Kas me soovime kohtuda tulnukatega?

Sel nädalavahetusel oli nädalavahetuse lehtedes kaks artiklit teemal, kus oli ka teemaks "milline oleks võimalik mõju inimkonnale, kui saaksime kontakti tulnukatega?" Selle kohtumise nimel paistab inimkond vaeva nägevat. Samas ei küsita endalt, kas me oleme selliseks kohtumiseks valmis ja mis see endaga kaasa võib tuua.

Juhul kui tulnukad on arenenumad kui meie ja heasoovlikud, siis võib olla sellest kohtumisest kasu. Samas artiklites küsiti, kas siis kogu senisel teadustegevusel on olnud mõtet kui tullakse hoopis kõrgema arengutasemega? Mis saab näiteks kristlusest, kus eelduseks on kokkulepe, et jumal lõi inimkonna, ühe ja ainsa?

Teine, minu arvates hullem variant, oleks olukord, kus tulnukad ei suhtuks inimkonda sõbralikult ja käsitleksid inimesi kas alama klassina või toiduna, nagu inimkond käsitleb praegu loomi. Ma ei usu, et inimkond selliseks alternatiiviks valmis on. Seni on inimene olnud looduse kroon ja uskunud, et valitseb maailma.

Inimesed on jõudnud oma arengus tasemele, kus teise inimese orjastamist peetakse pahaks. Huvitav, et samas see põhimõte ei kehti näiteks loomade suhtes, keda inimene kutsub koduloomadeks. Samas mis on vahet on koduloomal ja orjal? Ori oli omal ajal võimalik, et isegi paremas olukorras. Teda vähemalt ei söödud ära.

Hobune, lammas, kana, siidiuss jne - kõik nad on pandud inimese jaoks tööle. Siin ei tunne inimene mingit häbitunnet. Samas kui looduses üks liik hakkab teise kulul elama, siis nimetatab inimene teda parasiidiks. Kas sarnaselt lähenedes ei ole inimene muu maal elutseva suhtes parasiit?

Inimene on huvitav. Kui tegu on sarnase isendiga, siis kohtleb ta teda lugupidavalt, vastasel juhul mitte.

Kas mitte erinev nahavärv ei olnud mitme ajaloos tagantjärgi hukkamõistetud inimkäitumise ajendiks? Nii väike erinevus on olnud põhjuseks, et võib suhtuda teisiti.

Miks siis tulnukad ei või käituda sarnaselt ja näha meis vaid kui ressurssi? Kahuaoodatud kohtumine ei olegi lõpus nii oodatud. Loodame, et tulnukad on head ja õpetavad inimesi natuke lugupidavamalt ümbritsevasse suhtuma. Selle asemel, et matta meeletuid summasid lõpmatuse uurimisse võiks osa ressursist ja tähelepanust suunata inimese sisemaailma uurimisse.

Armastus mere vastu

Istub väike mollusk merekaldal.
Oma armsal mustal kivil,
mis päikese käes on muutunud praepanniks.

Ta on olnud kaua selle kiviga koos
Ent lahkuda ei julge.
Ta vaatab öösel,
ilma jahenedes igatsedes kuud
ja ohkab.

Ta teab, et kui kuu hakkab naeratama
Siis tõuseb ka vesi.
Ja siis tuleb meri.
Meri on vabadus.

Vaikselt läheneb tõusuvesi,
Võttes sind enda embusesse,
andes iga senimeetriga juurde jõudu,
ta kuivanud elule.

Ta tunneb end mõnusasti jahedas merevees.
Nii hea on loksuda ühtlases rütmis.
kaob valu ja teda valdab taas rahu.

Nüüd on tal on aega nautida mööda kihutavaid värvilisi kalu.
Ja päeval särav päike
ei tee enam valu,
vaid lisab erksust värvidemängule.

Ei väike mollusk mere liikumise vastu saa.

Mida teha?

Sul on valik minna mere vooluga kaasa.
Lahkuda oma armsalt kodukivilt ja lasta vabalt hoovustel kanda.
Minna kaasa ilusa ja värvilise eluga.

Või hoida kinni oma kivist?
Teades, et taandudes jätab meri sind kuivale
Kõrvetava kuratliku päikse kätte,
mis kuivatab naha,
ja avab taas haavad,
mida hakkab kõrvetama mereveest jäänud sool.

Valik on sinu teha, kuid kas on sul julgust ja tarkust otsustada?

Mees ja naine - näide erinevast vaatenurgast

Mul tekkis küsimus, miks mõningaid asju vaadatakse meeste ja naiste puhul erinevalt?

Midagi, mis on normaalne naiste puhul, saab sageli ette halvustava suhtumise meeste puhul. Eelarvamuste põhjal kiputakse kergesti järeldusi tekitama ja tekitama vääraid seoseid.

Üks näide ajakirjandusest.
Lugesin lehest lugu, kus üks mees võttis hooldada kolm poissi, kelle ema oli joodik. Valla sotsiaaltöötajalt kaebas politseisse ja alustati kriminaaluurimist, et mees valmistab sündsusetuid filme ja mida veel ta võib poistega teha. Uurimise käigus ei leidnud ükski väide tõestust. Mees ei mõistnud seda, samuti ei mõistnud poisid.

Teine näide elust.
Naised käivad sageli sõbrannaga teatris. Värvivad ennast ilusaks, panevad pidulikud riided selga. Vaheajal jalutavad koridoris kõrvuti vabalt lõbusalt juttu vesteldes. Mõtlesin, et mis pilguga vaadataks teised teatrisse tulnud kahte meest, kes paneksid end ilusti riidesse ja istuksid kõrvuti loozis ja vaataksid koos etendust ehk teeksid samu asju, mis naiste puhul ei pälviks tähelepanu. Enamik teatrikülastajaid vaataks neid võõrustavalt mõttes liikumas kahlased eelarvamused.

Seetõttu ei loeta meeste puhul normaalseks:
- Mehed ei käi teatris etendust vaatamas, vaid peavad käima spordivõistlusi vaatamas.
- Mehed ei saa võtta hooldada lapsi. Ühiskond ei aktsepteeri seda.

Kas on võimalik naiste ja meeste võrdne kohtlemine. Kas meie eelarvamused ja hoiakud mehe ja naise erinevasse rolli ka kunagi muutuvad?

Iseasi kas on üldse vaja vastanduda emakse looduse poolt aastatuhande käigus kujundatud reeglitele. Inimene on pidanud ennast kõrgemaks muust loodusest, mis annab talle õiguse teha kõike oma reeglite järgi. Mõnes mõttes saan sellest aru, kuna mõistus on inimesel tõesti teistsugune – see on põhjus. Samas ei usu, et see õigustab inimese ületähtsustamist. Oma reeglite tegemisel oleme võõrandunud loodusseadustest, üritades muuta normaalseks seda, mis looduses ei toimi. Näiteks homoabielud, naiste ja meeste rolli ja ülesannete võrdsustamine, geneetilised manipulatsioonid. Inimese mõttes on sageli soov allutada kogu maailm oma võimu alla, oma tegevusega arutult hävitab teisi liike, tehes seda sageli vaid lõbust, mitte praktilisest vajadusest.

Tagajärjed sellistele looduse reegleid eiravatele tegudele võivad olla ettearvamatud. Me rikume sellega ära looduse tasakaalu, mis looduses pikas perspektiivis viib tavaliselt katastroofini. Tulemusena hävinevate liikide hulgas võib vabalt olla inimene, et loodus saaks taas alustada liikumist läbi evolutsiooni tasakaalu poole.

Miks peaks loodus jätma alles liigi, mis tasakaalu rikub ja teisi hävitab?
Hävitades teised hävitab inimene selle aluse, millel põhineb tema enda olemasolu.

Tasakaaluks on tekkinud nö. öko mõtlemine ja roheline eluviis. Kuigi ka seda unustatud vana peetakse nüüd äärmuslikuks, väljakujunenud tavadest kõrvalekalduvaks. Inimese loomuses on, et ta ihkab seda, mida tal ei ole ja ei ole rahul sellega mis tal on. Rahutu hing, mis ei oska olemasolevast rahuliku hetke nautida. See on tasakaalutu inimese tunnus.
Idamaade tarkus õpetab rohkem püüdlema sisemise tasakaalu, liigsete soovide vältimise ja nüüd ja praegu hetkest rõõmutundmise oskuse peale.

Mõned riimid vol.1

Tarkuse tee

Uitmõtted uitavad
tulevad, lähevad,
vabana liueldes.

Tagasi pöördudes,
saades selgemaks,
kohta otsides.

Tundlaid teritades,
Üritades mõista,
Tabada seoseid.

Paigutada kohale,
Sobitades konteksti
Liigset unustades.

Kirjutatud, 04.05.2009


Avaliku sektori valitsemise tava

Ei leia teadmine, tarkus mõistmist,
kui rumalusele on antud võim.
Ei leia tekkivad head mõtted sobivat pinnast,
neid saadab vaid ilkuv naer ja sõim.

Kihutab kaarik täiel hool
Peavad pidu rumalus, isekus, ahnus.
Neil käes on võimu rool,
ja raha kõlksub taskus.

Lai naeratus kaarikus seltskonna suul.
Neid valdab rõõm kiirest sõidust .
Kostavad hõisked,
seltskond on täis väge,
ei märka nad,
et kaariku hoog ei tule ratsude tööst,
vaid sellest,
et tee läheb alla mäge

Kirjutatud 27.01.2007, kuid asjakohane ka täna.

Eesti seaduste maailm ja tegelikkus

Inimesed on ainukesed olendid maakeral, kes üritavad kõike ära reguleerida. Nad loodavad, et kui võtavad vastu seaduse, siis hakkab tegelik elu kohe seaduse vastuvõtmise järel selle järgi toimima.

Reeglite kirjutajate unistus tõenäoliselt oleks, et inimene toimiks nagu robot: annad programmi (reeglid) ette ja robot (inimene) liigub etteantud rada ja käitub etteantud loogika järgi. Kõiki kõrvalekalded saavad karistada.

Teoorias reeglid peaksid olema kehtestatud mingist eesmärgist lähtuvalt ning kohtus asjade lahendamisel tuleks lähtuda ennekõike sellest, mis on seaduse mõte. Sellest teooriast lähtuvalt ei peaks ka kõike reguleerima, kui vaid mõtelda soovitaks. Praktikas see nii ei ole.

Näitena seaduse loojate töö võimekusest oli aasta alguse pressiteade, uhkusega teatati et meil Eestis on palju nii ja niipalju seadusi ja umbes 75% seadustest sai eelmisel aastal muudetud. Küll on valitsus ja riigikogu teinud head tööd.

Siit sealt on kostunud vastuväiteid, kas seda on kõike vaja? Tundub, et reeglite koostajad arvavad, et on. Viimase näitena üritatakse seadusega reguleerida, kuidas lapsevanem võib kasvatada (sh karistada) last. Arvan, et kui lapsevanem on terve mõistusega inimene, siis saab ta lapse kasvatamisel lapse karistamiseta hakkama. Ja kui inimesel on katusekorrusel midagi puudu, siis ei aita ka seadustest ega tõenäoliselt ka karistamisest.
Ei, terve mõistus ja tavad seaduse loojatele ei sobi. See ei ole argument.

Eestlaste seaduste usk tuleneb vist valitud õigussüsteemist (saksa õiguse mudel), kus ei lähtuta mitte seaduse mõttest, vaid sellest, mis on seaduses kirjas. Kokkuvõttes selle tulemuseks on püüd kõik valdkonnad võimalikult täpselt ära reguleerida.

Minu arvates on valitud õigussüsteem üheks põhjuseks, miks inimestel Eestis järjest vähem on lootust saada kohtust õiglast kohtuotsust ning ühiskonnas järjest laieneb JOKK kultus.

Kohtus ei ole tegija mitte see advokaat, kes argumenteerib lähtuvalt seaduse mõttest, vaid advokaat kes tunneb protsessireegleid ja seaduste nõrkusi. Vaidlused ei käi sisulise küsimuse üle, vaid määravaks on, kas kõik toimus täpselt reeglite kohaselt.

Ma ei väida, et anglo-ameerika süsteem, kus kohtud loovad seadusi, on õigem. Seda just seetõttu, et kunagi tehtud kohtulahendeid võetakse kui uusi seadusi ja sisuliselt kombineeritakse kahte õigsussüsteemi. Samas on anglo-ameerika mudeli korral võimalus ehk suurem, et kohtu eesmärk on pigem teha õiglane kohtuotsus, kui seadustele kuivalt vastav otsus.

Lisaks, kui vaadata seaduste muutmise kiirust ning olles natuke ka näinud seaduse koostamise protsessi olen jõudnud järeldusele, et paljude seaduste puhul ei ole seaduse eesmärgipärasus, loogilisus, kooskõla tavade jms seaduse loomisel oluline. Noored, elukogemuseta, sageli vaid riigitööl olnud ametnikud arvavad, et midagi võiks sedasi olla, panevad kirja ja saadavad Riigikogu poole teele. Seaduste tegemisel ei hinnata, kas seaduse rakendamine on võimalik, kas ta vastab tegelikule elule.

Vürtsi lisab ka valitsejate üleolev suhtumine, kui keegi julgeb kahelda, kas on vaja reguleerida või kas seadus muudab midagi paremaks.

Näitena justiitsministri üleolev suhtumine ajalehtede ühisele protestile uuele allikakaitse seaduse eelnõule. Minister väidab, et ajalehtede kõik peatoimetajad, on saanud asjast valesti aru, ning see pole üldse nende asi sekkuda seaduseloomesse.

Minister vastab küsimustele demagoogiaga (see on huvitav sõna poliitikute sõnakasutuses, mis sisult tähendab jama ajamist). Mis olid ministri argumendid:
1) see ei ole Langi koostatud seadus, vaid valitsuse seadus. Kuigi tegelikkuses valitsus ei koosta ise ühtegi seaduseeelnõud. Kõik seaduse eelnõud toodetakse ministeeriumide poolt ette. Võite vaid arvata, milline ministeerium selle seaduse eelnõu ette valmistas.
2) Valitsus ei kehtesta seaduseid, vaid seda teeb riigikogu. Lang kinnitab, ärge muretsega riigikogu arutab ja siis otsustab. Taas on tegu demagoogiaga. Juriidiliselt jah, seaduste vastuvõtmisega tegeleb Riigikogu, kuid kui valituskoalitsioon on midagi otsustanud, siis ta suudab selle ka riigikogus seaduseks koputada. Arvaku opositsiooni poliitikud mida tahavad. Valitsusel on riigikogus vajalik enamus ja tegelikult ei otsustata asju Riigikogus.

Kokkuvõttes, tavainimestele on reeglid kohustuslikud, isegi kui seadused on kummalised või vigased. Seaduste vastuvõtjaid on loonud enda kaitsmiseks seadustesse puutumatuse sätte, mis annab neile mõneks ajaks kaitse kohumõistmise eest ka, siis kui nad on seadust rikkunud. Nad kannavad poliitilist vastutust. Kuigi jah, mis see poliitiline vastutus on? Parimal juhul taanduvad korraks, et siis uue valimislainega taas harjale tõusta.

Loo moraal. Esiteks, metsas on kõik loomad võrdsed, kuid karu on kõige võrdsem. Teiseks, metsas õnneks loomadele inimeste seadused ei kehti.

Edaspidiseks mõtiskluseks: Mida peaks tegema kohus, kui te väidate, et te ei ole inimene vaid tulnukas. Te olete hästi arenenud ja võimeline võtma kopeeritava liigiga sarnase kuju kuid kinnitate, et tegelikult te ei ole inimene. Või teine lähenemine, te olete ebaseaduslikult kloonitud inimene. Te väidate, et tulnukatele (või kloonidele) inimeste reeglid ei kehti.

Mida teie arvate, kas inimeste loodud reeglid kehtivad või mitte? Kas peab tõestama, et te ei ole tulnukas vaid inimene?

Ka inimahv sarnaneb inimesele (väidetavalt inimesed pärinevad ahvist). Kas inimahvile kehtivad inimeste reeglid? Kas ainult välised tunnused on need, mis muudavad reeglid ühe liigi jaoks kehtivaks ja teise jaoks mitte.

Muidugi on lahendus inimeste maailmas lihtne. Teid tunnistatakse kas simulandiks või hullumeelseks (ehk sarnaseks inimesega) ja seadused kehtivad. Edasi on mõlema juhtumi jaoks reeglid olemas...

Lugemisest ja kirjutamisest

Huvitav oli Jaan Krossi vastus vestlussaates Urma Otiga, et ta on loobunud lugemast ja tegeleb kirjutamisega. Peamiselt uurib vaid teatmeteoseid. Seda muidugi täpsustamata milliseid, kas tõlkimisega seoses või kirjutamisel faktide kontrollimiseks.

Võimalik, et kirjutamine aitab mõtteid korrastada ja loob rohkem teadmist kui ilukirjanduslike juturaamatute lugemine.

Mõtlemine ilma kirjutamata ei ole vist efektiivne. Lugedes kirjutatut on sul võimalik edasi minna mõtetega kohast kus pooleli jäid. Kirjutades on võimalik ka mõte pooleli jätta. Alati ei ole vaim valmis teemat lõpuni mõtlema või nägema uue vaatenurga alt. Siis on paslik jätta teema laagerduma ja tulla tema juurde tagasi natuke hiljem, siis kui oled valmis.

Huvitav, et vaid harva suudan ma aju välja lülitada ja mitte mõtelda. Ka mittemõtlemine ja ümbritseva vahetu kuulamine ja kogemine on nauditav. Olen täheldanud, et selleks on parim vaikne koht, kus on vaid mõned üksikud õrnad loodushääled. Olgu siis selleks tuule õrn sahin, vihmajärgselt viimaste piiskade langemise heli või hommikuse linnu rõõmus siutsumine. Siis tajud rahu ja keskendumist vaid mõnele üksikule helile. Muidu on aju end välja lülitanud ja aja kulg ei häiri.

See on nagu võimalus astuda vahepeal kihutavalt ja kindla suunaga täis rongilt üksikus peatuses maha, lasta paar rongi mööda ja nautida seda rongide vahelist üksi olemise hetke, et siis taas järgmise rongiga sukelduda sigina ja sagina tavalisse maailma.

Huvitav, kas sipelgad suudavad korraks peatuda ja nautida ümbritsevat? Või on nende loomuses, et nad peavad nad kogu aeg sagima ja toimetama. Kaslased on jälle vastandina pidevalt jõudehetke nautimas ja liigutvad vaid selleks, et jahtida ning süüa. Kui nälg rahuldatud, tarduvad kaslased taas jõudehetke nautima.

Huvitavalt mitmekesine see maailm.

Mõtlemise soov

Miks inimesed tahavad, et nende eest otsustatakse? Millegi pärast ei soovita valida ja liikuda oma valitud teed pidi, vaid soovitakse minna mööda etteantud rada. Kas selle põhjuseks on viitsimatus mõtelda? Loobutakse tegevusest, mis on raske, kuid mille omandamine pakub minu arvates suuremat mõnu, kui mistahes teine tegevus. Mõtlemine pakub iga kord uut ja eelmisest korrast erinevat kogemust. Isegi kui pöörduda sama küsimuse juurde tagasi, on võimalik iga kord läheneda selle natuke teise nurga alt ja avastada teadmises uusi tahke ja saada kinnitust selle kohta kuivõrd vähe me teame ning kui lõpmatult lai on teadmatuse meri.

Mõtlemist ei tohiks segamini ajada targutamisega, kus eesmärgiks ei ole teadmise omandamine vaid soov viia teine inimene eksitusse. Kokkuvõttes aitab see mõtteid selgemaks, kuid targutamine ei ole heatahtlik lähenemine ja seetõttu võib mõtlemise viia loomulikult rajalt kõrvale, ning eesmärgiks saab tõestada oma mõtet ja kaotada võime hinnata oma mõtet neutraalselt. See võib viia ka mõtete suundumisele, ilma et me seda ise märkaks, valele rajale.

Teadlased peavad sageli teaduslikku lähenemist ainuõigeks ja kõike muud sobimatuks. Ka see on üks kujunenud tõdedest. Kas on olemas tõde ehk ainuõiget lahendust? Tõenäoliselt mitte, mistõttu ei peaks minu arvates seda ainuõiget lahendust otsima. Kuigi meid ümbritseva looduse uurimisega on tegeletud sajandeid, püsib vastamata küsimuste hulk suuremana kui vastuse saanud küsimuste arv. Isegi igasuguste putukate ja mutukate liike, mida on palju avastatud, avastatakse kogu aeg juurde. Seda isegi nii väiksel territooriumil kui Eestis.

Seetõttu väita midagi, et see on sedasi, on juba olemuslikult minu arvates väär. Tõde ja arusaam on vaid ühe juhtumi kirjeldus konkreetses kontekstis ja konkreetse inimese arusaamas. Samas tingimuste muutudes võib olla tulemus hoopis teine. Meid ümbritseva keskkonna pideva muutumise tõttu võib väita, et me teame midagi mingi ajahetk, kuid meie hinnangud ja järeldused sellele tõenäoliselt muutuvad ajas.