PKC mälestuseks – žongleerides numbritega.

On kahju, et ettevõtted, kes ekspordivad pakivad ärid kokku Eestis. Lisaks üllatas mind, et reedel Vikerraadios meie peaminister väljendas seisukohta, et see on normaalne protsess, kuna tööjõu kulud Eestis kasvavad. Teiseks väitis ta, et Eesti maksusüsteem on soodsam kui teistes Balti riikides. Kõik, kes teisiti väidavad, ei saa asjadest aru. Põhjenduseks tõi peaminister, et näiteks käibemaksumäär on Lätis kõrgem (22%) kui Eestis (20%) ning et tööjõumaksud ei mõjuta vaid see, et Eestis on töötasud kõrgemad.

Praegune peaminister on võtnud õppust eelmisest peaministrilt ja žongleerib uhkelt faktide ja numbritega. Kahjuks kontekstis mis on väidete tõestamiseks vajalik, kuid mis on sisult ekslikud.

Esiteks käibemaksumäära suurus ei mõjuta kuidagi väga palju eksportivat ettevõtet. Kõrge käibemaksumäära maksavad kinni tarbijad ehk selles mõttes on Eestis elanikel soodsam, kuid välisturule suunatud ettevõtet käibemaksumäär ei huvita. Eksportivale ettevõtjale on kõrgem käibemaksumäär isegi kasulikum, kui ta ostab kohalikult turult teenuseid. Sisendkäibemaksu saab riigilt tagasi küsida ehk eeldusel kui mingi teenuse hind koos käibemaksuga on Lätis ja Eestis sama, siis ilma käibemaksuta on ettevõtjale teenus odavam Lätis.

Võrreldes palgamaksusid, siis olenemata maksubaasist (töötajatele makstavast palgast), on olukord riikide lõikes järgnev.

Eestis on palgalt tööandja makstav maks 34,5% (sotsiaalmaks + töötuskindlustus), Lätis on 24,09% ja Leedus 31%. Ehk absoluutnumbrites on töötasult arvestatav maksumäär Eestis kõrgeim. Kui me tahame Eestis tööjõumahukat ja kõrgepalgalist ettevõtlust arendada siis kõrvutades neid näitajaid on selgelt esikohal Läti, siis Leedu ja alles kolmandana Eesti.

Mille poolest erinevad Läti ja Leedu tööjõu maksusüsteemid Eesti omast, et osa sotsiaalmaksust peetakse töötaja palgast kinni. Lätis 11% ja Leedus 9%.

On tõene fakt, et Eestis on palgad olulisemalt suuremad kui Lätis ja Leedus. Mis tähendabki, et tuleks Eestis tööjõu maksumäärasid langetada, et püsida tööjõukulu vaatenurgast ettevõtjatele ahvatlev.

Kui lahkuvad need ettevõtted, kes ekspordivad, siis jääb riigis tervikuna raha vähemaks ning kannatavad ka need ettevõtted, kes osutavad teenuseid eksportivatele ettevõtetele.

Mulle on jäänud silma viimaste aastate jooksul mitme tööstusettevõtte uudisnupud, kus investeeringu valiku tegemisel Eesti ja mingi muu piirkonna vahel ei ole valitud investeeringu tegemise kohaks Eestit. Seda just seetõttu, et nii elektrienergia hind kui tööjõukulu on Eestis liialt kõrged. Need olulised näitajad ei toeta kuidagi Eestisse pikemaajaliste investeeringute tegemist. Ja väga suure osa kulu suurusest määravad tööjõu kui elektri tasus maksumäärad.

Riikide vaheline maksukonkurents on reaalsus ning sellega võiks maksumäärade üle otsustajad arvestada. Kaotades maksumaksjad kaob ka maksusumma.

Kasutatud allikas http://www.img.ee/en/taxation-baltic-states

Kas tõesti on nii raske teist mõista ja püüda leida ühisosa?

Ajaloos on palju näiteid, kus barbarid on purustanud „suuri ja võitmatuid“ tsivilisatsioone. Viimaste aastate sündmuste valguses tundub, et see protsess on Lääne tsivilisatsiooni Euroopa osas kiirenenud. Õitsengu aeg on peatunud ning nüüd on küsimus kas Lääne tsivilisatsioon liigub allamäge või leitakse uus hingamine. Islami pealetungi võimalikule arengule viitas Huntington 1993 aastal (10 aastat tagasi) oma raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“. 

Vaatasin raamatus olevat kaarti ning sellelt on selgelt näha, et lääne tsivilisatsioonile Euroopas on tsivilisatsiooni kokkupõrke reaalne oht suurem kuna tal on kaks suurt puutejoont teistsuguse tsivilisatsioonide aladega. Ameerikas on lääne kultuuril selles mõttes lihtsam, kuna ta on suutnud pea terve Põhja Ameerika endale kindlustada.

Ida-Euroopa riikide läänestumine suurendas Lääne mõjuala kuid teisalt avas salaukse idale. Aasta lõpu sündmused näitasid, et endised ida-Euroopa riigid ei ole nii selgelt lääne kontrolli all. Hüved ja raha ei ole muutnud rahvusi Euroopale sobivaks kuna kultuuri ja väärtuste muutuse protsessid võtavad aega inimpõlvi. Väikeste rahvusriikide allaneelamine ja seedimine võtab rohkem aega kui arvatud. Oleme inimestana küll sarnased kuid sisult ikka väga erinevad. 

Kas veel laieneda? Türgi võimaliku liitumise järelm oleks ettearvamatu. Ühelt poolt Türgi rikkus on Euroopale ahvatlev. Rahal ja rikkusel on alati olnud ahneid peibutav mõju. Samas ei julgeta praeguses olukorras ütelda, et peatame läbirääkimiste protsessi kuni olukord rahuneb. See selgelt võimendaks praeguseid probleeme ning islami usku türklased, kus aul on teistsugune tähtsus ja tähendus kui praeguses läänelikus kultuuris, ei mõistaks seda käiku ega ei annaks andeks. Ainuke lahendus on proovida hoida suhteid ning teha Türgile meelehead. Mida ikka see suur antav rahaline abi on. 

Tundub, et Euroopat hoiab koos paremini raha kui väärtused. Algne idee - majanduslik liit, mis Euroopa Liidu aluseks oli, tundub et töötab. Kõik lisad (nn avaliku sektori funktsioonid ühine piir, sotsiaalsüsteem, infrastruktuur jms), mis hiljem on juurde pandud, ei oma nii kindlat pinnast. Siin tundub, et tuleks alusmudel taaskord üle vaadata - ühtne kõigile ei tundu alati sobivat sest osalised on nii erinevad ning ühine tekk kipub ikka kellelegi mitte sobima. Kas tundub liiga palav või õhuke olevat, tekist saadakse kas liiga vähe või on muud hädad. 

Kuhu edasi? Kuigi praegused protsessid Euroopas kutsuvad silme ette pilte rahvuslikku ärkamist, mille käigus Eesti sai vabaks Nõukogude Liidust, on siiski ühisraha ja Euroopast saadud (saadav) rahavoog tekitanud seose, mida liitunud riigid kergekäeliselt tõenäoliselt läbi ei raiu.

Teisalt on näha, et sarnaselt islamile on alanud sarnane äärmuslik protestiliikumine Euroopa sees. Aafrikas mõni aeg tagasi ei toonud selline rahvaliikumine loodetud õnne. Ei olnud sobivat pinnast kuhu juurduda läänelikul demokraatial. Hetkel podiseb revolutsiooni tuluke Euroopa rahvaste katlas ning osapooled annavad hagu, et ajada katel keema. Eesti ei ole selles erand.

Hetkel tundub, et revolutsioon ei tekita mõistlikku lahendust. Kuigi ta võib lüüa platsi puhtaks ei ole näha uut visiooni, mille põhjal saaks asuda lääne tsivilisatsioonile järgmist arenguastet laduma. 

Seetõttu ma mõtlen, kas poleks aeg viimane istuda laua taha ning proovida asuda lahendust otsima. Enne kui katel üle keeb. Suuri riigimehi on iseloomustanud rasketel aegadel hea läbirääkimise kunst. Just läbirääkimise mitte väitlemise oskus.

Palun härrased Toompeal. Istuge ümara laua taha ja proovige läbi rääkides leida lahendus. Järeleandmisi tuleb selles protsessi teha. Teineteise tümitamine ning halvustamine leheveergudel ning riigikogu kõnepuldis ei vii meid otsitavale lahendusele lähemale.

Väärtuste muutus ajas

Vaatan väärtuste muutust ajas:

Püsiväärtused on asendunud hetkeväärtustega. Moodne inimene ei ole kinni vanas. Mida uuem, seda parem. Põhiküsimus hetkel "Kas sul on juba uus versioon?"

Väärtused on asendunud õiguste ja vabadustega.

Peamine väärtus seisneb rahas. Mida jõukam oled, seda rohkem õigusi sa suudad endale osta.

Miski ei ole enam püha. Erandiks on veel püha puhkepäevana.

Au ja häbi on sisutud sõnad. Järjest rohkem kostub mõtteid, et keskajal kasutusel olnud sõnad tuleks kustutada sõnaraamatust.

Au asemele on asunud kuulsus. Kuulsus tähendab tuntust. Peaasi et oled kuulus.

Häbi ei pea tundma ka siis kui kohtus süüdi mõistetakse. Rääkimata veel varem. Selge rumalus. Häbi on argadele.

Loodusseadused ei ole õiged seadused. Looduse kaitsmiseks on mõeldud looduskaitsealad. Mujal on eraomand.

Erakond, eraomand, indiviid, isemeelne ja iseteadlik, edukas ….

Samas ma ei lase pead norgu. Ma üritan oma elu elada oma väärtussüsteemi järgi. Isegi kui olen vähemuses ja mõnikord on raske. Siiski ma ei lähe nõudma oma erisusele välist tunnustust. Kõige olulisem on see kui tugev on inimene seesmiselt. Kui seesmiselt oled tugev, siis sind väline arvamus ei riiva.
Olles samal ajal avatud kõigele.