reede, 19. märts 2010

Eesti seaduste maailm ja tegelikkus

Inimesed on ainukesed olendid maakeral, kes üritavad kõike ära reguleerida. Nad loodavad, et kui võtavad vastu seaduse, siis hakkab tegelik elu kohe seaduse vastuvõtmise järel selle järgi toimima.

Reeglite kirjutajate unistus tõenäoliselt oleks, et inimene toimiks nagu robot: annad programmi (reeglid) ette ja robot (inimene) liigub etteantud rada ja käitub etteantud loogika järgi. Kõiki kõrvalekalded saavad karistada.

Teoorias reeglid peaksid olema kehtestatud mingist eesmärgist lähtuvalt ning kohtus asjade lahendamisel tuleks lähtuda ennekõike sellest, mis on seaduse mõte. Sellest teooriast lähtuvalt ei peaks ka kõike reguleerima, kui vaid mõtelda soovitaks. Praktikas see nii ei ole.

Näitena seaduse loojate töö võimekusest oli aasta alguse pressiteade, uhkusega teatati et meil Eestis on palju nii ja niipalju seadusi ja umbes 75% seadustest sai eelmisel aastal muudetud. Küll on valitsus ja riigikogu teinud head tööd.

Siit sealt on kostunud vastuväiteid, kas seda on kõike vaja? Tundub, et reeglite koostajad arvavad, et on. Viimase näitena üritatakse seadusega reguleerida, kuidas lapsevanem võib kasvatada (sh karistada) last. Arvan, et kui lapsevanem on terve mõistusega inimene, siis saab ta lapse kasvatamisel lapse karistamiseta hakkama. Ja kui inimesel on katusekorrusel midagi puudu, siis ei aita ka seadustest ega tõenäoliselt ka karistamisest.
Ei, terve mõistus ja tavad seaduse loojatele ei sobi. See ei ole argument.

Eestlaste seaduste usk tuleneb vist valitud õigussüsteemist (saksa õiguse mudel), kus ei lähtuta mitte seaduse mõttest, vaid sellest, mis on seaduses kirjas. Kokkuvõttes selle tulemuseks on püüd kõik valdkonnad võimalikult täpselt ära reguleerida.

Minu arvates on valitud õigussüsteem üheks põhjuseks, miks inimestel Eestis järjest vähem on lootust saada kohtust õiglast kohtuotsust ning ühiskonnas järjest laieneb JOKK kultus.

Kohtus ei ole tegija mitte see advokaat, kes argumenteerib lähtuvalt seaduse mõttest, vaid advokaat kes tunneb protsessireegleid ja seaduste nõrkusi. Vaidlused ei käi sisulise küsimuse üle, vaid määravaks on, kas kõik toimus täpselt reeglite kohaselt.

Ma ei väida, et anglo-ameerika süsteem, kus kohtud loovad seadusi, on õigem. Seda just seetõttu, et kunagi tehtud kohtulahendeid võetakse kui uusi seadusi ja sisuliselt kombineeritakse kahte õigsussüsteemi. Samas on anglo-ameerika mudeli korral võimalus ehk suurem, et kohtu eesmärk on pigem teha õiglane kohtuotsus, kui seadustele kuivalt vastav otsus.

Lisaks, kui vaadata seaduste muutmise kiirust ning olles natuke ka näinud seaduse koostamise protsessi olen jõudnud järeldusele, et paljude seaduste puhul ei ole seaduse eesmärgipärasus, loogilisus, kooskõla tavade jms seaduse loomisel oluline. Noored, elukogemuseta, sageli vaid riigitööl olnud ametnikud arvavad, et midagi võiks sedasi olla, panevad kirja ja saadavad Riigikogu poole teele. Seaduste tegemisel ei hinnata, kas seaduse rakendamine on võimalik, kas ta vastab tegelikule elule.

Vürtsi lisab ka valitsejate üleolev suhtumine, kui keegi julgeb kahelda, kas on vaja reguleerida või kas seadus muudab midagi paremaks.

Näitena justiitsministri üleolev suhtumine ajalehtede ühisele protestile uuele allikakaitse seaduse eelnõule. Minister väidab, et ajalehtede kõik peatoimetajad, on saanud asjast valesti aru, ning see pole üldse nende asi sekkuda seaduseloomesse.

Minister vastab küsimustele demagoogiaga (see on huvitav sõna poliitikute sõnakasutuses, mis sisult tähendab jama ajamist). Mis olid ministri argumendid:
1) see ei ole Langi koostatud seadus, vaid valitsuse seadus. Kuigi tegelikkuses valitsus ei koosta ise ühtegi seaduseeelnõud. Kõik seaduse eelnõud toodetakse ministeeriumide poolt ette. Võite vaid arvata, milline ministeerium selle seaduse eelnõu ette valmistas.
2) Valitsus ei kehtesta seaduseid, vaid seda teeb riigikogu. Lang kinnitab, ärge muretsega riigikogu arutab ja siis otsustab. Taas on tegu demagoogiaga. Juriidiliselt jah, seaduste vastuvõtmisega tegeleb Riigikogu, kuid kui valituskoalitsioon on midagi otsustanud, siis ta suudab selle ka riigikogus seaduseks koputada. Arvaku opositsiooni poliitikud mida tahavad. Valitsusel on riigikogus vajalik enamus ja tegelikult ei otsustata asju Riigikogus.

Kokkuvõttes, tavainimestele on reeglid kohustuslikud, isegi kui seadused on kummalised või vigased. Seaduste vastuvõtjaid on loonud enda kaitsmiseks seadustesse puutumatuse sätte, mis annab neile mõneks ajaks kaitse kohumõistmise eest ka, siis kui nad on seadust rikkunud. Nad kannavad poliitilist vastutus. Kuigi jah, mis see poliitiline vastutus on? Parimal juhul taanduvad korraks, et siis uue valimislainega taas harjale tõusta.

Loo moraal. Esiteks, metsas on kõik loomad võrdsed, kuid karu on kõige võrdsem. Teiseks, metsas õnneks loomadele inimeste seadused ei kehti.

Edaspidiseks mõtiskluseks: Mida peaks tegema kohus, kui te väidate, et te ei ole inimene vaid tulnukas. Te olete hästi arenenud ja võimeline võtma kopeeritava liigiga sarnase kuju kuid kinnitate, et tegelikult te ei ole inimene. Või teine lähenemine, te olete ebaseaduslikult kloonitud inimene. Te väidate, et tulnukatele (või kloonidele) inimeste reeglid ei kehti.

Mida teie arvate, kas inimeste loodud reeglid kehtivad või mitte? Kas peab tõestama, et te ei ole tulnukas vaid inimene?

Ka inimahv sarnaneb inimesele (väidetavalt inimesed pärinevad ahvist). Kas inimahvile kehtivad inimeste reeglid? Kas ainult välised tunnused on need, mis muudavad reeglid ühe liigi jaoks kehtivaks ja teise jaoks mitte.

Muidugi on lahendus inimeste maailmas lihtne. Teid tunnistatakse kas simulandiks või hullumeelseks (ehk sarnaseks inimesega) ja seadused kehtivad. Edasi on mõlema juhtumi jaoks reeglid olemas...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar