Surmahirmust

Surmaga seondub enamikule inimestele negatiivne kogemus. Lapsena me tajume maailma mõnevõrra teisti kui täiskasvanuna ja seetõttu ei jõua ka surma olemus ja sellega seotud tunded sellisena me teadvusesse. Mida vanemaks me saame, seda selgemaks saab elu lõpu paratamatus. 

Lähedase lahkumisega kaasneb valdavalt kurbus. Enamikel juhtudel nendime, et ta lahkus liiga vara. Harvem leitakse, et õnneks pääsemine teispoolsusesse päästis inimese vaevadest. Siiski ka sel juhul kaasneb surmaga negatiivne taustaaisting nähes surirja elu lõpufaasi valulikku protsessi kas vigastuse või raske haiguse tagajärjel.

Surmaga kokkupuutel kaasnevad ebameeldivad tunded – valu, õnnetuse tunne, südamevalu, lootusetuse tunne jne. Seetõttu on loomulik, et surma seostatakse vaikimisi ebameeldivusega ja seda peljatakse. Enamik inimesi ei soovi rääkida surmast ja isegi mõtlemine surma teemal on tabu. Miks häirida end mõtetega, mis võivad teha haiget? Millegi olemasolu eitamine on sageli üks kaitseviis sellega toimetulekuks.

Teisalt on inimesi, kes ei pelga surma. Neid on küll vähemus, kuid kes on saanud hirmust vabaks. Seetõttu küsin küsimuse, et kuna surm on iga inimese elukaare loomulik ja vältimatu sihtpunkt, miks ei võiks olla see sihtpunkt olla ilus? Koht, kuhu minnakse rahuliku südamega, ilma muretsemata ja hirmudest vabana.

Millega surmahirm on seotud?

Surmahirm on kaitsereaktsioon eesmärgiga meid elus hoida. Ellu jäämise instinkt on omane kogu elavale loodusele. Ma ei tea, kas mikroorganism on teadlik oma hirmust, kuid alateadlikult üritab ta enda ja oma liigi hävinemist vältida. Surmahirm on iidne alateadlik hirm ja seetõttu on seda raskem kontrollida. Samas inimene mõtiskleva olendina on seda tunnet suuteline tahtmise korral teadvustama ja analüüsima.

Hirmusid põhjustab sageli teadmatus. Selles mõttes ei ole ka surmahirm erand. Meie tõestatavad faktid surmast piirduvad surma hetkeni. Kuna hilisemast surmkindlaid tõendeid ei ole annab see ruumi kujutlusvõimele. Ja siis hakkavad levima müüdid ja lood.

Omamoodi karuteene meie suhtele surmaga on teinud usundid, mis hirmutavad põrgu ja kannatustega teistpoolsuses. Läbi teadliku hirmutamise üritatakse inimesi pöörata "'ainuõigele" rajale. Usundid, kus surmajärgselt loodetakse pääsevat paradiisi, minnakse surma sirge selja ja särava pilguga.

Teaduse silmis on mõlema versiooni puhul  (põrgu või paradiis) tegu võrdväärse umbluuga. Samas valitav lugu mõjutab meie suhtumist.

On uuritud ka väheseid kogemusi surmasuust naasnutelt. Samas ei liigitata seda teadmist tõsiteaduse valdkonda kuna neid väiteid ei ole võimalik kontrollida ega tõestada. Samas ei saa ka väita, et selle kogemuste ühisosa ei võiks käsitleda teadmisena. Üldjuhul on teistpoolsusest kogenute meenutused pigem head ja miks ei võiks seda võtta ühe, pigem tõesema, hüpoteesina?

Surmahirmust vabanemine.

Surmahirmust lahti laskmine suurendab vabaduse tunnet. Mis see surm ikka on kui kõige suurem (absoluutne) vabadus, vabanemine kõigest. Nii saab väita kui eeldame, et me teisele poole surma piirjoont midagi oma maisest elust kaasa ei vii.

Ma ise hindan väga vabadust maises elus. Osaliselt seetõttu ei pelga ma ka seda absoluutset vabadust teispoolsuses. Mõteldes teistpidi tekib küsimus kas surma hirm võib olla seotud vabaduse kartusega? Vabadus tähendab ju vastutust oma elu eest. Vabadus tähendab iseseisvat toimetulekut keerukates olukordades. Vabadus on raske koorem kuna peab ise tegema otsuseid ja seisma silmitsi nende otsuste tagajärgedega. Paljud meist unistavad vabadusest kuid ei julge vabaduse teed valida kuna sellega kaasnev koorem tundub liialt keeruline kanda.

Ühiskonnas toimetamine eeldab vabadustest loobumist ühiste huvide hüvanguks.

Ühiskonnale (sh seda juhtivatele valitsejatele) ei sobi vabad inimesed, sest vabad inimesed ei karda astuda süsteemi (valitseva suhtumise) vastu.  Parafraseerides filmiklassikat" vabad mehed on need kõige suuremad ketserid". Hirmu külvamine on ajaloos olnud üks poliitilistest tööriistadest, millega juhitakse inimmasse soovitud suunas. Ega asjata ei võrrelda sellist olukorda lambakarjaga, kes hirmust tulenevalt pistab soovitud suunas jooksma.

Surmahirm aitab hoida ühiskonda ohjes ja avab tee poliitiliste otsusteni, millele ilma selle hirmuta, ei õnnestuks toetust saada. Ei ole ju suurimat ühendajat kui ühine vaenlane. Surm ja surmahirm on sageli enamike inimeste jaoks pigem vaenlane ning seda inimese nõrkust kasutatakse nii mitmeski valdkonnas teadlikult ära.

Surmahirm on minu arvates üks takistustest, mis lääne ühiskonnas inimestel ei lase sisemiselt vabaks saada. Senikaua kuni ühiskonna liikmed pelgavad surma, ei saa ka ühiksond tervikuna kunagi vabaks ja jääb manipuleeritavaks. Seetõttu mõistan ka seda, miks vabasurm on lääne ühiskonnas üldjuhul hukka mõistetud. Nii inimlikust vaatenurgast kui ka seetõttu, et sedasi on ühiskonna ohjamiseks kasulikum.

Vabasurmast.

Surmahirmuga on seotud ka enda elu lõpetamise küsimuse temaatika. Vabatahtlikult surma minek on tõenäoliselt seotud sooviga saada vabaks mingist maisest raskest koormast. Selle valiku tegemise protsess on tõenäoliselt vaimselt väga valus ja keeruline. Viimase sammu tegemise ajendiks on lootus saada vabaks.

Seda protsessi mõista on väga keeruline sest need, kellel on vabasurma kogemus, ei saa sageli läbielatut meile avada. 

Ei saa ütelda, et vabasurm oleks lihtsama tee valik. Surma ukse avamine nõuab otsustuskindlust ja surmahirmust võitu saamist. Samas siiski millegipärast võetakse julgus kokku ja eelistatakse elule surma. Mis võib tähendada, et eluga toime tulemine on raskem kui surmaga kohtumine.

Samas ma mõtlen, et kui vabasurma valiku ees seistes saadakse surmahirmust võitu, siis kas ei oleks mõistlik teha veel üks samm ja mitte valida vabasurma. Surmahirmu üle võidu saavutamine on vabastav. Seda vabastavat tunnet on kirjeldanud ka surmateelt naasnud ehk kuidas see kogemus muutis nende vaadet elule.

Samas ma ei mõista hukka vabasurma minejaid. Iga inimese elu mõõt ja elu talumisvõime on erinev. Kui mõõt on täis, siis kõik järgnev on liigne.

Rahu, surm ja igavene elu.

Rahu, mis saavutatakse surmahirmu ületamisel, on vabastav. Ma kirjutan teemal kuna mul on kogemus, et kui surmapelgusest lahti saada, muudab see elus paljud rasked olukorrad lihtsamini talutavaks. Olen täheldanud, et põhjendus, et halvim, mis saab juhtuda, on võimalus saada vabaks, muudab nii paljud rasked olukorrad lihtsamini talutavaks.

Muretseda homse pärast ei ole mõtet, sest homset ei pruugi tulla. Tuleb elada ettenägelikult ja liikuda oma rada. Päev korraga. Sellega kaasneb küll olukord, et suurem osa ühiskonna liikmetelt ei maksa loota mõistmist, kuid see vabadusetunne muudab nii paljutki:

1) Vajadused vähenevad, sest eluks on tegelikult vaja vähe. Kõik liigne on sageli üleliigne. Sa saad ajapikku jagu ahnusest.

2) Kui sa ei eelda mõistmist ja harjud ära tähelepanematusega saad vabaks edevusest. Hakkad mõistma kui palju on näivust ja kui palju tarbetult raisatakse aega selle näivuse saavutamiseks. Ja milleks kõik see, kui teispoolsusesse läheb vaid meie elusäde ning kõik maine muutub kunagi kõduks. Enamik kuulsustest vajub ajaloos unustuse hõlma. Alati tuleb keegi kiirem või tugevam. Ükski rekord ei ole igavene, ükski mälestusmärk ei jää ajahambast puremata. Surm võrdsustab lõpuks kõik.

3) Igaühel on oma elu käia ja oma raskused ületada. Samas ei lõpe maailmas need tööd ja raskused. Teha tuleb seda, mis on enda arenguks oluline ning milleks on jaksu. Ma ei ürita enam kõiki töid ära teha. Kuigi tegevus on see, mis meid elus hoiab, tean, et viimane tegevus jääb alati poolikuks.

4) Teistele head tuleb teha palju jaksad. Sest iga märkamatu heategu muudab sind ennast rõõmsamaks. Iga südamega tehtud töö teiste heaks on heategu. Suhtumine muudab ka näiliselt kõige tühisema töö oluliseks ja selle tegija hindamatuks. Aja jooksul hakkad seda märkama ja vahet tõelisel ja näilisel (edevuse rahuldamiseks tehtud) teol.

Miks soovitakse elada igavesti? Igavene elu on liialdus, mida tuleks vältida. On teada, et üldjuhul elu viimases osas langeb elamise kvaliteet niivõrd, et tekib küsimus, kas see elu iga hinna eest pikendamine on seda väärt? Kesktee on lahkuda elust, nagu igalt peolt, õigel ajal ja veel heas vormis.

Paras mõõt on igaühele erinev kuid vanad inimesed teavad mil on mõõt täis. Miks mitte lasta neil siis lahkuda väärikalt? Haiglas abiks olles mitmel juhul avaldati mulle vestluse käigus see soov.

Kokkuvõttes ei maksa peljata surma, sest see surmahirm sulgeb vabaduse ja tarkuse tee. Vabaks saamise eeldus maises elus on surmahirmust võitu saamine.

Tarkusevaktsiin IQ250

Terviseameti pressiteate kohaselt alustatakse alates detsembrist tarkusevaktsiini esimeste dooside süstimisega. Terviseameti juhi sõnul on lõpuks teadlased pika arendustöö tulemusena välja töötanud vaktsiini rumaluse vastu. Uuringud on näidanud, et nädal pärast esimesest doosi tõuseb vaktsineeritul IQ üle 200, mis ületab selgelt senist keskmist taset. Peaministri sõnul, kuna uudset vaktsiini on esialgu saada väikestes kogustes, saavad esimesena rumaluse vastu kaitstud kõige olulisemad valdkonnad ehk isikud, kes teevad otsuseid, mis puudutavad suuri inimhulki. Eelistatud on valdkonnad, kus rumalatel otsustel on kõige suuremad negatiivsed tagajärjed. Seetõttu alustatakse vaktsineerimisel valitsuse ja riigikogu liikmetest, seejärel ministeeriumide tippspetsialistid jne. Vaktsineerimine tagab, et need isikud teevad seejärel ainult tarku otsuseid ning suureneb rahva rahulolu valitsejatega.

Peaminister mainis, et ühes küsimuses ei jõudnud koalitsioon veel kokkuleppele, kas anda vaktsineerimisprotsessi juhtimine tervise või haridusministri haldusalasse. On tõenäoline, kui vaktsiin saab laialdaselt kätte saadavaks, siis hakkab vaktsineerimist kureerima haridusminister, kes vastutab haridusvaldkonna eest. Kuna vaktsineerituna ei ole inimesel vaja enam end koolis harida, siis vastavalt õpilaste vaktsineerituse taseme tõusule hakatakse sulgema haridusasutusi. Tarkusevaktsiiniga likvideeritakse hetkega rumalus ning kaob vajadus inimeste pikaajalise koolitamise järele. Lisaks leiavad lahenduse raskused ja probleemid, mis kaasnevad inimestel koolis käimise ja õppimise protsessiga. Mälestused, mis on seotud koolis õppimisega seotud raskustega, on ajalugu.

Esialgsete uuringute kohaselt kestab vaktsiini mõju 6 kuud, kuid mõju saab hoida tõhustusdoosidega. Valitsus on mõtelnud ka plaane tehes vaktsineerimisvastasele, kellele jäetakse esialgu avatuks mõned koolid, kus nad saavad omandada tarkust traditsioonilisel moel. Samas on selge, et enamik inimesi saavad aru kuivõrd palju ressursse hoiab uus vaktsiin kokku haridusvaldkonnas: laheneb kiiresti õpetajate puuduse probleem, koolikiusamise küsimused jne. Peaministri sõnul ühiskond muutub sidusamaks, kuna poliitikasse pürgijatel eeldatakse edaspidi rumaluse vastu vaktsineeritust ning on tagatud valitute kõrge IQ ning seetõttu kaob vastandumine tarkuse pinnalt ning enam ei ole valitud võimelised tegema rumalaid otsuseid. Personalivaliku protsessist kaob diskrimineerimine haridustaseme järgi ja lõpeb nende eelistamine, kes on kauem ja rohkem end harinud.

Peaministri sõnul on tegu järjekordse murrangulise meditsiinile avastusega, mis näitab suunda kuhu vaid teadus aitab meie ühiskonnal areneda.

Valituse pressikonverents anno 2024

Kas hakkame valmistuma 2022.a sügise nakatuslaineks?

Tagantjärele tarkust ei maksa peljata. Oleks rumalus praegusest kriisist mitte õppida ja mõtelda, mida me saame teha teisiti ehk hakata valmistuma järgmiseks sügiseks.

Komplekssüsteemides, keerukates paljude muutujatega süsteemides, tuleb oodatud eesmärgi saavutamiseks sageli mitmeid tegureid muuta ja kontrollida samaaegselt. Seejuures ei saa eeldada, et lõpptulemus ka kõigile ponnistustele vaatamata vastab 100% oodatule. Keerukate probleemide korral tõenäoliselt me ei suuda kõiki tulemust mõjutavaid tegureid ette näha. Käesolev viiruse levik on samuti paljudest teguritest sõltuv ja möönan, et lahenduse leidmine on keeruline. Mitme muutujaga võrrandite lahendamine on enamikele koolipingist meeles kui parajat ajugümnastikat nõudev tegevus ja väga ajamahukas.

Oleme saanud palju tagantjärele tarkust – uute vaktsiinide toime saame teada praktikas, viirus võib muutuda ja ilmnevad veel ohtlikumad tüved, haiglad ja esmatasandi arstid ei ole sellise mahuga kriiside jaoks valmis, inimestel ja ka arstidel ei ole eelteadmisi ja ka aega igapäevase kiire tegevuse kõrvalt võimalust süveneda nii keerukasse küsimusse, avalik sektori bürokraadid ja juhid ei julge uues olukorras raamist välja mõtelda, ning aktsepteerida lahendusi, mis ei mahu olemasolevate reeglite piiresse, eri rahvustel on omad traditsioonid ehk sama lahendus ei tööta kõikides riikides, paljud inimesed hirmu mõjul muutuvad agressiivseks jne. See nimekiri ei ole lõplik. Me võime neid faktoreid eirata kuid mõistlik oleks neid püüda arvestada ja mõtelda, mida me saame teha, et järgmine sügis oleksime rohkem valmis. Eeldada, et järgmist lainet ei tule, oleks vastutustundetu. Valmistuda tuleb halvimaks.

Kriiside juhtimiseks on vaja täpseid andmeid ja soovitatav on need andmed avalikustada kuna kindlasti leidub eri valdkonnast asjatundjaid, kes on valmis oma valdkonna vaatenurgast andmeid analüüsima ja kokkuvõtteid tegema. Keeruka probleemi lahenduseni jõutakse kiiremalt kui kaasata mõttetalgutesse rohkem ressurssi.

Mõned minu arvates järgmises kriisis tähelepanu väärivad teemad:

1. Andmed ja nende avalikustamine

Salastamine tekitab kuulujutte ja oletusi. Läbipaistev ja piisvat detailne andmestik näitab, et midagi ei peideta ja annab võimaluse igal ühel ise selles veenduda ning paremini mõista muutusi nii otsustes kui seisukohtades. Praegune klassifikatsioon- vaktsineeritud ja vaktsineerimata ei peegelda olukorda tõeselt ning tekitab tarbetut vastuseisu. Gruppe on tegelikult rohkem: vaktsineeritud ja läbi põdenud, läbi põdenud, vaktsineeritud 2 doosi, vaktsineeritud 1 doos, vaktsineerimata, ei saa vaktsineerida, vaktsineeritud, kuid kaitse kadunud jne.

Oluline oleks mõõta inimeste viirusele vastupanu taset ja avalikustada, mis on hetkeseis praeguse teadmise tasemel. Lisaks peaks olema ette vaatav vaade, millal ja mis grupis ja piirkonnas kaitsetase hakkab langema. Näiteks kui avalikustada, kui pikk on teada olev kaitse kestvus, saab prognoosida eelloetletud lõigetes ühiskonna viirusele vastupanu taset (väga hea, hea, nõrk) ja toimuvate muutuse trende.

On selge, et kui tuleb uut teadmist viirusele kaitse kestusele, siis muutub teatud sektori viirusele vastupanu tase kas paremaks või halvemaks. On selge, et praegu kaitstud gruppide kaitse aja jooksul kaob ning muutub ja neid ees seisvaid muutusi saaks otsuseid tehes arvestada.

Detailsemalt tuleks ka avalikustada haigestunute profiil ja haiguse kulg (vanus, sugu, piirkond, haiguse kestus, haiguse raskus, kas on lisa riskitegureid, kus haigestus jne). See võimaldab analüüsida ja otsida seoseid tunnuste lõikes ja järeldada, kas on mingeid seaduspärasusi, kas mingeid tunnuseid peaks täpsemalt uurima jne. Näiteks, miks osa inimesi põeb kergemalt ja miks osa raskemalt?

Teaduskoja roll oleks läbi töötada nii kohalikud andmed, kui viimaste uuringute tulemused nii viiruse käitumise kui ravi võimaluste osas, võtta need kokku, avalikustada ja anda soovitusi, kuidas see uus teadmine võiks mõjutada juba tehtud otsuseid ja tulevikku suunatud otsuseid. See omakorda tähendab, et Teaduskoja liikmete arv peab kasvama ja tekkima nn valdkonna põhised töörühmad. Hetkel sisaldub teadusnõukoja esitatud andmestik vaid nakatumise taseme analüüse ja sellest lähtuvalt tehtud soovitusi. Seda on selgelt vähe. Ei tahaks uskuda, et see on ainuke teemade ring, mida käsitletakse. Kuigi aruande põhjal ei saa hetkel ka muud järeldada. Teadusnõukoja aruannetega teine probleem on, et soovitused ja järeldused ei ole läbi viidete seotud andmetega ja ei esitata järeldusele jõudmise käiku. Elementaarne teaduse puhul, kuid millegipärast teadusnõukogu raportid ei ole koostatud teadustööle esitatud nõudeid järgides. Heaks teistsuguseks näiteks on Ühendkuningriigi vastavad iganädalased raportid.

Valitsuse kommunikatsioon peaks olema samuti professionaalsem. Enne kui tuleb pressikonverents peaks avalikustama tehtud otsused ja põhjendused (seletuskiri). Pigem jääb mulje praegust info esitamise mudelist, et kokku veel 100% ei ole lepitud ja ühiskonna reageeringu põhjal vaadatakse, millised põhjendused me otsuste taustaks kokku kirjutatakse. See jätab ebaprofessionaalse mulje ning et otsuseid ei tehta mitte faktide ja nendest tehtavate järelduste (põhjenduste) põhjal vaid otsuste järel klopsitakse kokku otsust toetavad faktid ja järeldused. Selline protsess ei taga ei otsuste usaldusväärsust ega jäta muljet, et valitsusel on olemas mingi pikem plaan. Korralik strateegiline vaade on juhtimisest ja tehtud otsustest puudu.

Valitsus peaks küsima, mida me saame teha, et tagada usaldusväärsus teise osapoole ees. Isegi kui see teine osapool ei pruugi meile esmapilgul meeldida, siis usaldus on see, mis loob eelduse mõistlikuks suhtluseks. Üleoleva suhtumisega, mis praegu on kasutusel, ei ole võimalik usaldust taastada.

2. Haiglad

On arusaamatu, miks selle aasta kevadel ei hakatud valmistuma järgmiseks kriisiks. Miks ei mõeldud kuhu me sel sügisel koroonahaiged paigutame ja kuidas mehitame nende ravi? On teada, et hoolduspersonali on haiglates vähe. On teada, et kui me jätkame samamoodi ehk toome viirushaiged tavahaiglasse osakondadesse, mis sageli asuvad keset haiglat, siis hakkab viirus ka haiglas levima. Kas ei oleks mõistlikum igaks sügiseks broneerida mingid eraldi seisvad ruumid koroonahaigete jaoks (olgu see spordihallid, büroohoone korruse vms) ja sisustada need haigete raviks. Põhimõte peaks olema, et üldjuhul koroonahaiged hoitakse tavahaiglast lahus. Võimalusel eraldi sissepääsuga ja eraldi personaliga. Sedasi hoitakse vabad pinnad, mis on vaja tavapärase ravi säilitamiseks.

Puuduva hoolduspersonali jaoks tuleks koolitada eraldi vabatahtlike reserv, keda saab kriisi kasvades kaasata olemasolevale personalile. Selleks on vaja inimesi, väljaõpet ja praktikat. Kui praegu hakata sellega tegelema, siis järgmiseks sügiseks ehk oles täiendav 100+ inimest olemas. Ma ise oleks valmis panustama, kui selline vajadus tekib. Vabatahtlikele tuleks hüvitatakse mingil tasemel tasu ehk nad saaksid näiteks kuu aega olla töölt eemal samas säilitades mingil tasemel sissetuleku. Ja kui ka kõike lisapersonali järgmine sügis ei ole vaja, on meil olemas välja õppinud reserv järgmisteks kriisideks.

3. Vaktsiinivastased ja haiguse ravi

Vaktsiinivastased jäävad. Ei ole mõeldav, et nendega tohib käituda nagu juutidega II maailmasõja päevil. Kuigi osade vaktsineerimise tulihingeliste pooldajate suust on vastavasisulisi ettepanekuid välja öeldud. Vägisi neid vaktsineerima sundides tekitatakse ühiskonnas ainult lisapingeid. Meile ei pruugi see meeldida, kuid nad on olemas ja nad on samuti inimesed. Nende hulgas on nii veidrike kui oma peaga mõtlevad tarku inimesi. Praegune selgelt nähtav avalik kiusamine viib vaid kriisi süvenemiseni ja poolte vahelise vastuseisu suurenemiseni. Kas seda on kriisiolukorras vaja?

Miks me ei lase vaktsiinivastastel arsti järelevalve all ravida nn ametlikku kinnitust mitte leidnud ravimitega? Kui nad teevad seda teadlikult ja omal vastutusel, miks seda takistada kui on teada, et need ravimid on muus mõttes ohutud? Halvimal juhul need ravimid ei toimi aga kui toimivad, siis päästetakse hulga inimesi haiglasse sattumast ja saadakse uut teadmist.

Sellistes kriisides, nagu praegu on, kui puuduvad veel ametlikud ravimid, ei tohiks ei arste ega patsiente keelamast katsetama uusi lahendusi. Isegi kui need natuke aitavad, on see parem kui lasta haigusel süveneda kuni paari aasta pärast tuleb ametlik ravijuhis. Selles mõttes ei tohi korrata sama halvustamist (Haigekassa erikontroll, Terviseameti ja teiste kriitika, et mis C vitamiin jne), mida tehti Saaremaa haigla juhiga, kui ta üritas oma parima teadmise kohaselt kriisiga toime tulla.

4. Koolid ja õppimine

Koolides tuleks lasta noortel haigus läbi põdeda ja isegi olukorras, kus tuleb haiguspuhang. Ei ole mõtet hoida lapsi viiruse eest, kuna nende puhul kulgeb läbipõdemine kergelt. Koolis tuleb lasta edasi õppida neil, kes püsivad terved. Õpetajad on riskirühm ja neid tuleb lisadoosiga kaitsta, kuid noored ise võivad rahus läbi põdeda. See loob eelduse, et järgmine aasta saab normaalselt õppetööga edasi minna. See, et pidevalt lapsi karantiini määratakse, on vaid probleemi lahenduse edasi lükkamine. Kui teha vanematega enne sellise otsuse tegemist kokkulepe, siis järgmist aastat silmas pidades usun, et enamik vanemaid, on selle lahendusega nõus. Noored peavad saama oma haridusteed jätkata. Isegi kui see võib tähendada üks aasta viiruskoormuse kasvu.

5. Elanikkonna teadlikkuse tõstmine viiruse teemal

Ei tohiks eeldada, et eestlased on rumalad. Info salastamine ja kodanikega mitte suhtlemine on avalikus sektoris tavapärane. Samas ei tohiks avalikule sektorile sh Terviseametile tuua kahju, kui teadusnõukogu ja vaktsiinivastaste soovitusel tõlgitakse ja avalikustatakse Terviseameti kodulehel koos soovitaja kommentaaridega iga kuu nt 10 olulisemat uut uuringut valdkonnas. See oleks osa harimise protsessist, mis võimaldaks inimestel teadlikumalt teha otsuseid ning tekitaks arutelu osapoolte vahel. Inimesed saaksid kommenteerida tekste ja küsida küsimusi kohtades, kus neil jääb midagi selgusetuks. Meil on vaja saada targemaks, mitte aga ehitada tarasid ja loopida surnud Pitsut ühelt poolelt teisele.

Loodan, et isegi kui need kirja pandud mõtted on kas utoopilised või rumalad, siis ehk algatab see arutelu kuidas valmistuda 2022 sügiseks. Kui me lihtsalt raiskame aja vaidlusteks siis oleme suure tõenäosusega järgmine aasta samas keerulises olukorras. Ei tasu unustada, et lisaks sellele, me õpime saame uusi teadmisi viiruse kohta ka viirus ei maga ja otsib uusi lahendusi, et ellu jääda. Ja kahjuks on viirus alati meist sammu võrra ees.

Strateegilist vaadet on juurde vaja, et mitte jääda lõputult tegelema operatiivtasemel probleemide lahendamisega.

Kuidas edasi?

Kroonviiruse puhul inimesed raske valiku ees. Kas vaktsineerida või omandada immuunsus loomulikul teel ehk nakatudes ja haigestudes? Mõlemad valikud on oma plusside ja miinustega.

Valik - vaktsineerimine

Nagu ma olen aru saanud praegused vaktsiinid on suunatud antikehade suurele arvule ja sedakaudu tekitatakse kaitse viiruse vastu. Kui viirus on jõudnud organismi, siis vaktsineerimisega kõrgeks aetud antikehade tase peatab üldjuhul viiruse laiema leviku.

Samas antikehade kõrge taseme hoidmine pikaajaliselt ei ole organismile omane ehk antikehade tase hakkab aja jooksul langema. Millega vaktsineerimisega alustades ei arvestatud, et antikehade tase langeb kiiremini kui esialgu oli prognoositud (kaitse väheneb kiiremini kui arvatud) ja et tulevad uued (teistmoodi nakkavad) viiruse tüved. Kui esialgu prognoositi et nagu gripi puhul piisab vaktsiinikuurist aastaks, siis uuringud näitavad, et kaitse väheneb oluliselt juba poole aastaga. Kaitsevõime tõstmiseks tuleb antikehade arv täiendava süstiga taas üles pumbata. Omaette küsimus on kas alfa ja beeta tüve vastu loodud vaktsiini lisasüstist on kasu ka deltatüve vastu.  Analoogia oleks, et käesoleva aasta gripi tüve vastu süstitaks eelmise aasta viirustüve vaktsiini. Tõenäoliselt ta midagi võib aidata kuid tõhusus ei ole kindlalt piisav, et hoida ära uue viirustüve laialdasem levik.

Mis teeb muret, et kuigi vaktsineerimine pidi vähendama rasket haiguse kulgu, siis kahjuks näitavad numbrid, et haiglasse sattuvate haigestunute osakaal on sama suur nii vaktsineeritute kui mittevaktsineeritute puhul. Kui kuu tagasi oli haigestunute ja haiglaravi vajavate suhe mõlemal juhul 20/80 (vaktsineeritud/mittevaktsineeritud), siis kuu hiljem on suhe tõusnud juba 30/70. Samas haigestunute ja haiglasse sattunute suhtarv püsib sama. Kui vaktsiinid oleksid lubatud tõhususega, siis peaks vaktsineeritud haigestunutest haiglasse sattunute suhtarvud olema väiksem kui mittevaktsineeritutel, kuid kahjuks see ei ole sedasi. On tõenäoline et mõlemad suhtarvud kuu möödudes taas suurenevad ja vaktsineeritute osakaalu kahjuks.

Valik - haigestumine.

Möönan, et see valik on raskem. Tegu on raske haigusega. Samas vaktsineerimisega ei teki sellist mitmekülgset kaitset, sh mitmekülgset viirusmälu organismis, ja ka nakatumise vastu kaitset, mida saavutatakse viirust läbi põdedes.

Haiguse läbi põdenute osas on teada, et uuesti nakatumise tõenäolisus on oluliselt väiksem kui vaktsineerides ning kaitse püsib pikemaajalisemalt kui vaktsineerides. 8 kuu möödudes tehtud uuringus oli läbipõdenutel haigestumise tõenäosus on alla 1%. Sisult on taashaigestumise risk olematu. Seda, et nakatunud satuvad väga harva uuesti kroonviirusega haiglasse kinnitab ka kohalik Eesti haiglapraktika. Kui pikalt kaitse säilib, ei ole veel teada kuna see tarkus tekib lähiaastatel. Samas prognoositakse, et läbipõdemisel võib kaitse olla vahemikus aasta kuni kolm.

Selle valiku miinuseks on asjaolu, et nõrgema immuunsusega või muude terviseprobleemidega inimestel on haigestudes oht haigust raskelt läbi põdeda. On teada, et meditsiinisüsteem hakkab kroonviirusesse nakatunute ravimisega tegelema alles siis kui haigus on kaugele arenenud ehk inimene jõuab haiglasse. See võib olla ka üks lisapõhjus, miks kiputakse haiglasse kuna inimesed on hirmunud ja vaid siis hakkab süsteem sinuga tegelema. Esmatasandi ehk perearstisüsteemist selle viiruse puhul olulist abi ei ole.

Tulevikuvaade

On teada, et hingamisteede kaudu saadavad haigused püsivad inimesi iga-aastaselt kimbutavate haiguste esinumbrina juba aastakümneid. Järgmiste haigustega nimekirjas on vahe kordades. Hingamisteede haigused alustavad levimist sügisel. Arvestades, et tegu on ka muteeruva viirusega ja oma olemuselt hingamisteede kaudu nakkuv, siis tõenäoliselt järgnevate aastate sügistel ootavad meid ees järgmised koroonalained. Lootus, et praeguse vaktsiinitüübiga õnnestub viiruslainete kordumine peatada ei ole tõenäoline. Lootus, et vaktsineerime rohkem ja viirus kaob, ei ole vaktsiinide praegust tõhusust arvestades realistlik lootus. 

Kui vaadata pikka vaadet, siis ühiskondlikult on kasulikum kui rohkem inimesi põeb haiguse läbi. Kes vähegi oma organismi vastupanuvõimet usaldab, siis see oleks valik, mis tekitab pikemaajalise kaitse. Tahes tahtmata see ka osadega juhtub, sest ka vaktsineeritutest osa haigestub.

Need, kes ei saa riskida (sh need, kes oma hoolimatuse tõttu ei ole oma tervise eest hoolitsenud), neil tuleb jätkata vaktsineerimistega. Samas peab arvestama, et pikaajaliselt järjest järgnevate süstidega antikehasid kunstlikult üleval hoides te lõpptulemusena nõrgestate oma organismi loomulikku vastupanuvõimet sh kroonviirusega hakkama saamisel.

Mitteeksisteeriv staatus viirusega võitlemisel – läbipõdenud ehk immuunsed.

Tänase seisuga on kroonviirusesse nakatunud üle 174 000 inimese so 13 % rahvaarvust. Valitsus käsitleb oma otsustes neid mittesoovitud staatusega isikutena ehk loetakse mittevaktsineeritute gruppi ning üritatakse iga hinna eest neid täiendavalt süstitute statistikasse kaasata.

Tegu on grupiga, millel on tegelikult parem kaitstus kui vaktsineeritutel ja nad on ohutumad kui vaktsineeritud. Hoolimata sellest jätkub 6 kuud läbipõdemise möödumisest nende tagakiusamine. Ainuke viis tagakiusamisest pääseda on lasta teha endale süst. Kuigi tegelikkuses on selle süsti kasutegur pea olematu.

Ma loodan, et aja jooksul hakatakse haiguse läbi põdemise valiku kas tahtlikult või tahtmatult teinud inimestesse riikide tasemele normaalselt suhtuma, sest vaid nende arvu suurenemise abil on võimalik iga-aastast nakatumise näitajat püsivamalt alla saada. Loomuliku protsessina see ka aja jooksul juhtub. Soovivad ja tunnustavad seda lahendust valitsused ja muud „tervise“ ametid või mitte.

Mina, olles valinud teadlikult läbipõdemise tee, saan järjest rangemate piirangutega hakkama.

Kuna teadusuuringud on näidanud, et läbipõdenutel on reaktsioonid vaktsiinile sh kõrvalmõjud oluliselt suuremad kui mitte läbi põdenutel siis hinnates lisasüsti võimalikku olematut kasu ja võimalikke kahjusid otsustasin vaktsiinipassisüsteemist välja astuda. Vaktsineerida vaid selleks, et mul oleks paber, ei pea ma õigeks. Ma ei toeta sellise lolli süsteemi nagu vaktsiinitõend püsti püsimist.

Õnneks on kultuuri tarbimiseks muid võimalusi kui kontserdid ja teatrid ning enese tervena hoidmisel muud võimalused kui spordisaalid. On kahju sellest, et lõuna ajal ei saa väljas nagu vanasti sooja toitu süüa aga eks harjub ka sellega ära.

Kerget läbipõdemist kõigile.

Koroonateema hallid varjundid

Mind hämmastab kui halvustavalt suhtutakse neisse, kes on vaktsineerimata. Teema, mida alguses tutvustati teadusel põhineva küsimusena on märkamatult muutunud usuküsimuseks ja poole valimise küsimuseks. Kui oled vaktsineeritud, siis oled hooliv, edumeelne ja arukas riigialam, ning kui sa ei ole vaktsineeritud siis oled rumal ning tagurlik ja kõige parem oleks sellised ühiskonnast eristada. Ja kurvaks teeb, et sellised sõnumid tulevad kõrgetelt riigiametnikelt, teadlastelt ja arstidelt.

Miks inimesed ei usalda vaktsineerimist?

Esiteks on inimloomuses, ja mitte ainult inimese loomuses, olla ettevaatlik. Olukorras, kus puuduvad teaduslikud faktid ja on palju hüpoteese, ei kiirusta arukas inimene kergekäeliselt tegema seda otsust. Ebakindlus ja mittepädevus koroonaga seotud sõnumite saatmisel ei ole suurendanud usaldust uudse vaktsiini ja haiguse kohta.

Mõned näited.

Vaktsineerimine tekitab karjaimmuunsuse. Analoogiana tuuakse näitena leetrid, lastehalvatus vms kus vaktsineerimine on aidanud. Viimased on stabiilsed (muutumatud) haigused, mille puhul ulatuslik vaktsineerimine tagab karjaimmuunsusse.

Koroonat oleks asjakohasem olnud võrrelda hooajalise gripiga, mis muundub pidevalt ja mis iga aasta tuleb uue versiooni ja lainena. Seetõttu on tõesem väide, et karjaimmuunsust konkreetse haiguse puhul ei teki ja selle viirusega, nagu ka gripiga, tuleb hakata aastast aastasse koos elama. Viiruse muundumisvõimest aru saamiseks piisab kui Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) lehelt vaadata, et lisaks hetkel levivale Delta versioonile on 2020 lõpu seisuga avastatud veel neli viiruse tüve (Eta, Iota, Kappa, Lambda), mille levik on hetkel jälgimise all.

Vaktsineeritud inimesed on ohutud. Riigid, kus vaktsineeritute osakaal on suurem, jätkuvad uued koroona lained eelpool mainitud viiruse muundumisest johtuvalt. Vaktsineeritute osakaal haigestunutest on mõnevõrra suurem kui Eesti vastav 20% osakaal. See fakt näitab, et vaktsineerimine pakub täiendavat kaitset kuid ei muuda nakkuse levitamise ja läbipõdemise riski olematuks. Kogu see koroonatõendidte teema on selles mõttes järjekordne pooltõde (poolvale). Tegelikult see tõend ei anna piisavat kindlust, et inimene on haiguse edasikandmise mõttes ohutu. Tõendi kasutuselevõtt vähendab ühiskonnas riske, kuid ei aita olukorda kontrollida ja juhtida piisavalt. Lisaks nende tõendite kehtivusaeja lahendus ei kannata kriitikat. Suvalistel kuupäevadel tõenditel ei ole midagi pistmist ei antikehade olemasolu ega püsimisega.

Öeldakse et valel on lühikesed jalad ja kahjuks on  valeinfot kas teadlikult või teadmatusest saadetud avalikkusele palju. Aus oleks tunnistada vigu ja teha vajalikud korrektsioonid nii haiguse ohjamise eesmärkides ja saadetavates sõnumites. Usaldust vaktsineerimise vastu ei saa tõsta valet sisaldavate lihtsustatud sõnumite järjepideva kordamisega.

Tõenäoliselt on nn „endistes kommunistliku režiimi riikides“ vaktsineerimise näitajad madalamad kuna nende riikide kodanikud mäletavad, mis on propaganda ning kuidas tuleb sellistesse sõnumisse suhtuda. Reklaamiklipid kus näpuga näitav esileedi küsib „Kas sina oled juba vaktsineeritud?“ tekitavad alateadvuses kiiresti seose endise süsteemiga. Ja kahjuks ei ole see mälestus meeldivate hulgast. Lihtsustatud sõnumite asemel vajaksid vaktsineerimises kahtlejad neutraalseid, tõeseid ja faktidega argumenteeritud järeldusi konkreetse viirushaiguse kohta. Kui kohelda kodanikke eeldusega, et nad on haritud, soovivad olulistest teemadest aru saada, siis ka tulevat sõnumit võetakse suurema usaldusega. Vaid aususega saab tekitada usaldust.

Kas riiklikult vaktsineeritute arvu mõõtmise asemel ei oleks mõistlikum pigem mõõta ja jälgida kui suurel osas elanikkonnast on olemas antikehad ja mis tasemel need on?

Ega süst ei kaitse vaid kaitsevad antikehad, mis tekkivad süsti tagajärjel. On teada, et nii haiguse läbipõdemisel kui ka vaktsineerimisel ei pruugi alati tekkida vajalikus koguses antikehasid, mis omakorda tähendab, et viiruse vastu edasine sisuline kaitse puudub. Minu teada hetkel vaktsineerituid ega viiruse läbipõdenute puhul ei kontrollita süsteemselt kas on tekkinud vajalikud antikehad. See teadmine oleks oluline nii riigile kui isikule, kes süsti sai või haiguse läbi põdes.

Lisaks vaktsineeritutele on ühiskonnas inimesed kes on haiguse kas ametlikult või mitteametlikult läbi põdenud. Ametlik põdemine tähendab seda, et haigestumine on fikseeritud ja terveks saades saad 6 kuuks tõendi, et ühiskonnaelus osaleda. Need kes on läbi põdenud, mida näitab vastav antikehade testi tulemus, kuid kellel ei ole haigusloosse tehtud õige ajal vastavat märget, on ühiskonna jaoks soovimatud isikud. Hoolimata, et neil on olemas sisuliselt antikehad, mis saavad tekkida kas vaktsineerimise või haiguse läbipõdemise tulemusena, on riik seisukohal, et nad on hetkel ohtlikud ja ühiskonna ellu tagasi lubamiseks peavad end vaktsineerima.

Nüüd tekib järgmine oluline küsimus kui palju antikehasid on vaja, et tagada piisav kaitse viiruse vastu?

Vaktsiinide väljatöötamisel ja katsetamisel ahvidel tõestati, et mida suurem on antikehade arv seda tugevam on kaitse viiruse vastu. Kahjuks ma ei ole leidnud vastust küsimusele, milline kogus antikehasid inimese organismis tagab piisava kindluse haiguse puhul? Ei ole leidnud vastust uuringutest ega saanud vastust ka arstidelt. Kuna seda teadmist ei ole, siis on ka rakse otsustada, millal oleks mõistlik uuesti vaktsineerida. Tõenäoliselt on seetõttu meie teadusnõukoja esinaine kimbatuses soovituste andmisega millal alustada kolmanda vaktsiinidoosi manustamist.

Kuna viirus muutub oleks asjakohane täiustada ka selle järgmise ja ohjamise süsteeme. Esimene muudatus, mis tuleks teha oleks on, et koroonapasse ei väljastata enam haigestumise või süsti tegemise fakti põhjal vaid antikehade ehk tegeliku haiguskaitse olemasolu põhjal. Iga haiguse läbipõdenu ja vaktsiini saaja teeb näiteks 1 kuu möödudes testi ja määrab antikehade taseme organismis. Selle põhjal saab ta sõltuvalt antikehade arvust tõendi, mis kehtib näiteks kolmest kuust kuni aastani. See võimaldaks ühiskonna ellu naasta ka nendel, kes ilma sümptomiteta haiguse läbi põdenud ja omavad vajalikke antikehi, kuid kel puudub vaktsineerimise või haiguse fakti kohta tõend.

Tõendi aegumistähtaja eel (nt kuni kuu enne) saab teha uue antikehade mõõtmise ja kui antikehad on organismis olemas saab tõendit vastavalt pikendada.

Selline lahendus muudaks süsteemi personaalsemaks ja täpsemaks. Inimestel tekivad ja kaovad antikehad erineva kiirusega ehk vaktsineerida saaks vaid neid kelle seda tegelikult vaja on.

Teadlased saaks sellise antikehade seire andmestiku põhjal lisainfot:

a) Millise vaktsiini puhul kui kaua antikehad kestavad?
b) Millise viirustüve läbipõdemisel kui palju antikehasid tavapäraselt tekib ja kui kaua nad püsivad?
c) Millise antikehade tasemega valdavalt uuesti mis viiruse tüvesse uuesti haigestutakse?
d) Kui palju erinevad läbipõdenute ja vaktsineeritute või ka nende kombinatsioonide haiguskaitse?

Eelnevateks muudatusteks ei ole muud vaja kui ainult tahtmist. IT tehniliselt tõendite jaoks on terviseportaalis testide info olemas. Juurde on vaja vaid uut siseriiklikku tõendit testi tulemuste põhjal. Kui alguses ei julgeta pika kehtivusega tõendit anda piisab ka kuulisest või kahekuulisest tõendist. Ikkagi lihtsam ja paindlikum lahendus kui praegune. Kas ette pandud lahendus on mõistlik näitab selle kasutajate arv.

 

Viiruse sõnum

On hämmastav kui suuri muutusi võib esile kutsuda inimühiskonnas üks imetilluke viirus. Märkamatult läheb põhiaur viiruse tagajärgi väljendavale numbrirallile (igapäevane nakatunute, haiglasse jõudnute, surnute ja vaktsineeritute arv). Mõõdetakse tagajärgi ja tegeletakse tagajärgedega kuid keegi ei küsi, mis on selle jama juurpõhjus?

Miks osadel inimestel kulgeb viirus kergelt ja osadel raskelt? Kas põhjus ei pruugi olla selles, et inimesed on erinevalt hoolitsenud oma immuunsussüsteemi korrasoleku ja tugevuse eest? Kas me järjest rohkem steriilsemaks kõike muutes tugevdame oma vastupanuvõimet viirustele?

Kui paljud meist, kes kardavad viirust, on andnud oma kehale igapäevase tunnikese aeroobset füüsilist koormust värskes õhus, mille põhieesmärk on hoida organism vormis ja tugevdada organismi vastupidavusvõimet? Kui paljud saavad kaalult maha astudes nentida, et mul ei ole ülekaaluga probleeme ehk ma hoian teadlikult kontrolli all ülekaalust tulenevaid terviseriske?

Ei ole märganud, et keegi spetsialistidest oleks küsinud, miks on seekord viiruse tagajärjed nii karmid? Kas ikka süüdi on viirus, et ta on nii nakkav? Kas raskete tagajärgede põhjus ei pruugi peituda meis enestes? Kas koroona hoopis ei näita kui nõrgaks ja mugavaks on muutunud inimühiskond ja kui te midagi ette ei võta, siis peate olema valmis järgmisteks suuremateks jamadeks. Inimeste arvukus pidevalt kasvab samas kvaliteet halveneb ehk pinnas järgmisele viirusele muutub järjest paremaks.

Kui soovite oma lastele pikka iga, siis parim, mida teha saate, on õpetada neid liikuma ja tervislikult toituma. Tugev immuunsussüsteem on parem kui mistahes vaktsiin. Mina usaldan oma tervist, sest hoolitsen selle eest, ja jätan vabatahtlikult vaktsiinidoosi neile, kes seda rohkem vajavad.

Minu Looja

Loojat, kõigevägevamat, kujutan ma endale ette väljana. Nagu magnetväli või kiirgus, mis on olemas, mis meid mõjutab, kuid mida me silmaga ei näe või kõrvaga ei kuule. Ühtaegu otsatult suur ulatudes kõikjale, ka linnutee taha, teisalt väga pisike mahtudes ka kõige väiksematesse tühimikesse tsibiputtinitevahel.

Looja on meie teadmata kõikjal: igas inimeses, puus, kivis. Ikka peidus tühjas ruumis tsibiputtinite vahel. Tekitades korda ja loogikat igas pisimas struktuuris ja vajadusel suunates neid.

Looja on tõenäoliselt targa energiaväljana, mis sisaldab nii energiat kui teadmist. Kogu maakera füüsika ja selle sees toimuv suhtlus põhineb energial ja selle ülekandel. Targal energial, mis annab protsessidele suuna ja asjadele kuju samas ilma neid otseselt juhtimata.

Looja ei juhi vaid annab suuna. Suuna ja juhuse koosmõjul sünnib tulemus. Juhuslikkus on loomingus alati olemas, suuremal või vähemal määral. Alati on võimalus, et asjaolud arenevad nagu tavaliselt või juhuse suurema osakaalu korral kuidagi teisiti võrreldes tavapärasega. Juhus määrab looja energia tulemuse, mis võib olla nii erakordselt vaimustav (looming) või kaos (loodu hävinemine).

Energia jäävuse seadus saab laiema sisu eeldusel, et looja on energiaväli. See tähendab, et kõik saab alguse ja otsa kunagi loojas. Alguseks vajaliku energia ja teadmise, kui ka seda, et kõik üle jääv naaseb algallikasse.

Targad mehed on kirjutanud, et kõige enim alget on tühjuses. See on tõenäoliselt põhjus, miks tühjendades meele tekitame ruumi looja tarkusele. Samas loome ruumi ka loomisele. Loomise legendid on sageli alguse saanud tühjusest (teaduskeeli "tihedast tühjusest vabanenud suure pauguga").

Me võime püüda saada ühendust endast väljas oleva loojaga  minnes pühakotta.  Samas teades, et kuna looja on ka kõigi meis olemas, ei pea me alati pilku pöörama välja vaid võime suhelda loojaga enda sees. Loojaga suhtlus on isiklik asi ja me võime valida viisi, mis tundub meile antud ajahetkel õigem.

Looja on kõigis üks, ta on kõikjal ja kogu aeg, kuid samas kõigi jaoks erinev. Iga inimese taju loojast on tõenäoliselt erinev. Me elukäik, haridus, kultuur jm tegurid kujundavad me kogemust kuidas loojat tajume. 

Mõned arusaamad loojast ja loomise loost on pandud kirja ja aja jooksul saanud pühakirjaks. Kuigi on ka teistsuguseid, mis antakse edasi suusõnaliselt ja mis on kadunud või kaovad ajajoone taha. Ei saa väita, et üks kirjeldus on parem kui teine. Paljudes nendes kirjeldustest on sarnast, kuid kuna kirjutajate taju ja ettevalmistus on olnud erinev, on ka lõpptulemus detailides erinev. Erinev lõpptulemus ei tähenda koheselt, et on kirjeldatud erinevat asja, vaid sisu erinevust tuleneb pigem kirjeldajate taju erinevusest.

Peab arvestama, et katsed tühjuses asuvat nähtamatut loojat materiaalses maailma keeles kirjeldada on ebatäiuslikud. Sest ükski subjektiivne kirjeldus ei saa olla täielik ega piisavalt täpne. Kuidas sa kirjeldad ja teed arusaadavaks teistele oma tunnetust? Kuidas saab olla kindel, et selles kirjelduses ei sisaldu mõnda tajuviga? Kindlasti võib seetõttu ka järgnev järeldus paista pühakirja teotusena: pühjakirjas on tõnäoliselt vigu ja ebatäpsusi ja sellega peab neid raamatuid lugedes arvestama.

Samas on neid kirjeldusi vaja, kuna see võimaldab eri kirjeldusi kõrvutades saada aimu looja olemusest ja omandada teadmisi läbi teiste omandatud mõistmise.

Väide, et looja olemasolu ei saa tõestada on sama tõene kui väide, et looja puudumist ei saa tõestada. Loojast teadlikuks saamine algab tunnistamisest, et looja olemasolu ei saa välistada. Et on olemas võimalus, et looja on olemas.

Looduses on nii palju seletamatut, mille olemasolu tajutakse, kuid mida selgitada ei suudeta. Ja sageli saab selle seletamatu kokku võtta ühe asjaga ehk midagi, mis on sõnul seletamatu ja on olemas kõiges. Olen lugenud, et mitmed targad füüsikud on jõudnud arusaamani looja olemasolus. Tõenäoliselt mõistes, et on veel midagi.

Lisaks teadmisele vajab mõistmisele jõudmine ka isiklikku kogemust. Loojat saab tunnetada.

Loojaga kontakt ei tähenda otseselt pühakirja abil jumalasõnaga tegelemist. See on üks võimalikest radadest.

Loomingulises tegevuses keskendudes on võimalik jõuda loomingulise tulemuseni, mida teadliku tegevusega ei ole võimalik saavutada. Saavutada midagi, mida ei saa sõnades kirjeldada aga mille olemasolu ja teisalt ka puudumist on võimalik lõpptulemuses tunnetada.

Viis loojaga kontakti saamiseks on arendada endas tundlikkust ja tegeleda loova tegevusega. Inimeste tundlikkuse tase on erinev ja seetõttu ei saa kõik loojaga ühendust. Eriti kui ka ei taha ja puudub loova tegevuse vastu huvi. Kuna kogemus puudub, siis on paljudel ka raske looja olemasolusse uskuda.

Vaimselt raskem kuid otsem tee tundlikkuse kasvatamiseks on tee läbi kannatuse. Inimese eriliselt võimas tundlikus tekib sageli läbi kannatuste. Valu ja kannatus teeb inimese meele tundlikuks ning paneb mõtlema keeruliste küsimuste üle. Tajuma kõike ümbritsevat teravamalt. sealhulgas pisiasju, millele tavaolukorras ei pöörata tähelepanu.

Minu arvates kõige ilusam looming (näiteks luuletused ja muusikalood) on sündinud valu taga järjel. Sageli armuvalu tagajärjel. Valu, mille raviks tuli tegeleda loominguga.

Ma olen mitmel korral naljatades teistele ütelnud, sagedamini jõulude ajal, et ma ei pea jumalaga kohtumiseks kirikusse minema, sest mul on otsekontakt loojaga. See üllatav väide ajab teisi naerma. Tõenäoliselt nad ei mõista mind sest neil puudub vastav kogemus.

Võimalik, et paljudel inimestel, kiriku vaatenurgast uskmatutel, on see kontakt loojaga tegelikult olemas. Aga nad ei näita oma sidet loojaga välja, risti kaela riputades ja teistele kinnitades nad on usklikud, vaid ajavad oma usu asja vaikselt enda sisse vaadates ja seal asuva looja killuga nõu pidades. Nad ei ürita sõnadesse panna sõnadega kirjeldamatut ja sedakaudu teisi koormata oma pooliku nägemusega loojast.

Tagasihoidliku eestlasena mul on loojaga oma asi ajada. Rahvaküsitlustes vastan, et usun, kuid loetletus valin variandi muu. Minu pühakiri on ümbritsev loodu (loodus) mille vaatlusest ma omandan teadmised ja mõistmise. Seetõttu teeb mulle haiget, kui loodust, minu pühakirja, rüüstatakse. Samas ma ei lähe neid uskmatuid karistama, sest looduses ei ole kättemaksu. Vaatan neid kurvalt sest nad ei saa aru mida nad teevad. Nad ei tea, et looduse tasakaalureeglid toimivad ning see rüüstamine saab kunagi oma loomuliku lõpu.

Minu viis on kirjutada ja loota, et mõni mõttelõng on kunagi ehk edasi lahtiharutamist väärt. Miks neid ridu kirjutasin ma ei tea. Lihtsalt oli seekord vaja.