Loojat, kõigevägevamat, kujutan ma endale ette väljana. Nagu magnetväli või kiirgus, mis on olemas, mis meid mõjutab, kuid mida me silmaga ei näe või kõrvaga ei kuule. Ühtaegu otsatult suur ulatudes kõikjale, ka linnutee taha, teisalt väga pisike mahtudes ka kõige väiksematesse tühimikesse tsibiputtinitevahel.
Looja on meie teadmata kõikjal: igas inimeses, puus, kivis. Ikka peidus tühjas ruumis tsibiputtinite vahel. Tekitades korda ja loogikat igas pisimas struktuuris ja vajadusel suunates neid.
Looja on tõenäoliselt targa energiaväljana, mis sisaldab nii energiat kui teadmist. Kogu maakera füüsika ja selle sees toimuv suhtlus põhineb energial ja selle ülekandel. Targal energial, mis annab protsessidele suuna ja asjadele kuju samas ilma neid otseselt juhtimata.
Looja ei juhi vaid annab suuna. Suuna ja juhuse koosmõjul sünnib tulemus. Juhuslikkus on loomingus alati olemas, suuremal või vähemal määral. Alati on võimalus, et asjaolud arenevad nagu tavaliselt või juhuse suurema osakaalu korral kuidagi teisiti võrreldes tavapärasega. Juhus määrab looja energia tulemuse, mis võib olla nii erakordselt vaimustav (looming) või kaos (loodu hävinemine).
Energia jäävuse seadus saab laiema sisu eeldusel, et looja on energiaväli. See tähendab, et kõik saab alguse ja otsa kunagi loojas. Alguseks vajaliku energia ja teadmise, kui ka seda, et kõik üle jääv naaseb algallikasse.
Targad mehed on kirjutanud, et kõige enim alget on tühjuses. See on tõenäoliselt põhjus, miks tühjendades meele tekitame ruumi looja tarkusele. Samas loome ruumi ka loomisele. Loomise legendid on sageli alguse saanud tühjusest (teaduskeeli "tihedast tühjusest vabanenud suure pauguga").
Me võime püüda saada ühendust endast väljas oleva loojaga minnes pühakotta. Samas teades, et kuna looja on ka kõigi meis olemas, ei pea me alati pilku pöörama välja vaid võime suhelda loojaga enda sees. Loojaga suhtlus on isiklik asi ja me võime valida viisi, mis tundub meile antud ajahetkel õigem.
Looja on kõigis üks, ta on kõikjal ja kogu aeg, kuid samas kõigi jaoks erinev. Iga inimese taju loojast on tõenäoliselt erinev. Me elukäik, haridus, kultuur jm tegurid kujundavad me kogemust kuidas loojat tajume.
Mõned arusaamad loojast ja loomise loost on pandud kirja ja aja jooksul saanud pühakirjaks. Kuigi on ka teistsuguseid, mis antakse edasi suusõnaliselt ja mis on kadunud või kaovad ajajoone taha. Ei saa väita, et üks kirjeldus on parem kui teine. Paljudes nendes kirjeldustest on sarnast, kuid kuna kirjutajate taju ja ettevalmistus on olnud erinev, on ka lõpptulemus detailides erinev. Erinev lõpptulemus ei tähenda koheselt, et on kirjeldatud erinevat asja, vaid sisu erinevust tuleneb pigem kirjeldajate taju erinevusest.
Peab arvestama, et katsed tühjuses asuvat nähtamatut loojat materiaalses maailma keeles kirjeldada on ebatäiuslikud. Sest ükski subjektiivne kirjeldus ei saa olla täielik ega piisavalt täpne. Kuidas sa kirjeldad ja teed arusaadavaks teistele oma tunnetust? Kuidas saab olla kindel, et selles kirjelduses ei sisaldu mõnda tajuviga? Kindlasti võib seetõttu ka järgnev järeldus paista pühakirja teotusena: pühjakirjas on tõnäoliselt vigu ja ebatäpsusi ja sellega peab neid raamatuid lugedes arvestama.
Samas on neid kirjeldusi vaja, kuna see võimaldab eri kirjeldusi kõrvutades saada aimu looja olemusest ja omandada teadmisi läbi teiste omandatud mõistmise.
Väide, et looja olemasolu ei saa tõestada on sama tõene kui väide, et looja puudumist ei saa tõestada. Loojast teadlikuks saamine algab tunnistamisest, et looja olemasolu ei saa välistada. Et on olemas võimalus, et looja on olemas.
Looduses on nii palju seletamatut, mille olemasolu tajutakse, kuid mida selgitada ei suudeta. Ja sageli saab selle seletamatu kokku võtta ühe asjaga ehk midagi, mis on sõnul seletamatu ja on olemas kõiges. Olen lugenud, et mitmed targad füüsikud on jõudnud arusaamani looja olemasolus. Tõenäoliselt mõistes, et on veel midagi.
Lisaks teadmisele vajab mõistmisele jõudmine ka isiklikku kogemust. Loojat saab tunnetada.
Loojaga kontakt ei tähenda otseselt pühakirja abil jumalasõnaga tegelemist. See on üks võimalikest radadest.
Loomingulises tegevuses keskendudes on võimalik jõuda loomingulise tulemuseni, mida teadliku tegevusega ei ole võimalik saavutada. Saavutada midagi, mida ei saa sõnades kirjeldada aga mille olemasolu ja teisalt ka puudumist on võimalik lõpptulemuses tunnetada.
Viis loojaga kontakti saamiseks on arendada endas tundlikkust ja tegeleda loova tegevusega. Inimeste tundlikkuse tase on erinev ja seetõttu ei saa kõik loojaga ühendust. Eriti kui ka ei taha ja puudub loova tegevuse vastu huvi. Kuna kogemus puudub, siis on paljudel ka raske looja olemasolusse uskuda.
Vaimselt raskem kuid otsem tee tundlikkuse kasvatamiseks on tee läbi kannatuse. Inimese eriliselt võimas tundlikus tekib sageli läbi kannatuste. Valu ja kannatus teeb inimese meele tundlikuks ning paneb mõtlema keeruliste küsimuste üle. Tajuma kõike ümbritsevat teravamalt. sealhulgas pisiasju, millele tavaolukorras ei pöörata tähelepanu.
Minu arvates kõige ilusam looming (näiteks luuletused ja muusikalood) on sündinud valu taga järjel. Sageli armuvalu tagajärjel. Valu, mille raviks tuli tegeleda loominguga.
Ma olen mitmel korral naljatades teistele ütelnud, sagedamini jõulude ajal, et ma ei pea jumalaga kohtumiseks kirikusse minema, sest mul on otsekontakt loojaga. See üllatav väide ajab teisi naerma. Tõenäoliselt nad ei mõista mind sest neil puudub vastav kogemus.
Võimalik, et paljudel inimestel, kiriku vaatenurgast uskmatutel, on see kontakt loojaga tegelikult olemas. Aga nad ei näita oma sidet loojaga välja, risti kaela riputades ja teistele kinnitades nad on usklikud, vaid ajavad oma usu asja vaikselt enda sisse vaadates ja seal asuva looja killuga nõu pidades. Nad ei ürita sõnadesse panna sõnadega kirjeldamatut ja sedakaudu teisi koormata oma pooliku nägemusega loojast.
Tagasihoidliku eestlasena mul on loojaga oma asi ajada. Rahvaküsitlustes vastan, et usun, kuid loetletus valin variandi muu. Minu pühakiri on ümbritsev loodu (loodus) mille vaatlusest ma omandan teadmised ja mõistmise. Seetõttu teeb mulle haiget, kui loodust, minu pühakirja, rüüstatakse. Samas ma ei lähe neid uskmatuid karistama, sest looduses ei ole kättemaksu. Vaatan neid kurvalt sest nad ei saa aru mida nad teevad. Nad ei tea, et looduse tasakaalureeglid toimivad ning see rüüstamine saab kunagi oma loomuliku lõpu.
Minu viis on kirjutada ja loota, et mõni mõttelõng on kunagi ehk edasi lahtiharutamist väärt. Miks neid ridu kirjutasin ma ei tea. Lihtsalt oli seekord vaja.
