Tasakaal libiseb käest

Mind hämmastas hiljutine Äripäeva uudis kui suure osa heaoluriikide majandusest moodustab avalik sektor. Soomes on tulenevalt erasektori langusest 2014. aasta lõpuks jõutud juba 58%-ni. Kindlasti ei näita see protsent, et üle poole majandusest tegeleb kulutamise ja ümberjagamisega. Avalik sektor pakub ka päris palju teenuseid. Samas on terve Euroopa liikumas samas suunas. Euroopa liikmesriikide keskmine jõudnud juba 50%-ni.

Kui looduses mingis süsteemis saab midagi komponenti liialt palju tähendab see süsteemi tasakaalust väljaminekut ning seniste süsteemi toimimas hoidvate normaalsete protsesside lakkamist. Mulle tundub, et paisuva avaliku sektoriga võib juhtuda sama. Kui midagi ette ei võeta. Soomes oli nüüd ka uudis kodanikupalgast, mille varjus üritatakse kärpida toetuste kogusummat. Samas oli ka kirjas, et rahvas ei ole nõus toetuste kogusumma vähendamisega.

Mõtelda vaid kui suur on avaliku sektori ja selle valitsejate mõju. Kui keegi erasektoris kontrolliks näiteks kolmandikku riigi majandusest oleks kohe palju kära. Avalik sektor aga kasvab vaikselt, tasahilju. Avalik sektor kontrollib juba poolt majanduse vereringest. Euroopa Liidus lisaks on riigid end sidunud tihedalt teineteise külge, mis omakorda võimendab ohte, kui kusagil riigis süsteem logisema hakkab.

Lisaohuks on, et valitsemine ja võim järjest kaugeneb erasektorist ja rahvast. Sellise suure mõjuvõimuga lihtsalt võib seda isekust endale lubada. Mis on lubatud Jupiterile ei ole lubatud härjale. Tagajärjeks järjest elukaugem suhtumine avalikus sektoris otsuste tegemisel.

Suur avaliku sektor tähendab ka seda, et paljud inimesed on avaliku sektori palgal ja ei ole lootust, et süsteem loomulikul viisil hakkaks end mõistlikuks tagasi suruma. Liialt paljud sõltuvad oma tööandjast ja ei julge arvamust avaldada oma tööandja puuduste osas. Suur süsteem tähendab suurt bürokraatiat ja palju asendustegevusi.

Arvatakse, et Euroopa Liit tagab meile kindluse. See Euroopa Liidu suuruse turvatunne võib olla petlik. Majanduse imelikud arusaamatud trendid sh Euroopas on üks sümptomidest, mis viitab, et majanduse alusel, turumajanduse tasakaalul, ei ole enam toimet. Negatiivsed intressid, pidev katteta raha juurde trükkimine - meetmed, et süsteemi kunstlikult elustada, ei ole kandnud vilja. On näha, et toormehinnad ei allu enam nõudluse ja pakkumise mõjudele. Mitmes valdkonnas on avaliku sektori toetustega viidud normaalne majanduse toimimine tasakaalust välja ja nüüd ei õnnestu enam vildakat süsteemi kontrollida. Põllumajandus oli ja on sektor kus avaliku sektori raha külvamine on tekitanud püsivaid turumoonutusi. Toetuste kaudu on ebaefektiivne ületootmine viinud hinnatasakaalu paigast. Pakkumine ületab nõudlust, kuid riik toetab endiselt tootmist ja ei lase ebaefektiivsetel tootmisüksustel pankrotti minna.
Teine valdkond on pangandus, mis on selgelt ülereguleeritud ja seetõttu liialt kulukaks. Rahandussüsteemi hoidjad järjest karmistuvate reeglitega on varsti kohanemisvõimetud muutustele. Kuulates finantsinspektsiooni juhi väljaütlemise moodsa panganduse foorumil on näha, et ta ei suuda kastist välja mõtelda. Kordab selgeksõpitud mantraid ja tõenäoliselt usub nendesse.

Panganduses iga hinnaga hoitakse, et süsteemis ükski osa kokku ei kukuks. Ilmekas on Kreeka näide kus avaliku sektori raha külvamist ei julgetud lõpetada. Rikkamad riigid andsid põletamiseks raha juurde. Riikidele on praegust pangandust väga vaja. Selle kaudu kontrollitakse rahavoogude liikumist.

Makromajanduslikud märgid näitavad, et normaalne majanduse tasakaal on avaliku sektori poolt ära rikutud. Erasektoris mingi hetk saabuks tõe hetk, halvad laenud, mida maksta ei suudeta, kantaks maha, elatakse valu üle ja minnakse edasi. Samas kuna suurimad võlglased on aga riigid ise, siis üritatakse riikides ja pankades kuidagi süsteemi vee peal hoida. Avaliku sektor ei taha tunnistada, et kehvasti toimiv üksus tuleks korraks kinni panna. Raha saab juurde trükkida ja süsteem toimib.

Brittide EL lahkujate üks põhiargumentidest on, et soovitakse ise otsustada ning ettevõtjad soovivad rohkem paindlikust. EL reeglistik on läinud liiga koormavaks. Eks paistab kuhu see lahkumise protsess välja jõuab. Mulle tundub lahkulöömise valik pikas vaates mõistliku otsusena. Muidugi mitte EL-i jääjana vaatenurgast, kuna britid on olnud nn tugev opositsioon EL süsteemis. Brittide lahkumisega see selge mõistuse hääl kaob.

Mis oleks lahkumise tagajärg? Selle lahkumise sammuga hoiavad britid riigi majanduse juhitava ja kontrolli all. Väliste kriiside puhul on lootust paremini hakkama saada kuna otsuseid saab teha kiiresti. Kriisiolukorras on vaja kiireid otsuseid ning Euroopa Liit on näidanud, et seda ei suudeta teha. Käiakse koos, tehakse tähtsat nägu ja väljastatakse pressiteateid, kuid sisuliselt asju ei otsustata. Valitseb suhtumine, et vaatame mis saab. Ootame.

Samas kas brittide lahkulöömine teoks saab ei ole kindel. Euroopa Liit selgelt ei saa lubada endale seda lahkumise näidet kuna see selgelt õõnestaks liidu kui terviku usaldusväärsust. Eeskuju võib nakatada teisi rahulolematuid. Nii et panused on kõrged, millega käib mäng.

Ajalugu on näidanud, et liigsuured impeeriumid ei püsi koos. Mingi hetk muutub monstrum liialt suureks ning süsteem laguneb.  Mida suurem on süsteem, seda suurem on mõju tema lagunemisel tema osistele. Seetõttu mulle tunduks mõistlikuna hetkel, vältimaks suuremat vapustust, võtta suund vähendamaks Euroopa Liidu mõju liikmesriikides. Koostöö liidu tasmel on vajalik, kuid praegne tsentraliseerimise mudel viib vales suunas. Tuleks püüda vähendada avaliku sektori mõju majandusele. Samas valija häälte pärast põhimõttelisi olulisi muudatusi aga ei tehta kuna sellest sõltub liialt paljude sissetulek ja poliitikutel hääled.

Toetustel põhinev majandus ei ole enam isetasakaalustuv turumajandus ning heaoluriike praeguse toetuse tasemega ei suuda maksumaksjad enam varsti kinni maksta. Aga seda suurena pildina ei taheta näha. Valitsejatel on lihtsam raha juurde trükkida ning lasta näida, et elu on ilus.

Mugava elu lõpu algus - must stsenaarium

Euroopa ilusa elu keskus ja kultuuriruumi lagunemine sai tõuke valikust, kus avati sisepiirid, kuid jäeti heaolu piirkonda kaitsvad välispiirid kindlustamata. Nüüd on toimumas rändeprotsess, mida ei suudeta enam pöörata. Jõuliseks sekkumiseks ilma tõsise järelmita, mulle tundub, võib olla liighilja. Ja puudu jääb ka Euroopa poliitika kujundajatel julgust ning otsustavust seda teha.

Tammi saab parandada, kui tekkinud avausest vesi vaid niriseb. Kui vool on pääsenud valla, nullib suur veehulk kõik katsed teda peatada ning uut tammi saab ehitama hakata vaid siis, kui suurvesi on ära voolanud. Mõteldes pikas vaates Euroopa peale, kas siis on hiljem enam uut tammi ehk tugevat välispiiri vaja? Ameeriklased olid selles mõttes ettenägelikumad ehitades Mehhiko piirile kõrge tara. Kuigi selle rajamine ja ülal pidamine on kulukas aitab see hoida mingitki kontrolli immigratsiooniprotsessi üle.

Rahvahulgad on liikumas suurte massidena. Koguses, mille juhtimine ei ole enam võimalik. Tarade ehitamine Euroopa sees võib suunata voolu mööda, kuid ei väldi enam kõige tugevamate (sh Saksamaa) muutumist nõrkadeks. Rändevoog peatub vaid siis, kui rändele asujatel on jõudnud pärale, et seda hiilgust, millest soovitakse osa saada, ei ole enam.

Vaesuse ja rikkuse segunemisel on tagajärjeks vaesus. Suur-Britannia saarestik võib olla ainuke, kes Euroopast lahkudes hülgab uppuva laeva, ja mõne aja kauem suudab ehk hoida korda. Merepiir loob teatava eelise. 

Venemaale selline areng sobib, sest nõrk Euroopa sobib sanktsioonide eest kättemaksuks ilusti. Mida rohkem Süüria-Türgi kriisipiirkonnas segadust külvata seda raksemaks muutub olukord Euroopa jaoks. Majandussanktsioonid ja jõuvahekorrad on vaja tagasi pöörata. Rändekriis töötab pikas vaates selle eesmärgi nimel. Ei taha mõtelda edasiste arengute peale, mis mõtted võivad Venemaa riigijuhtidele tulla pähe kui Euroopa on nõrk ja haavatav.

Pikas vaates tuleb valmistuda kultuuriruumi muutuseks. Euroopa kultuuriruum suundub islami poole. Pinnas on selleks soodne. Ühelt poolt sisserändajad toovad kaasa oma usu. Teisalt kristlus on muutunud pehmode usuks. Usuks, kus traditsioonid ja põhimõtted ei ole enam peamised. Kristlik kirik üritab meeldida kõigile. On tehtud valik, et ei hoita kinni põhimõtetest, mis lähevad vastuollu praeguse linnarahva arusaamadega. Sedakaudu kaotab kirik oma võime pakkuda tuge raskel ajal. Need vähesed, kes on soovinud leida seda tuge, mu tunnetuse põhjal, pikas vaates pettuvad.

 

Islam on teistsugune. Jäigad on islami reeglid ja traditsioonid. See suund tagab neile segases maailmas edu kuna pakuvad lahendust kindlustunde puudusele. Islam kaitseb jõuga oma positsioone, samal ajal kui kristlus seda enam ei tee. Loodusseaduste kohaselt jääb tugevam peale.

Kuna ma olen usklike vaatenurgast uskmatu, ei kummarda ega ei kavanda hakata kummardama ühtegi püharaamatu teksti, tuleb vist hakata otsima inimtühja pelgupaika. Usklike sõjas saavad neutraalselt kindlalt maha notitud. Ainuke süü on see, et sa ei ole valinud poolt, ja usud millegisse, millest teised aru ei saa.

Ma palun ja loodan, et kirjeldatud must stsenaarium ei saaks tõeks.

PKC mälestuseks – žongleerides numbritega.

On kahju, et ettevõtted, kes ekspordivad pakivad ärid kokku Eestis. Lisaks üllatas mind, et reedel Vikerraadios meie peaminister väljendas seisukohta, et see on normaalne protsess, kuna tööjõu kulud Eestis kasvavad. Teiseks väitis ta, et Eesti maksusüsteem on soodsam kui teistes Balti riikides. Kõik, kes teisiti väidavad, ei saa asjadest aru. Põhjenduseks tõi peaminister, et näiteks käibemaksumäär on Lätis kõrgem (22%) kui Eestis (20%) ning et tööjõumaksud ei mõjuta vaid see, et Eestis on töötasud kõrgemad.

Praegune peaminister on võtnud õppust eelmisest peaministrilt ja žongleerib uhkelt faktide ja numbritega. Kahjuks kontekstis mis on väidete tõestamiseks vajalik, kuid mis on sisult ekslikud.

Esiteks käibemaksumäära suurus ei mõjuta kuidagi väga palju eksportivat ettevõtet. Kõrge käibemaksumäära maksavad kinni tarbijad ehk selles mõttes on Eestis elanikel soodsam, kuid välisturule suunatud ettevõtet käibemaksumäär ei huvita. Eksportivale ettevõtjale on kõrgem käibemaksumäär isegi kasulikum, kui ta ostab kohalikult turult teenuseid. Sisendkäibemaksu saab riigilt tagasi küsida ehk eeldusel kui mingi teenuse hind koos käibemaksuga on Lätis ja Eestis sama, siis ilma käibemaksuta on ettevõtjale teenus odavam Lätis.

Võrreldes palgamaksusid, siis olenemata maksubaasist (töötajatele makstavast palgast), on olukord riikide lõikes järgnev.

Eestis on palgalt tööandja makstav maks 34,5% (sotsiaalmaks + töötuskindlustus), Lätis on 24,09% ja Leedus 31%. Ehk absoluutnumbrites on töötasult arvestatav maksumäär Eestis kõrgeim. Kui me tahame Eestis tööjõumahukat ja kõrgepalgalist ettevõtlust arendada siis kõrvutades neid näitajaid on selgelt esikohal Läti, siis Leedu ja alles kolmandana Eesti.

Mille poolest erinevad Läti ja Leedu tööjõu maksusüsteemid Eesti omast, et osa sotsiaalmaksust peetakse töötaja palgast kinni. Lätis 11% ja Leedus 9%.

On tõene fakt, et Eestis on palgad olulisemalt suuremad kui Lätis ja Leedus. Mis tähendabki, et tuleks Eestis tööjõu maksumäärasid langetada, et püsida tööjõukulu vaatenurgast ettevõtjatele ahvatlev.

Kui lahkuvad need ettevõtted, kes ekspordivad, siis jääb riigis tervikuna raha vähemaks ning kannatavad ka need ettevõtted, kes osutavad teenuseid eksportivatele ettevõtetele.

Mulle on jäänud silma viimaste aastate jooksul mitme tööstusettevõtte uudisnupud, kus investeeringu valiku tegemisel Eesti ja mingi muu piirkonna vahel ei ole valitud investeeringu tegemise kohaks Eestit. Seda just seetõttu, et nii elektrienergia hind kui tööjõukulu on Eestis liialt kõrged. Need olulised näitajad ei toeta kuidagi Eestisse pikemaajaliste investeeringute tegemist. Ja väga suure osa kulu suurusest määravad tööjõu kui elektri tasus maksumäärad.

Riikide vaheline maksukonkurents on reaalsus ning sellega võiks maksumäärade üle otsustajad arvestada. Kaotades maksumaksjad kaob ka maksusumma.

Kasutatud allikas http://www.img.ee/en/taxation-baltic-states

Kas tõesti on nii raske teist mõista ja püüda leida ühisosa?

Ajaloos on palju näiteid, kus barbarid on purustanud „suuri ja võitmatuid“ tsivilisatsioone. Viimaste aastate sündmuste valguses tundub, et see protsess on Lääne tsivilisatsiooni Euroopa osas kiirenenud. Õitsengu aeg on peatunud ning nüüd on küsimus kas Lääne tsivilisatsioon liigub allamäge või leitakse uus hingamine. Islami pealetungi võimalikule arengule viitas Huntington 1993 aastal (10 aastat tagasi) oma raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“. 

Vaatasin raamatus olevat kaarti ning sellelt on selgelt näha, et lääne tsivilisatsioonile Euroopas on tsivilisatsiooni kokkupõrke reaalne oht suurem kuna tal on kaks suurt puutejoont teistsuguse tsivilisatsioonide aladega. Ameerikas on lääne kultuuril selles mõttes lihtsam, kuna ta on suutnud pea terve Põhja Ameerika endale kindlustada.

Ida-Euroopa riikide läänestumine suurendas Lääne mõjuala kuid teisalt avas salaukse idale. Aasta lõpu sündmused näitasid, et endised ida-Euroopa riigid ei ole nii selgelt lääne kontrolli all. Hüved ja raha ei ole muutnud rahvusi Euroopale sobivaks kuna kultuuri ja väärtuste muutuse protsessid võtavad aega inimpõlvi. Väikeste rahvusriikide allaneelamine ja seedimine võtab rohkem aega kui arvatud. Oleme inimestana küll sarnased kuid sisult ikka väga erinevad. 

Kas veel laieneda? Türgi võimaliku liitumise järelm oleks ettearvamatu. Ühelt poolt Türgi rikkus on Euroopale ahvatlev. Rahal ja rikkusel on alati olnud ahneid peibutav mõju. Samas ei julgeta praeguses olukorras ütelda, et peatame läbirääkimiste protsessi kuni olukord rahuneb. See selgelt võimendaks praeguseid probleeme ning islami usku türklased, kus aul on teistsugune tähtsus ja tähendus kui praeguses läänelikus kultuuris, ei mõistaks seda käiku ega ei annaks andeks. Ainuke lahendus on proovida hoida suhteid ning teha Türgile meelehead. Mida ikka see suur antav rahaline abi on. 

Tundub, et Euroopat hoiab koos paremini raha kui väärtused. Algne idee - majanduslik liit, mis Euroopa Liidu aluseks oli, tundub et töötab. Kõik lisad (nn avaliku sektori funktsioonid ühine piir, sotsiaalsüsteem, infrastruktuur jms), mis hiljem on juurde pandud, ei oma nii kindlat pinnast. Siin tundub, et tuleks alusmudel taaskord üle vaadata - ühtne kõigile ei tundu alati sobivat sest osalised on nii erinevad ning ühine tekk kipub ikka kellelegi mitte sobima. Kas tundub liiga palav või õhuke olevat, tekist saadakse kas liiga vähe või on muud hädad. 

Kuhu edasi? Kuigi praegused protsessid Euroopas kutsuvad silme ette pilte rahvuslikku ärkamist, mille käigus Eesti sai vabaks Nõukogude Liidust, on siiski ühisraha ja Euroopast saadud (saadav) rahavoog tekitanud seose, mida liitunud riigid kergekäeliselt tõenäoliselt läbi ei raiu.

Teisalt on näha, et sarnaselt islamile on alanud sarnane äärmuslik protestiliikumine Euroopa sees. Aafrikas mõni aeg tagasi ei toonud selline rahvaliikumine loodetud õnne. Ei olnud sobivat pinnast kuhu juurduda läänelikul demokraatial. Hetkel podiseb revolutsiooni tuluke Euroopa rahvaste katlas ning osapooled annavad hagu, et ajada katel keema. Eesti ei ole selles erand.

Hetkel tundub, et revolutsioon ei tekita mõistlikku lahendust. Kuigi ta võib lüüa platsi puhtaks ei ole näha uut visiooni, mille põhjal saaks asuda lääne tsivilisatsioonile järgmist arenguastet laduma. 

Seetõttu ma mõtlen, kas poleks aeg viimane istuda laua taha ning proovida asuda lahendust otsima. Enne kui katel üle keeb. Suuri riigimehi on iseloomustanud rasketel aegadel hea läbirääkimise kunst. Just läbirääkimise mitte väitlemise oskus.

Palun härrased Toompeal. Istuge ümara laua taha ja proovige läbi rääkides leida lahendus. Järeleandmisi tuleb selles protsessi teha. Teineteise tümitamine ning halvustamine leheveergudel ning riigikogu kõnepuldis ei vii meid otsitavale lahendusele lähemale.

Väärtuste muutus ajas

Vaatan väärtuste muutust ajas:

Püsiväärtused on asendunud hetkeväärtustega. Moodne inimene ei ole kinni vanas. Mida uuem, seda parem. Põhiküsimus hetkel "Kas sul on juba uus versioon?"

Väärtused on asendunud õiguste ja vabadustega.

Peamine väärtus seisneb rahas. Mida jõukam oled, seda rohkem õigusi sa suudad endale osta.

Miski ei ole enam püha. Erandiks on veel püha puhkepäevana.

Au ja häbi on sisutud sõnad. Järjest rohkem kostub mõtteid, et keskajal kasutusel olnud sõnad tuleks kustutada sõnaraamatust.

Au asemele on asunud kuulsus. Kuulsus tähendab tuntust. Peaasi et oled kuulus.

Häbi ei pea tundma ka siis kui kohtus süüdi mõistetakse. Rääkimata veel varem. Selge rumalus. Häbi on argadele.

Loodusseadused ei ole õiged seadused. Looduse kaitsmiseks on mõeldud looduskaitsealad. Mujal on eraomand.

Erakond, eraomand, indiviid, isemeelne ja iseteadlik, edukas ….

Samas ma ei lase pead norgu. Ma üritan oma elu elada oma väärtussüsteemi järgi. Isegi kui olen vähemuses ja mõnikord on raske. Siiski ma ei lähe nõudma oma erisusele välist tunnustust. Kõige olulisem on see kui tugev on inimene seesmiselt. Kui seesmiselt oled tugev, siis sind väline arvamus ei riiva.
Olles samal ajal avatud kõigele.

Heaolu ühiskonna edu näilisus

Arvud, olgu nad suured või väikesed, ei ole oma olemuselt head ega halvad. Arvud hakkavad rääkima kui nad asetada taustsüsteemi või ajateljele.
Mida räägivad numbrid kiidetud edukate nn heaoluriikide (Euroopa, Põhja-Ameerika ja Jaapan) kohta?

Edukaid riike valdavalt iseloomustavad valitsussektori suur võlg, mis järjepidevalt suureneb, rahvastiku pidev vananemine ning tarbimise kasv. Vaadates arenguid ajatrendil siis valitud heaolumudel ei ole rahaliselt jätkusuutlik. Riikide valitsejad, lubades oma elanikele järjest suuremad hüvesid, ei suuda pikas vaates neid kulutusi kinni maksta.

Heaoluriikide võlakoormad suurenevad. Käivitatud masinavärk töötab täistuuridel ning ei Euroopas ega Ameerikas ei ole suudetud võla kasvu kontrollida. Alljärgnev pilt iseloomustab hästi mida teeb Ameerika võlatase. Euroopas on pilt parem, kuid pikas vaates trend on sama.

Eesti on võtnud samuti suuna heaoluriigile. Eesti eduloo taga on suures osas saadud välistoetused. Ilma väljapoolt (peamiselt Euroopast) saadavate toetusteta, ületaksid Eesti riigi kulud tulusid 11% (2014 ja 2015 riigieelarve põhjal). Varasematel aastatel oli välistoetuse osakaal veel suurem.

Ettevõtja keeles rääkides, me oleme loonud organisatsiooni, mis toodab järjepidevalt -10% kahjumit ning tasakaalu hoidmiseks saame välistoetust, mis hoiab meid vee peal. Seda räägivad riigieelarve numbrid.

Millised on valikud?

Loodud heaolusüsteemis on kaks põhjatut raha neelajat. Pensionid (ja toetused) ning tervishoiukulud. Mõlema kulud kasvavad seoses rahvastiku vananemisega. Need on küsimused, mis vajaksid süsteemset muutust.

Valikuid on kaks: julgelt muuta, et hoida süsteemi kokku varisemisega kaasnevast kaosest või lubada edasi toetusi ning pärast järgmisi valimisi tulgu või veeuputus.

Kellel oleks julgust ütelda, et
".. riik tagab ainult minimaalse pensioni ja esmaabi neile, kes ise hakkama ei saa. Ülejäänud peavad ise hakkama saama. Kodanikuna peate elama selle teadmisega, et panete ise kõrvale või investeerite, et vanadusepõlves mitte vaeselt elada. Valik on teie.

Avaliku sektori eripensionid. Unustage ära. Meil ei ole raha selleks tulevikus. Avalikus sektoris saate töö tegemisest tasu ja avaliku sektori töötajaid kohtleme võrdselt erasektori töötajatega.

Arstiabi. Iga inimene saab vanaduses vaid piiratud ulatuses riigi poolt arstiabi ning teil oleks aeg tervislikele eluviisidele juba praegu mõtelda, kui soovite pikemat eluiga nautida. Valik on teie."

Tõenäoliselt ei ole meie valitsejates ei nüüd ega tulevikus seda julgust. Tõenäosus, et praegune süsteem millalgi kokku kukub ja toimub järsk ise-reguleerimine suureneb järjest.Usaldust sellise lahenduse valik maailma juurde ei loo. Aga valik on iga riigi enda teha.

Jutud, et astume Euroopa Liidust välja, ei ole rahalistel põhjustel realistlikud, sest keegi poliitikutest ei ole valmis tegelema riigieelarvest kümme pluss protsendi kärpimisega.

Sellist juttu pajatavad numbrid.

Sõnasõja ajajärk

Eestis käib kõva sildistamine ning vastandamine. Kõik kes ei ole meiesugused, nendele anname pasunasse.

Traditsioonilise perekonna kaitsjad ei tunnista teisi võimalusi. Samasoo armastajad nimetavad kõiki, kes neid ei mõista homofoobideks. Ministrid ei pea arvesta ettevõtjate arvamusega, kuna nad mõtlevad, et riigi asjad peavad käima nagu nemad arvavad. Ettevõtjad ei saa aru avalikust sektorist ja peavad neid nende teenitud raha kulutajateks. Nüüd on tekkinud uus võimalus vastanduda - presidendi vastuvõtule minejad ja mitteminejad.

Viha tekitab pidevalt juurde uut viha. Arutelud on asendunud positsioonide kaitsmisega ning on alanud sõnasõja ajajärk.

Lahingus on lisaks võitjatele ka kaotajad ning langenud. Viimased ei ole olulised, kuna lahingusse minnakse lootuses, et oleme võitjad. Kui mõtlematud võivad olla täiskasvanud.

Pigem on targem keskenduda lapsevanemana järelkasvu suunamisele:

• Väitluskunsti asemel õpetada arutelukunsti. 
• Rääkimise asemel õpetada kuulamist
• Edukaks olemise asemel õpetada loomingulisust