Tasakaal libiseb käest

Mind hämmastas hiljutine Äripäeva uudis kui suure osa heaoluriikide majandusest moodustab avalik sektor. Soomes on tulenevalt erasektori langusest 2014. aasta lõpuks jõutud juba 58%-ni. Kindlasti ei näita see protsent, et üle poole majandusest tegeleb kulutamise ja ümberjagamisega. Avalik sektor pakub ka päris palju teenuseid. Samas on terve Euroopa liikumas samas suunas. Euroopa liikmesriikide keskmine jõudnud juba 50%-ni.

Kui looduses mingis süsteemis saab midagi komponenti liialt palju tähendab see süsteemi tasakaalust väljaminekut ning seniste süsteemi toimimas hoidvate normaalsete protsesside lakkamist. Mulle tundub, et paisuva avaliku sektoriga võib juhtuda sama. Kui midagi ette ei võeta. Soomes oli nüüd ka uudis kodanikupalgast, mille varjus üritatakse kärpida toetuste kogusummat. Samas oli ka kirjas, et rahvas ei ole nõus toetuste kogusumma vähendamisega.

Mõtelda vaid kui suur on avaliku sektori ja selle valitsejate mõju. Kui keegi erasektoris kontrolliks näiteks kolmandikku riigi majandusest oleks kohe palju kära. Avalik sektor aga kasvab vaikselt, tasahilju. Avalik sektor kontrollib juba poolt majanduse vereringest. Euroopa Liidus lisaks on riigid end sidunud tihedalt teineteise külge, mis omakorda võimendab ohte, kui kusagil riigis süsteem logisema hakkab.

Lisaohuks on, et valitsemine ja võim järjest kaugeneb erasektorist ja rahvast. Sellise suure mõjuvõimuga lihtsalt võib seda isekust endale lubada. Mis on lubatud Jupiterile ei ole lubatud härjale. Tagajärjeks järjest elukaugem suhtumine avalikus sektoris otsuste tegemisel.

Suur avaliku sektor tähendab ka seda, et paljud inimesed on avaliku sektori palgal ja ei ole lootust, et süsteem loomulikul viisil hakkaks end mõistlikuks tagasi suruma. Liialt paljud sõltuvad oma tööandjast ja ei julge arvamust avaldada oma tööandja puuduste osas. Suur süsteem tähendab suurt bürokraatiat ja palju asendustegevusi.

Arvatakse, et Euroopa Liit tagab meile kindluse. See Euroopa Liidu suuruse turvatunne võib olla petlik. Majanduse imelikud arusaamatud trendid sh Euroopas on üks sümptomidest, mis viitab, et majanduse alusel, turumajanduse tasakaalul, ei ole enam toimet. Negatiivsed intressid, pidev katteta raha juurde trükkimine - meetmed, et süsteemi kunstlikult elustada, ei ole kandnud vilja. On näha, et toormehinnad ei allu enam nõudluse ja pakkumise mõjudele. Mitmes valdkonnas on avaliku sektori toetustega viidud normaalne majanduse toimimine tasakaalust välja ja nüüd ei õnnestu enam vildakat süsteemi kontrollida. Põllumajandus oli ja on sektor kus avaliku sektori raha külvamine on tekitanud püsivaid turumoonutusi. Toetuste kaudu on ebaefektiivne ületootmine viinud hinnatasakaalu paigast. Pakkumine ületab nõudlust, kuid riik toetab endiselt tootmist ja ei lase ebaefektiivsetel tootmisüksustel pankrotti minna.
Teine valdkond on pangandus, mis on selgelt ülereguleeritud ja seetõttu liialt kulukaks. Rahandussüsteemi hoidjad järjest karmistuvate reeglitega on varsti kohanemisvõimetud muutustele. Kuulates finantsinspektsiooni juhi väljaütlemise moodsa panganduse foorumil on näha, et ta ei suuda kastist välja mõtelda. Kordab selgeksõpitud mantraid ja tõenäoliselt usub nendesse.

Panganduses iga hinnaga hoitakse, et süsteemis ükski osa kokku ei kukuks. Ilmekas on Kreeka näide kus avaliku sektori raha külvamist ei julgetud lõpetada. Rikkamad riigid andsid põletamiseks raha juurde. Riikidele on praegust pangandust väga vaja. Selle kaudu kontrollitakse rahavoogude liikumist.

Makromajanduslikud märgid näitavad, et normaalne majanduse tasakaal on avaliku sektori poolt ära rikutud. Erasektoris mingi hetk saabuks tõe hetk, halvad laenud, mida maksta ei suudeta, kantaks maha, elatakse valu üle ja minnakse edasi. Samas kuna suurimad võlglased on aga riigid ise, siis üritatakse riikides ja pankades kuidagi süsteemi vee peal hoida. Avaliku sektor ei taha tunnistada, et kehvasti toimiv üksus tuleks korraks kinni panna. Raha saab juurde trükkida ja süsteem toimib.

Brittide EL lahkujate üks põhiargumentidest on, et soovitakse ise otsustada ning ettevõtjad soovivad rohkem paindlikust. EL reeglistik on läinud liiga koormavaks. Eks paistab kuhu see lahkumise protsess välja jõuab. Mulle tundub lahkulöömise valik pikas vaates mõistliku otsusena. Muidugi mitte EL-i jääjana vaatenurgast, kuna britid on olnud nn tugev opositsioon EL süsteemis. Brittide lahkumisega see selge mõistuse hääl kaob.

Mis oleks lahkumise tagajärg? Selle lahkumise sammuga hoiavad britid riigi majanduse juhitava ja kontrolli all. Väliste kriiside puhul on lootust paremini hakkama saada kuna otsuseid saab teha kiiresti. Kriisiolukorras on vaja kiireid otsuseid ning Euroopa Liit on näidanud, et seda ei suudeta teha. Käiakse koos, tehakse tähtsat nägu ja väljastatakse pressiteateid, kuid sisuliselt asju ei otsustata. Valitseb suhtumine, et vaatame mis saab. Ootame.

Samas kas brittide lahkulöömine teoks saab ei ole kindel. Euroopa Liit selgelt ei saa lubada endale seda lahkumise näidet kuna see selgelt õõnestaks liidu kui terviku usaldusväärsust. Eeskuju võib nakatada teisi rahulolematuid. Nii et panused on kõrged, millega käib mäng.

Ajalugu on näidanud, et liigsuured impeeriumid ei püsi koos. Mingi hetk muutub monstrum liialt suureks ning süsteem laguneb.  Mida suurem on süsteem, seda suurem on mõju tema lagunemisel tema osistele. Seetõttu mulle tunduks mõistlikuna hetkel, vältimaks suuremat vapustust, võtta suund vähendamaks Euroopa Liidu mõju liikmesriikides. Koostöö liidu tasmel on vajalik, kuid praegne tsentraliseerimise mudel viib vales suunas. Tuleks püüda vähendada avaliku sektori mõju majandusele. Samas valija häälte pärast põhimõttelisi olulisi muudatusi aga ei tehta kuna sellest sõltub liialt paljude sissetulek ja poliitikutel hääled.

Toetustel põhinev majandus ei ole enam isetasakaalustuv turumajandus ning heaoluriike praeguse toetuse tasemega ei suuda maksumaksjad enam varsti kinni maksta. Aga seda suurena pildina ei taheta näha. Valitsejatel on lihtsam raha juurde trükkida ning lasta näida, et elu on ilus.