Istub väike mollusk merekaldal.
Oma armsal mustal kivil,
mis päikese käes on muutunud praepanniks.
Ta on olnud kaua selle kiviga koos
Ent lahkuda ei julge.
Ta vaatab öösel,
ilma jahenedes igatsedes kuud
ja ohkab.
Ta teab, et kui kuu hakkab naeratama
Siis tõuseb ka vesi.
Ja siis tuleb meri.
Meri on vabadus.
Vaikselt läheneb tõusuvesi,
Võttes sind enda embusesse,
andes iga senimeetriga juurde jõudu,
ta kuivanud elule.
Ta tunneb end mõnusasti jahedas merevees.
Nii hea on loksuda ühtlases rütmis.
kaob valu ja teda valdab taas rahu.
Nüüd on tal on aega nautida mööda kihutavaid värvilisi kalu.
Ja päeval särav päike
ei tee enam valu,
vaid lisab erksust värvidemängule.
Ei väike mollusk mere liikumise vastu saa.
Mida teha?
Sul on valik minna mere vooluga kaasa.
Lahkuda oma armsalt kodukivilt ja lasta vabalt hoovustel kanda.
Minna kaasa ilusa ja värvilise eluga.
Või hoida kinni oma kivist?
Teades, et taandudes jätab meri sind kuivale
Kõrvetava kuratliku päikse kätte,
mis kuivatab naha,
ja avab taas haavad,
mida hakkab kõrvetama mereveest jäänud sool.
Valik on sinu teha, kuid kas on sul julgust ja tarkust otsustada?
Päevalehe artikli originaal
3 päeva tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar