjutada juba tehtud otsuseid ja tulevikku suunatud otsuseid. See omakorda tähendab, et Teaduskoja liikmete arv peab kasvama ja tekkima nn valdkonna põhised töörühmad. Hetkel sisaldub teadusnõukoja esitatud andmestik vaid nakatumise taseme analüüse ja sellest lähtuvalt tehtud soovitusi. Seda on selgelt vähe. Ei tahaks uskuda, et see on ainuke teemade ring, mida käsitletakse. Kuigi aruande põhjal ei saa hetkel ka muud järeldada. Teadusnõukoja aruannetega teine probleem on, et soovitused ja järeldused ei ole läbi viidete seotud andmetega ja ei esitata järeldusele jõudmise käiku. Elementaarne teaduse puhul, kuid millegipärast teadusnõukogu raportid ei ole koostatud teadustööle esitatud nõudeid järgides. Heaks teistsuguseks näiteks on Ühendkuningriigi vastavad iganädalased raportid.
Valitsuse kommunikatsioon peaks olema samuti professionaalsem. Enne kui tuleb pressikonverents peaks avalikustama tehtud otsused ja põhjendused (seletuskiri). Pigem jääb mulje praegust info esitamise mudelist, et kokku veel 100% ei ole lepitud ja ühiskonna reageeringu põhjal vaadatakse, millised põhjendused me otsuste taustaks kokku kirjutatakse. See jätab ebaprofessionaalse mulje ning et otsuseid ei tehta mitte faktide ja nendest tehtavate järelduste (põhjenduste) põhjal vaid otsuste järel klopsitakse kokku otsust toetavad faktid ja järeldused. Selline protsess ei taga ei otsuste usaldusväärsust ega jäta muljet, et valitsusel on olemas mingi pikem plaan. Korralik strateegiline vaade on juhtimisest ja tehtud otsustest puudu.
Valitsus peaks küsima, mida me saame teha, et tagada usaldusväärsus teise osapoole ees. Isegi kui see teine osapool ei pruugi meile esmapilgul meeldida, siis usaldus on see, mis loob eelduse mõistlikuks suhtluseks. Üleoleva suhtumisega, mis praegu on kasutusel, ei ole võimalik usaldust taastada.
2. Haiglad On arusaamatu, miks selle aasta kevadel ei hakatud valmistuma järgmiseks kriisiks. Miks ei mõeldud kuhu me sel sügisel koroonahaiged paigutame ja kuidas mehitame nende ravi? On teada, et hoolduspersonali on haiglates vähe. On teada, et kui me jätkame samamoodi ehk toome viirushaiged tavahaiglasse osakondadesse, mis sageli asuvad keset haiglat, siis hakkab viirus ka haiglas levima. Kas ei oleks mõistlikum igaks sügiseks broneerida mingid eraldi seisvad ruumid koroonahaigete jaoks (olgu see spordihallid, büroohoone korruse vms) ja sisustada need haigete raviks. Põhimõte peaks olema, et üldjuhul koroonahaiged hoitakse tavahaiglast lahus. Võimalusel eraldi sissepääsuga ja eraldi personaliga. Sedasi hoitakse vabad pinnad, mis on vaja tavapärase ravi säilitamiseks.
Puuduva hoolduspersonali jaoks tuleks koolitada eraldi vabatahtlike reserv, keda saab kriisi kasvades kaasata olemasolevale personalile. Selleks on vaja inimesi, väljaõpet ja praktikat. Kui praegu hakata sellega tegelema, siis järgmiseks sügiseks ehk oles täiendav 100+ inimest olemas. Ma ise oleks valmis panustama, kui selline vajadus tekib. Vabatahtlikele tuleks hüvitatakse mingil tasemel tasu ehk nad saaksid näiteks kuu aega olla töölt eemal samas säilitades mingil tasemel sissetuleku. Ja kui ka kõike lisapersonali järgmine sügis ei ole vaja, on meil olemas välja õppinud reserv järgmisteks kriisideks.
3. Vaktsiinivastased ja haiguse ravi Vaktsiinivastased jäävad. Ei ole mõeldav, et nendega tohib käituda nagu juutidega II maailmasõja päevil. Kuigi osade vaktsineerimise tulihingeliste pooldajate suust on vastavasisulisi ettepanekuid välja öeldud. Vägisi neid vaktsineerima sundides tekitatakse ühiskonnas ainult lisapingeid. Meile ei pruugi see meeldida, kuid nad on olemas ja nad on samuti inimesed. Nende hulgas on nii veidrike kui oma peaga mõtlevad tarku inimesi. Praegune selgelt nähtav avalik kiusamine viib vaid kriisi süvenemiseni ja poolte vahelise vastuseisu suurenemiseni. Kas seda on kriisiolukorras vaja?
Miks me ei lase vaktsiinivastastel arsti järelevalve all ravida nn ametlikku kinnitust mitte leidnud ravimitega? Kui nad teevad seda teadlikult ja omal vastutusel, miks seda takistada kui on teada, et need ravimid on muus mõttes ohutud? Halvimal juhul need ravimid ei toimi aga kui toimivad, siis päästetakse hulga inimesi haiglasse sattumast ja saadakse uut teadmist.
Sellistes kriisides, nagu praegu on, kui puuduvad veel ametlikud ravimid, ei tohiks ei arste ega patsiente keelamast katsetama uusi lahendusi. Isegi kui need natuke aitavad, on see parem kui lasta haigusel süveneda kuni paari aasta pärast tuleb ametlik ravijuhis. Selles mõttes ei tohi korrata sama halvustamist (Haigekassa erikontroll, Terviseameti ja teiste kriitika, et mis C vitamiin jne), mida tehti Saaremaa haigla juhiga, kui ta üritas oma parima teadmise kohaselt kriisiga toime tulla.
4. Koolid ja õppimine Koolides tuleks lasta noortel haigus läbi põdeda ja isegi olukorras, kus tuleb haiguspuhang. Ei ole mõtet hoida lapsi viiruse eest, kuna nende puhul kulgeb läbipõdemine kergelt. Koolis tuleb lasta edasi õppida neil, kes püsivad terved. Õpetajad on riskirühm ja neid tuleb lisadoosiga kaitsta, kuid noored ise võivad rahus läbi põdeda. See loob eelduse, et järgmine aasta saab normaalselt õppetööga edasi minna. See, et pidevalt lapsi karantiini määratakse, on vaid probleemi lahenduse edasi lükkamine. Kui teha vanematega enne sellise otsuse tegemist kokkulepe, siis järgmist aastat silmas pidades usun, et enamik vanemaid, on selle lahendusega nõus. Noored peavad saama oma haridusteed jätkata. Isegi kui see võib tähendada üks aasta viiruskoormuse kasvu.
5. Elanikkonna teadlikkuse tõstmine viiruse teemal Ei tohiks eeldada, et eestlased on rumalad. Info salastamine ja kodanikega mitte suhtlemine on avalikus sektoris tavapärane. Samas ei tohiks avalikule sektorile sh Terviseametile tuua kahju, kui teadusnõukogu ja vaktsiinivastaste soovitusel tõlgitakse ja avalikustatakse Terviseameti kodulehel koos soovitaja kommentaaridega iga kuu nt 10 olulisemat uut uuringut valdkonnas. See oleks osa harimise protsessist, mis võimaldaks inimestel teadlikumalt teha otsuseid ning tekitaks arutelu osapoolte vahel. Inimesed saaksid kommenteerida tekste ja küsida küsimusi kohtades, kus neil jääb midagi selgusetuks. Meil on vaja saada targemaks, mitte aga ehitada tarasid ja loopida surnud Pitsut ühelt poolelt teisele.
Loodan, et isegi kui need kirja pandud mõtted on kas utoopilised või rumalad, siis ehk algatab see arutelu kuidas valmistuda 2022 sügiseks. Kui me lihtsalt raiskame aja vaidlusteks siis oleme suure tõenäosusega järgmine aasta samas keerulises olukorras. Ei tasu unustada, et lisaks sellele, me õpime saame uusi teadmisi viiruse kohta ka viirus ei maga ja otsib uusi lahendusi, et ellu jääda. Ja kahjuks on viirus alati meist sammu võrra ees.
Strateegilist vaadet on juurde vaja, et mitte jääda lõputult tegelema operatiivtasemel probleemide lahendamisega.
