Kas tõesti on nii raske teist mõista ja püüda leida ühisosa?

Ajaloos on palju näiteid, kus barbarid on purustanud „suuri ja võitmatuid“ tsivilisatsioone. Viimaste aastate sündmuste valguses tundub, et see protsess on Lääne tsivilisatsiooni Euroopa osas kiirenenud. Õitsengu aeg on peatunud ning nüüd on küsimus kas Lääne tsivilisatsioon liigub allamäge või leitakse uus hingamine. Islami pealetungi võimalikule arengule viitas Huntington 1993 aastal (10 aastat tagasi) oma raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“. 

Vaatasin raamatus olevat kaarti ning sellelt on selgelt näha, et lääne tsivilisatsioonile Euroopas on tsivilisatsiooni kokkupõrke reaalne oht suurem kuna tal on kaks suurt puutejoont teistsuguse tsivilisatsioonide aladega. Ameerikas on lääne kultuuril selles mõttes lihtsam, kuna ta on suutnud pea terve Põhja Ameerika endale kindlustada.

Ida-Euroopa riikide läänestumine suurendas Lääne mõjuala kuid teisalt avas salaukse idale. Aasta lõpu sündmused näitasid, et endised ida-Euroopa riigid ei ole nii selgelt lääne kontrolli all. Hüved ja raha ei ole muutnud rahvusi Euroopale sobivaks kuna kultuuri ja väärtuste muutuse protsessid võtavad aega inimpõlvi. Väikeste rahvusriikide allaneelamine ja seedimine võtab rohkem aega kui arvatud. Oleme inimestana küll sarnased kuid sisult ikka väga erinevad. 

Kas veel laieneda? Türgi võimaliku liitumise järelm oleks ettearvamatu. Ühelt poolt Türgi rikkus on Euroopale ahvatlev. Rahal ja rikkusel on alati olnud ahneid peibutav mõju. Samas ei julgeta praeguses olukorras ütelda, et peatame läbirääkimiste protsessi kuni olukord rahuneb. See selgelt võimendaks praeguseid probleeme ning islami usku türklased, kus aul on teistsugune tähtsus ja tähendus kui praeguses läänelikus kultuuris, ei mõistaks seda käiku ega ei annaks andeks. Ainuke lahendus on proovida hoida suhteid ning teha Türgile meelehead. Mida ikka see suur antav rahaline abi on. 

Tundub, et Euroopat hoiab koos paremini raha kui väärtused. Algne idee - majanduslik liit, mis Euroopa Liidu aluseks oli, tundub et töötab. Kõik lisad (nn avaliku sektori funktsioonid ühine piir, sotsiaalsüsteem, infrastruktuur jms), mis hiljem on juurde pandud, ei oma nii kindlat pinnast. Siin tundub, et tuleks alusmudel taaskord üle vaadata - ühtne kõigile ei tundu alati sobivat sest osalised on nii erinevad ning ühine tekk kipub ikka kellelegi mitte sobima. Kas tundub liiga palav või õhuke olevat, tekist saadakse kas liiga vähe või on muud hädad. 

Kuhu edasi? Kuigi praegused protsessid Euroopas kutsuvad silme ette pilte rahvuslikku ärkamist, mille käigus Eesti sai vabaks Nõukogude Liidust, on siiski ühisraha ja Euroopast saadud (saadav) rahavoog tekitanud seose, mida liitunud riigid kergekäeliselt tõenäoliselt läbi ei raiu.

Teisalt on näha, et sarnaselt islamile on alanud sarnane äärmuslik protestiliikumine Euroopa sees. Aafrikas mõni aeg tagasi ei toonud selline rahvaliikumine loodetud õnne. Ei olnud sobivat pinnast kuhu juurduda läänelikul demokraatial. Hetkel podiseb revolutsiooni tuluke Euroopa rahvaste katlas ning osapooled annavad hagu, et ajada katel keema. Eesti ei ole selles erand.

Hetkel tundub, et revolutsioon ei tekita mõistlikku lahendust. Kuigi ta võib lüüa platsi puhtaks ei ole näha uut visiooni, mille põhjal saaks asuda lääne tsivilisatsioonile järgmist arenguastet laduma. 

Seetõttu ma mõtlen, kas poleks aeg viimane istuda laua taha ning proovida asuda lahendust otsima. Enne kui katel üle keeb. Suuri riigimehi on iseloomustanud rasketel aegadel hea läbirääkimise kunst. Just läbirääkimise mitte väitlemise oskus.

Palun härrased Toompeal. Istuge ümara laua taha ja proovige läbi rääkides leida lahendus. Järeleandmisi tuleb selles protsessi teha. Teineteise tümitamine ning halvustamine leheveergudel ning riigikogu kõnepuldis ei vii meid otsitavale lahendusele lähemale.