reede, 2. aprill 2010

Paar mõtet eestlaste kultuurist

Kultuurile ja selle ajaloole mõteldes seostatakse mõiste ennekõike kõige ainelisega - uhked ajaloolised ehitised, kirjutatud raamatud, hindamatud kunstiteosed ning muu taoline, mis tähistavad inimkonna suuri saavutusi läbi aegade. Alles seejärel, teisena, tajume kultuuri pehmemat poolt. Vaimest osa: traditsioonid, ühiskonna kirjutamata kokkulepped, teadmised, käitumisnormid, mida antakse edasi põlvest põlve, inimeselt inimesele. Vaimne osa on vahetu, mida saab tunnetada ja tajuda vaid konkreetses kontekstis suheldes seda kandvate inimestega.

Mis viis mind mõtetele vaimsest kultuurist. Käies Lõuna-Türgis panin tähele, et enamik, mida seal turistidele näidatakse, ei ole loonud türklased, vaid selle on ammusel ajal rajanud kreeklased. Kohalikele on vaid oluline, et selle ajaloolisega saab teenida tulu. Abivalmidus lõppes, kui sai selgeks, et see ei too neile tulu. Kohalikud imestasid “Miks te tahate vaadata omal käel vanalinna? Me oleme nõus näitame teile natuke kui te külastate ühtlasi meie kulla- ja nahaärisid.”
See aineline kultuur, mida nad näitasid, ei olnud loodud nende enda poolt.

Reisides sisemaal on veel palju inimesi, kes elavad osmikutes ja elatavad end mägedes karjakasvatamise või põlluharimisega. Tekkis mõte, et kas see ei ole tase, mis oleks rahval tema loomulikku arnegut järgides?
Võimalik, et setõttu on vahe nii suur ainelise ja vaimse kultuuri vahel.

Lääne-Euroopas on suhtumine teine. Kuigi ka seal on turism majandusharu, ei varjuta see sellega tegelevate inimeste abivalmidust jagamast oma kultuuri. Seal on aineline ja vaimne kultuuril olnud võimalus areneda koos ja nad on samal tasemel.

Kogemus Türgis viis mind mõteteni eestlaste kultuurist. Või õigemini, miks meil on korraga nii palju kultuuri ja teisalt kultuuritust. Tahtmatult viis see paralleelide tõmbamiseni ja sarnasuste otsimiseni türklaste ajalooga. Me oleme suutnud ise luua rehetare, suitsusauna, kuid kahjuks jäi see meie iseseisva loomuliku arengutaseme tipuks. Nii kummaline kui see pole, Eesti presidendi loss on ehitatud vene tsaari poolt. Tartu, Tallinna ja muud ainelised vaatamisväärsused ei ole tekkinud eestlaste arengu tulemusena, vaid see on samuti suures osas sisse toodud rootslaste, sakslaste ja teiste poolt. Meie vaimne kultuur ei ole saanud areneda kooskõlas ainelise kultuuriga, mistõttu on meil üheaegselt palju ainelist kultuuri ja teisalt vaimset kultuuritust.

Arengus on oma loomulikud etapid, mida üldjuhul ei saa vahele jätta. Vaid väga andekatel võib mõningal määral õnnestuda arenguetappide vahelejätmine. Kuid enamus ei suuda eirata üldisi seaduspärasusi. Eelnimetatud seaduspärasus kehtib ka rahvuse ja kultuuri arengus. Oma iseseisvas arengus kultuuri osas me areneme paratamatult edasi rehetare tasemelt (vabandust, natuke kõrgemalt). Samas võrreldes prantslaste, inglaste või teiste kultuurrahvastega võrreldes on (ja tõenäoliselt jääb pikaks ajaks) suur arenguvahe. Nemad on saanud järjepidevalt areneda, mida meie oleme teinud katkendlikult, väikeste etappide haaval.

Vaadates meie ühiskonda tekib tunne, et inimesed pannes selga härra riided ja süües härrade toitu usuvad , et nad arvavad muutuvat nagu imeväel härraks. Unustatakse ära, et vorm (aineline pool) ei taga, et sisu (vaimne pool) on selle vastav.
Mulle meenub suguvõsast vanavanaisa venna kirjutis, kes oli vahepeal Venemaal õpetaja. “Kas teate mida tähendas Venemaal kirjaoskus? Inimest loeti kirjaoskajaks, kui ta oskas kirjutada oma allkirja. Sellest tuleneb fakt, et Venemaal on nii madal kirjaoskamatuse tase.” Alati on olemas müüdid, mida tahetakse näidata väljapoole, ja on olemas tegelikkus.

Eesti “kõrgklassi” käitumist vaadeldes jääb mulje levinud arusaamast, et raha ja auväärse ametiga kaasneb võimalus olla teistest parem ja võimalus eirata reegleid. Olgu need reeglid kas kirjutatud või kirjutamata. Eestlaste “kõrgklassi” kultuuritus paistab välja igapäevaselt. Kas te olete tähele pannu kui palju sõidetakse poodides autoga vaata et trepist üles. Kuigi sada meetrit eemal on piisavalt auto parkimiseks ruumi. Aga härrad ei käi jala. “Ah et parkisime invaliidi kohale. No kuulge, seal parklas on nii kitsad parkimiskohad ja keegi võib ju mu suure auto uksele kriimu tõmmata. Invaliidi ei ole ju praegu poes. Ja kui tulevad siis ootavad natuke. Mul ju kaks käru kaupa täis. Saage aru, kui ebamugav on nendega kahe käruga sinna kaugele sõita.”

Kultuursus tähendab minu jaoks oskust arvestada teistega, kirjutamata eetiliste põhimõtete järgimist ja usku millegi muu jõusse kui raha. Nende puudumine tähendab vastandit ehk kultuuritust.

Kahjuks kumab meie kultuuritus välja ka poliitikas, kõmulehtede kultuses jms.
Poliitikas on täiesti tavaliseks kujunenud teineteise laimamine, halvustamine ja pooltõdede edastamine. See on poliitika igapäevane osa – intriigid, teenete osutamine arvestusega saada vastuteenet ja teistele ärategemine. Kas poliitikas on keegi eetiliste põhimõtetega kaugele jõudnud? Ei, sest keskkond ei toeta seda. Ima selleta jõuab paremini tulemuseni. Eetiliste reeglitega ei löö selles teistsuguste reeglitega mängus läbi. Milleks poliitikutele siis need eetilised põhimõtted?

Inimene peab kohama paratamatult ümbritseva keskkonnaga. Seetõttu ümbritsev keskkond sageli määrab, milliseks muutuvad selles elavad inimesed. Kohanemine keskkonnaga on olnud läbi aegade loodusseadus, mis tagab eluspüsimise. Teistpidi keskkonna muutmine ja mõjutamine on jõukohane vaid vähestele. Hindan tõeliselt nende üksikute inimeste püüdlust, kes üritavad harida meid, juhtida meid elu põhiväärtuste, ja seeläbi kultuursema rahvuse poole. Seda tehakse delikaatselt, juhtimata tähelepanu sellele matslikkusele, mis on meile tahtmatult nii omane. Samas need üksikud, kes räägivad eetikast jms, räägivad paljudele arusaamatus keeles. Seetõttu neid ei mõisteta. Nii nagu kultuuri kantakse edasi põlvest põlve, kantakse edasi ka kultuuritust. Kumb meid lõpuks valitseb, näitab aeg.

Kultuur tekib väga pika perioodi ja mitmete põlvede jooksul. Öeldakse, et tõelise härrasmehe kasvatamine algab kaks põlvkonda enne tema sündimist. See tähendab, et Eestis on lootus esimesi härrasmehi saada ca 60 aasta pärast, kui sellega praegu alustada. Soovin teile jõudu härrasmeeste kasvatamisel. Oluline on soov muutuda vaimses mõttes paremaks.