Koroonateema hallid varjundid

Mind hämmastab kui halvustavalt suhtutakse neisse, kes on vaktsineerimata. Teema, mida alguses tutvustati teadusel põhineva küsimusena on märkamatult muutunud usuküsimuseks ja poole valimise küsimuseks. Kui oled vaktsineeritud, siis oled hooliv, edumeelne ja arukas riigialam, ning kui sa ei ole vaktsineeritud siis oled rumal ning tagurlik ja kõige parem oleks sellised ühiskonnast eristada. Ja kurvaks teeb, et sellised sõnumid tulevad kõrgetelt riigiametnikelt, teadlastelt ja arstidelt.

Miks inimesed ei usalda vaktsineerimist?

Esiteks on inimloomuses, ja mitte ainult inimese loomuses, olla ettevaatlik. Olukorras, kus puuduvad teaduslikud faktid ja on palju hüpoteese, ei kiirusta arukas inimene kergekäeliselt tegema seda otsust. Ebakindlus ja mittepädevus koroonaga seotud sõnumite saatmisel ei ole suurendanud usaldust uudse vaktsiini ja haiguse kohta.

Mõned näited.

Vaktsineerimine tekitab karjaimmuunsuse. Analoogiana tuuakse näitena leetrid, lastehalvatus vms kus vaktsineerimine on aidanud. Viimased on stabiilsed (muutumatud) haigused, mille puhul ulatuslik vaktsineerimine tagab karjaimmuunsusse.

Koroonat oleks asjakohasem olnud võrrelda hooajalise gripiga, mis muundub pidevalt ja mis iga aasta tuleb uue versiooni ja lainena. Seetõttu on tõesem väide, et karjaimmuunsust konkreetse haiguse puhul ei teki ja selle viirusega, nagu ka gripiga, tuleb hakata aastast aastasse koos elama. Viiruse muundumisvõimest aru saamiseks piisab kui Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) lehelt vaadata, et lisaks hetkel levivale Delta versioonile on 2020 lõpu seisuga avastatud veel neli viiruse tüve (Eta, Iota, Kappa, Lambda), mille levik on hetkel jälgimise all.

Vaktsineeritud inimesed on ohutud. Riigid, kus vaktsineeritute osakaal on suurem, jätkuvad uued koroona lained eelpool mainitud viiruse muundumisest johtuvalt. Vaktsineeritute osakaal haigestunutest on mõnevõrra suurem kui Eesti vastav 20% osakaal. See fakt näitab, et vaktsineerimine pakub täiendavat kaitset kuid ei muuda nakkuse levitamise ja läbipõdemise riski olematuks. Kogu see koroonatõendidte teema on selles mõttes järjekordne pooltõde (poolvale). Tegelikult see tõend ei anna piisavat kindlust, et inimene on haiguse edasikandmise mõttes ohutu. Tõendi kasutuselevõtt vähendab ühiskonnas riske, kuid ei aita olukorda kontrollida ja juhtida piisavalt. Lisaks nende tõendite kehtivusaeja lahendus ei kannata kriitikat. Suvalistel kuupäevadel tõenditel ei ole midagi pistmist ei antikehade olemasolu ega püsimisega.

Öeldakse et valel on lühikesed jalad ja kahjuks on  valeinfot kas teadlikult või teadmatusest saadetud avalikkusele palju. Aus oleks tunnistada vigu ja teha vajalikud korrektsioonid nii haiguse ohjamise eesmärkides ja saadetavates sõnumites. Usaldust vaktsineerimise vastu ei saa tõsta valet sisaldavate lihtsustatud sõnumite järjepideva kordamisega.

Tõenäoliselt on nn „endistes kommunistliku režiimi riikides“ vaktsineerimise näitajad madalamad kuna nende riikide kodanikud mäletavad, mis on propaganda ning kuidas tuleb sellistesse sõnumisse suhtuda. Reklaamiklipid kus näpuga näitav esileedi küsib „Kas sina oled juba vaktsineeritud?“ tekitavad alateadvuses kiiresti seose endise süsteemiga. Ja kahjuks ei ole see mälestus meeldivate hulgast. Lihtsustatud sõnumite asemel vajaksid vaktsineerimises kahtlejad neutraalseid, tõeseid ja faktidega argumenteeritud järeldusi konkreetse viirushaiguse kohta. Kui kohelda kodanikke eeldusega, et nad on haritud, soovivad olulistest teemadest aru saada, siis ka tulevat sõnumit võetakse suurema usaldusega. Vaid aususega saab tekitada usaldust.

Kas riiklikult vaktsineeritute arvu mõõtmise asemel ei oleks mõistlikum pigem mõõta ja jälgida kui suurel osas elanikkonnast on olemas antikehad ja mis tasemel need on?

Ega süst ei kaitse vaid kaitsevad antikehad, mis tekkivad süsti tagajärjel. On teada, et nii haiguse läbipõdemisel kui ka vaktsineerimisel ei pruugi alati tekkida vajalikus koguses antikehasid, mis omakorda tähendab, et viiruse vastu edasine sisuline kaitse puudub. Minu teada hetkel vaktsineerituid ega viiruse läbipõdenute puhul ei kontrollita süsteemselt kas on tekkinud vajalikud antikehad. See teadmine oleks oluline nii riigile kui isikule, kes süsti sai või haiguse läbi põdes.

Lisaks vaktsineeritutele on ühiskonnas inimesed kes on haiguse kas ametlikult või mitteametlikult läbi põdenud. Ametlik põdemine tähendab seda, et haigestumine on fikseeritud ja terveks saades saad 6 kuuks tõendi, et ühiskonnaelus osaleda. Need kes on läbi põdenud, mida näitab vastav antikehade testi tulemus, kuid kellel ei ole haigusloosse tehtud õige ajal vastavat märget, on ühiskonna jaoks soovimatud isikud. Hoolimata, et neil on olemas sisuliselt antikehad, mis saavad tekkida kas vaktsineerimise või haiguse läbipõdemise tulemusena, on riik seisukohal, et nad on hetkel ohtlikud ja ühiskonna ellu tagasi lubamiseks peavad end vaktsineerima.

Nüüd tekib järgmine oluline küsimus kui palju antikehasid on vaja, et tagada piisav kaitse viiruse vastu?

Vaktsiinide väljatöötamisel ja katsetamisel ahvidel tõestati, et mida suurem on antikehade arv seda tugevam on kaitse viiruse vastu. Kahjuks ma ei ole leidnud vastust küsimusele, milline kogus antikehasid inimese organismis tagab piisava kindluse haiguse puhul? Ei ole leidnud vastust uuringutest ega saanud vastust ka arstidelt. Kuna seda teadmist ei ole, siis on ka rakse otsustada, millal oleks mõistlik uuesti vaktsineerida. Tõenäoliselt on seetõttu meie teadusnõukoja esinaine kimbatuses soovituste andmisega millal alustada kolmanda vaktsiinidoosi manustamist.

Kuna viirus muutub oleks asjakohane täiustada ka selle järgmise ja ohjamise süsteeme. Esimene muudatus, mis tuleks teha oleks on, et koroonapasse ei väljastata enam haigestumise või süsti tegemise fakti põhjal vaid antikehade ehk tegeliku haiguskaitse olemasolu põhjal. Iga haiguse läbipõdenu ja vaktsiini saaja teeb näiteks 1 kuu möödudes testi ja määrab antikehade taseme organismis. Selle põhjal saab ta sõltuvalt antikehade arvust tõendi, mis kehtib näiteks kolmest kuust kuni aastani. See võimaldaks ühiskonna ellu naasta ka nendel, kes ilma sümptomiteta haiguse läbi põdenud ja omavad vajalikke antikehi, kuid kel puudub vaktsineerimise või haiguse fakti kohta tõend.

Tõendi aegumistähtaja eel (nt kuni kuu enne) saab teha uue antikehade mõõtmise ja kui antikehad on organismis olemas saab tõendit vastavalt pikendada.

Selline lahendus muudaks süsteemi personaalsemaks ja täpsemaks. Inimestel tekivad ja kaovad antikehad erineva kiirusega ehk vaktsineerida saaks vaid neid kelle seda tegelikult vaja on.

Teadlased saaks sellise antikehade seire andmestiku põhjal lisainfot:

a) Millise vaktsiini puhul kui kaua antikehad kestavad?
b) Millise viirustüve läbipõdemisel kui palju antikehasid tavapäraselt tekib ja kui kaua nad püsivad?
c) Millise antikehade tasemega valdavalt uuesti mis viiruse tüvesse uuesti haigestutakse?
d) Kui palju erinevad läbipõdenute ja vaktsineeritute või ka nende kombinatsioonide haiguskaitse?

Eelnevateks muudatusteks ei ole muud vaja kui ainult tahtmist. IT tehniliselt tõendite jaoks on terviseportaalis testide info olemas. Juurde on vaja vaid uut siseriiklikku tõendit testi tulemuste põhjal. Kui alguses ei julgeta pika kehtivusega tõendit anda piisab ka kuulisest või kahekuulisest tõendist. Ikkagi lihtsam ja paindlikum lahendus kui praegune. Kas ette pandud lahendus on mõistlik näitab selle kasutajate arv.