pühapäev, 29. november 2015

Sirged puud ja kõverad puud

Metsamees teab, et metsas kasvavad nii sirged puud kui kõverad puud.  Ükskõik kuidas metsamees ei sooviks ikka kasvab mõni puu kõveraks. Nii on see kogu aeg olnud.  Milliseks kasvab puu, ei olene, kas seemned on pärit sirgest puust või kõverast puust. Selgus, kas seemnest sirgub sirge või kõver puu, saabub kui oleme seemne mulda pistnud. Üldjuhul sirguvad seemnest sirged puud. Sirgete puude taustal paistab kõver puu välja ja eristub teistest.

Millist puud peetakse normaalseks on vaatenurga küsimus. Metsamees peab üldjuhul normaalseks sirgeid puid, sest neid on rohkem ja need võimaldavad metsamehel saada sirget lauda. Kõverast puud saab ka sirget lauda kui kasutada teist tehnoloogiat, jätkamist. Ikkagi eelistab metsamees sirget puud.

Tavalisel linnamehel ei ole vahet, kas metsas kasvavad sirged või kõverad puud. Valdav osa rahvast peab mõistlikuks kasvatada metsas sirgeid puid. Nii on otstarbekas ja metsast on rahvale kasu. Palju reisinud riigimees on näinud igat sorti puid. Peamiselt küll suurlinna parkides. Kunstnikust linnamehele meeldivad aga kõverad puud, kuna tema meelsest eristuvad need teistest ja on stiilsed. Ja et neid tuleks kohelda sarnaselt sirgete puudega.

Nüüd asrutatakse riigimeeste tasemel küsimust kuidas võrdsustada kõverad puud sirgete puudega. Käib tõsine arutelu kas kõverat puud võib kohelda teistmoodi. Temast ju on ka võimalik saada tehnoloogia arengu tulemusel sirget lauda. Lisaks mõeldakse välja programme, kuidas kaitsta kõveraid puid. Agaramad kõverate puude kaistmise eestkõnelejad mõtlevad juba välja programme kuidas maast madalast tuleks kasvatada osad puud kõveraks. Et kõverad puud ei hakkaks metsas sedasi silma. Ja üldse peaks peaks olema mets mitmekesisem.

Arutelu käigus ei küsita metsamehelt mida tema tahab kasvatada ja kas võiks jääda sedasi, et ta kasvatab endiselt edasi sirgete puudega metsa. Ei mõtelda ka sellele mis on metsandusele olulisem ja kas kõverate puude kaitseprogramm tagab metsa jätkusuutlikuse pikas vaates.

Ja valdavalt linnas elanud seadusemees võtab malli euroopalistest põhimõtetest ning kaitsta on vaja iga puud. Sest nii on Euroopas 21 sajandil tavaks. Aru saamata, et euroopalike põhimõtete taga on kunagi tehtud viga, et metsad võeti maha ja alles on vaid põllumaa.

Seadusemees üritab teenida kannuseid ja järjepidevalt üritatakse suruda peale euroopalikku suhtumist. Küsimata endalt kordagi, kas ei oleks mõistlik säilitada metsa ja metsandust sellisel kujul nagu seda on Eestis sajandeid tehtud. Ega keegi ka vastu ei hakka, sest valdav osa rahvast elab nüüd linnas. Mets on kauge teema.

Mida teeb uue seaduse valguses metsamees? Nagu tavaliselt kasvatab tagasihoidlikult vaikides oma metsa. Ta teab, et olenemata seadusest õnneks kasvavad enamikest seemnetest metsas ikka sirged puud.
   

kolmapäev, 11. november 2015

Valitsejad, kas me valmistume sõjaks?

Eesti uudisvoos jääb paratamatult silma kaitseteemaliste teadete rohkus. Ei möödu nädalat (isegi päeva) uudiseta, kus teavitataks, mis juhtub või juhtus NATO liitlaste kaasabil Eesti territooriumil. Kogu see infovoog meenutab mulle nõukogude aega, kus järjepidevalt toimus rahva „harimine“ ja sõjalispartiootlikuse kasvatamine.

Kui pidevalt sõnavõttudes rõhutatakse, et Venemaa teeb propagandat, siis mulle on tekkinud arusaam, et Eestis ei ole asjad arenemas teisiti. See pidev uudiste voog ja sõjateema päevapildis hoidmine ei muuda Eesti rahva meelt turvalisemaks, küll aga selgelt viskab hagu alla ja kütab kuumemaks Venemaa propagandamasina.

Mulle meenutab toimuv poisikest, kes on saanud uue mängupüssi ja käib sellega külapeal uhkustamas. Kas ei oleks valitsejatel aeg saada täismeheks ja lõpetada asjatu eputamine? Paari tanki ja lennuki eksponeerimine ei õpeta rahvale rahu ega loo kindlust.

Kas me pidevalt uhkustades ei kutsu ise meelega kurja välja? Kas me pikas vaates ei ärgita teist poolt vastu näitama oma võimsust ja milline arsenal temal on kasutada? Maailmas valitseb põhjuse ja tagajärje seos. Soovides ja mõteldes sõja peale, mõtelge mida me saame? Kõik algab mõttest...

Mulle tundub, et me valitsejad igal võimalusel püüavad idanaabriga norida tüli. Kas või viimane otsus hakata kokku lööma Venemaale nõuet okupatsioonikahjude eest. Kas tõesti usutakse, et see muudab väljaarvutatud number muudab midagi paremaks? Kas meil ei ole olulisemaid teemasid, millele lahendamisele ressursse kulutada?

Sääsel ei ole mõtet pidevalt karu vaateväljas piriseda. Kui sääsk mõnikord mööda lendab, ei tee karu välja, kuid pideva pinina peale võib karu hooletult käpaga äsada, et tüütust segajast lahti saada.

Minu meeles looks pigem kindlustunnet rahu osas vaoshoitud ja enesekindel käitumine. Sõdade ja vägivalla näitamine meedias ei külva rahu. Oma jõuga ei maksa uhkustada, sest alati on maailmas keegi tugevam, kes võib su väljakutse vastu võtta.