Mugava elu lõpu algus - must stsenaarium

Euroopa ilusa elu keskus ja kultuuriruumi lagunemine sai tõuke valikust, kus avati sisepiirid, kuid jäeti heaolu piirkonda kaitsvad välispiirid kindlustamata. Nüüd on toimumas rändeprotsess, mida ei suudeta enam pöörata. Jõuliseks sekkumiseks ilma tõsise järelmita, mulle tundub, võib olla liighilja. Ja puudu jääb ka Euroopa poliitika kujundajatel julgust ning otsustavust seda teha.

Tammi saab parandada, kui tekkinud avausest vesi vaid niriseb. Kui vool on pääsenud valla, nullib suur veehulk kõik katsed teda peatada ning uut tammi saab ehitama hakata vaid siis, kui suurvesi on ära voolanud. Mõteldes pikas vaates Euroopa peale, kas siis on hiljem enam uut tammi ehk tugevat välispiiri vaja? Ameeriklased olid selles mõttes ettenägelikumad ehitades Mehhiko piirile kõrge tara. Kuigi selle rajamine ja ülal pidamine on kulukas aitab see hoida mingitki kontrolli immigratsiooniprotsessi üle.

Rahvahulgad on liikumas suurte massidena. Koguses, mille juhtimine ei ole enam võimalik. Tarade ehitamine Euroopa sees võib suunata voolu mööda, kuid ei väldi enam kõige tugevamate (sh Saksamaa) muutumist nõrkadeks. Rändevoog peatub vaid siis, kui rändele asujatel on jõudnud pärale, et seda hiilgust, millest soovitakse osa saada, ei ole enam.

Vaesuse ja rikkuse segunemisel on tagajärjeks vaesus. Suur-Britannia saarestik võib olla ainuke, kes Euroopast lahkudes hülgab uppuva laeva, ja mõne aja kauem suudab ehk hoida korda. Merepiir loob teatava eelise. 

Venemaale selline areng sobib, sest nõrk Euroopa sobib sanktsioonide eest kättemaksuks ilusti. Mida rohkem Süüria-Türgi kriisipiirkonnas segadust külvata seda raksemaks muutub olukord Euroopa jaoks. Majandussanktsioonid ja jõuvahekorrad on vaja tagasi pöörata. Rändekriis töötab pikas vaates selle eesmärgi nimel. Ei taha mõtelda edasiste arengute peale, mis mõtted võivad Venemaa riigijuhtidele tulla pähe kui Euroopa on nõrk ja haavatav.

Pikas vaates tuleb valmistuda kultuuriruumi muutuseks. Euroopa kultuuriruum suundub islami poole. Pinnas on selleks soodne. Ühelt poolt sisserändajad toovad kaasa oma usu. Teisalt kristlus on muutunud pehmode usuks. Usuks, kus traditsioonid ja põhimõtted ei ole enam peamised. Kristlik kirik üritab meeldida kõigile. On tehtud valik, et ei hoita kinni põhimõtetest, mis lähevad vastuollu praeguse linnarahva arusaamadega. Sedakaudu kaotab kirik oma võime pakkuda tuge raskel ajal. Need vähesed, kes on soovinud leida seda tuge, mu tunnetuse põhjal, pikas vaates pettuvad.

 

Islam on teistsugune. Jäigad on islami reeglid ja traditsioonid. See suund tagab neile segases maailmas edu kuna pakuvad lahendust kindlustunde puudusele. Islam kaitseb jõuga oma positsioone, samal ajal kui kristlus seda enam ei tee. Loodusseaduste kohaselt jääb tugevam peale.

Kuna ma olen usklike vaatenurgast uskmatu, ei kummarda ega ei kavanda hakata kummardama ühtegi püharaamatu teksti, tuleb vist hakata otsima inimtühja pelgupaika. Usklike sõjas saavad neutraalselt kindlalt maha notitud. Ainuke süü on see, et sa ei ole valinud poolt, ja usud millegisse, millest teised aru ei saa.

Ma palun ja loodan, et kirjeldatud must stsenaarium ei saaks tõeks.