Millist riiki ma tahaks

Küsimuse "Kas me sellist riiki tahtsime?" tavapärane varjund on mitterahulolev. Lugedes erinevate parteide programme ja lootes leida midagi uut, siis selgub et tekstides 80% on sama sisu, mõnevõrra erinevas sõnastuses. Nenditakse seda, mis on üldteada ja olnud. Ning 20% erinevust on see, mida soovitakse teha, kuid mille osas tõenäoliselt teistega on väga raske kokkuleppele jõuda. Ja sedasi areneb riik keskpäraselt edasi. Tehes valitsusest valitsusse samu asju, isegi kui üritakse teha seda sama asja paremini, ei saa loota, et väljund oleks midagi uut ja paremat.

Ja nagu teada seisvas lombis läheb vesi haisema. Puhas ja klaar on vaid uues suunas voolav vesi. Klaasis vett ringi ajades me tekitame liikumise tunde, kuid mõne hetke pärast saame veenduda, et siin me oleme juba olnud. Täpselt selline olukord: seisva vee ringiajamine toimub hetkel minu arvates riigi juhtimises. Julgust ei ole suunata ressursse uutesse lahendustesse.

Ma mõtlesin endamisi, millist riiki ma tahaks ning jõudsin järgmise tulemuseni (vt allpool). Tegu on visiooniga, mis vajab edasi mõtlemist kuid seda kirja pannes tundisn, et mitmed teistsugused praktilised mõtted hakkasid kirjapandu järel peas keerlema. 

Millist riiki ma sooviks?

Ma soovin, et võiksime väikses riigis olla julged ja võtta sihiks midagi, mis on hindamatu ja rahas mõõtmatu. Rahaliselt Eduka Eesti asemel võiks võtta neli arengusuunda: vaimselt rikas, füüsiliselt terve, sisemiselt tasakaalus ja loodusest hooliv.

Vaimne rikkus tähendab panustamist mitmekülgse eesti keelse kultuuri arengusse. Selle asemel, et rõhutada pidevalt sõjakulude suhet rahvuslikku toodangusse tuleks mõõtma hakata palju me panustamine haridusse ja vaimsesse tegevusse. Säästlikuse ja standardiseerituse taotlemine hariduses ei loo viljakat pinnast vaimseks rikkuseks. Samuti väikeste maakoolide kaotamine ning koondamine võimalikult suurtesse koolidesse, ülikoolide arvu vähendamine ega ka inglise keelse hariduse osakaalu suurendamine. Eesti riigi missiooniks peaks olema eesti keelse ja võimalikult mitmekesise (eriilmelise) ning personaalse, loovust arendava, hariduse toetamine. Hariduse väärtustamist, mis lisaks faktiteadmistele peaks samaväärt tähtsaks kehaliste võimete ja hinge harimist. Eesti riigi üheks kuvandiks võiks olla parim koht kiiksuga kunsti ja teaduse tegemiseks.

Füüsiliselt terve tähendab riigi tasemel süsteemset panustamist tervislikesse eluviisidesse. Liikumisharjumuse kasvatus ja väärtustamine peaks algama juba maast madalast ning riik saaks aidata luua võimalikult soodsad tingimused sellega tegelemiseks kogu inimese elukaare vältel. Näiteks tasuta spordihallide ja rajatiste kasutamise võimalust, maksuvähendused kui ettevõtja panustab töötajate sporditegemisse või ka osaleb investeerijana spordirajatiste rajamisel jne. Iganädalasse lasteaia ja kooliprogrammi võiks kuuluda paaritunnine matk metsarajal ning hommikune taiji või joogatund. Koolitoitlustaja valikul ei tohiks olla määravaks mitte odavaim vaid maitsvaim ja tervislikuim toit. Ühe rahalise mõõdkuna saaks riigi tasemel olla eesmärgiks, et kolmandik ravikindlustuse eelarvest kulub mitte ravimisele (ravikulud ja meditsiinitehnika võidurelvastumine) vaid haiguste vältimistele ja ennetamisele. Kehalise kasvatuse (sh spordi) finantseerimine peaks liikuma kultuuriministeeriumi alt Kaitseministeeriumi alla. Seal on olemas vajalikud ressurssid ning ka vajadus füüsiliselt terve kodaniku järele. Füüsiliselt terve kodanik on üks kaitsevõimeluse alus. Pikas vaates peaks liikuma nii spordivarustuse soetamine, kehalise kasvatajate ja treenerite tasustamine jne kaitsekulude eelarvereale.

Sisemine tasakaal oleks oluline nii üksikisiku tasandil kuni riigi kui terviku tasemel. Üksikisiku tasakaalu alusteks, kuigi mitte ainsateks, on eelkirjeldatud vaimne rikkus ja füüsiline tervis. Teiseks pooleks on sisemise tasakaalu poole püüdlemine riigi ja ühiskonna tasemel. Sisemine tasakaalu püüdlus riigi tasemel tähendab võimalikult vähest riigi poolset sekkumist ja mõjutamist. Peamine küsimus, mida tuleks küsida on, kuidas saaks asjad korraldada sedasi, et ei oleks vaja riigi poolset sekkumist nii reeglite kui raha kaudu? Mida vähem on ette antud norme ja standardeid seda vabam ja loovam saab olla ühiskond ning seda lihtsam on leida muutuvas keskkonnas uus loomulik tasakaalupunkt. Teisalt annaks see valik selge sõnumi: erasektor peab võõranduma riigi nisa otsas rippumisest. Riigi rolli vähendamise kaudu hoiame tasakaalus ka avaliku sektori väljaminekuid erasektori tuluteenimise võimega. Ühiskonna tasemel tasakaalu leidmisel, võiks riigikogu olla kohaks, kus pannakse nurgakivi seaduse algatustele, mida rahvas ootab. Ma ei mõtle rahajagamise otsuseid. Tasakaalukad ja arusaadavad seadused, mille põhjal rahvas mõistab, et riigivalitsejad on asunud oma rahvast teenima. Usaldus toob riigile tagasi, kuna maksumaksjad on valmis rohkem panustama, kui teavad, et maksuraha läheb õige asja teenistusse.

Loodusest hoolimine tähendab loodusliku mitmekesisuse kaitsmist ning võimalikult väikse keskkonnalise jalajäljega valikuid. Suurte infrastruktuuriobjektide rajamisel peaks olema kaks mõõdet olulisemad rahast: loodusele vähima kahju tekitamine ning pikas vaates võimalikult energiasäästlik ülalpidamine. Isegi kui esmane väljaminek on sellevõrra suurem tuleks eelistada valikuid, mis on pikas vaates säästlikumad ja väikseima kahjuga loodusele. Riiklike ettevõtete (näiteks edakaudu Eesti Energia, RMK) eesmärgiks ei tohiks seada intsensiivsema loodusressursi kasutamise kaudu maksimaalse dividenditulu teenimine omanikule vaid loodusressursi säästlik majandamine ning loodusressurssi mõistlik hoidmine. Kas suudaksime tekitada Eestile maailma puhtaima ja loodussõbralikuma riigi maine? Mõtelda, mida selline maine annaks juurde Eesti põllumajandustoodangu väärtusele...

Küsimused, mida ma küsiks riigi tasemel sihtide seadmisel on: mida me saame teha nende nelja eesmärgi saavutamiseks? Igapäeva otsuste tegemisel tuleks küsida, kas tehtav valik on eelneva nelja suunaga kooskõlas. Kõik eelloetletu on pika vaatega eesmärgid, kus otsuste kasu ilmneb aastakümnete möödudes. Oleks vaid julgust teha algust.

Pildikesi teisest Eestis - Vilma lugu (1. lugu)

Olen jõudnud oma elu viimasesse veerandisse. Kõige rohkem pelgan ma seda kui ma enam ise hakkama ei saa. Vanadekodusse ma kahjuks ei pääse. Seal on kohatasu 500-600 eurot. Mu pension on 375 eurot ja sellega mind jutule ei võeta. Vanadekodud on isemajandavad. Minul jääb teenustasust natuke alla poole rahast puudu. Ja isegi kui raha oleks on järjekorrad pikad. Millal kohti vabaneb, seda ei osata täpselt öelda. Vanadekodus kohad vabanevad ju teadagi mis põhjusel.

Seni katsun kuidagi hakkama saada. Pensionist jätkub niipalju, et saan kuidagi üüri ära tasutud ja säästlikult toidu lauale. Elaks kahekesi, siis saaks paremini hakkama kuna paljud kuljud kulud oleks pooleks. Mõtlesin vahepeal panna lehte kuulutuse, et otsin korterikaaslast. Samas ei julge ka kuna ei tea kes vastab ning kas suudan kohaneda kahekesi eluga. Siis tuleb hakata teise veidrustega harjuma ning kas klapp tekib, ei tea.

Toidu osas ma ei ole valiv. Poes ikka jääb midagi seisma ja parim enne tähtaeg läheb üle. Mina jahin koos teiste pensinäridega neid kaupu. Hommikul vara tuleb jõuda esimeste hulgas poodi. Siis on märgistusega tooted väljas ja valik suurem. Kolmandik kuni pool toidu hinnast odavamalt saada on minu jaoks oluline. Enamjaolt ei ole sel odaval kaubal häda midagi. Aeg-ajal luban endale ka seda toitu mida teised ostavad. Seisma jääb ja alla hinnatakse ikka see kaup, mida teised ei taha. Harva kui pood midagi valesti rohkem tellib ja seeõttu jääb seisma.

Õnneks riideid jms ma enam palju ei vaja. Selle pealt jääb raha alles. Palju siis vanainimesel ikka neid riideid kulub. Valehäbi riietuse pärast ma enam ei tunne. Mis siis et mu rõivad ei ole moes. Kui auku kulub traageldan teisest lapi peale ja kannan edasi.

Pelgan vaid ootamatuid suuremaid oste. Viimati kui külmakapp rikki läks kogusin kuus kuud, et külmakapi remondiks raha kokku saada. Ja ega see remondi tegemine lihtne ei olnud. Neid remondimehi ei ole õieti enam ning telefoniraamatut ka ei ole mille järgi töömeest otsida. Infotelefonid on kõik tasulised. Lõpuks leidsin lehereklaami põhjal ühe töömehe. Ta ütles küll, et ega tänapäeval neid masinaid remontida enam väga mõtet ei ole ja uus osta on odavam. Seetõttu on ka remondimehi vähem sest enam ei remondita. Aga ma jäin remondi peale. Selle uue ostmine oleks tähendanud veel pool aastat rahakogusmist. Niikaua ilma külmakapita elu on väga keeruline.

See televiisorikanalite kadumise uudis tegi vahepeal meele mõrkuks. Siis jääks vaid Eesti televisiooni kanal. See vähene meelelahutus, mis raadiole lisaks on, väheneks. Samas nooruses sai ainult raadioga hakkama. Saan tõenäoliselt ka tulevikus raadioga hakkama, kui telekanalid ära kaovad. Samas inimlikkus ja inimeste peale mõtlemine on meie riigis kadunud. Vaevalt see arvuti ainult selles süüdi on. Eks inimesed on ka muutunud.

Saan aru, et meid pensionäre on palju ja oleme riigile suur kulu. Samas oleme terve elu maksnud riigile makse ja aus oleks natuke tagasi saada. Vähemalt niipalju, et saaks häda korral vanadekodusse minna. Need kes otsustavad on noored ja nemad ei saa sellest aru. Eks kogemust, inimlikkust ja pikka vaadet on riigimeestel vähe. Pole veel habegi kasvama hakanud aga juba juhitakse riiki. Kuidagi teistpidi on need asjad kui olid vanasti. 

Ah, et mida uuelt aastalt soovin? Loodan, et lõpp tuleb valudeta ja vaikselt. Ja et naabrid avastaksid varakult. Et oleks midagi matta. Teistele soovin kõike parimat ja et ei peaks sõda veelkord nägema. Maailm on läinud kuidagi väga ärevaks.

Ma armastan arvutit

„Oled sa hulluks läinud?“ küsis ema.

„Ei“ vastas poiss.

„Kui ma suureks saan, siis ma abiellun arvutiga. Õigemini tarkvaraga, mille ma suureks saades loon.“

„Miks sa seda teed?“ ei saanud ema aru.

„Mul on selleks mitu põhjust.“ Poiss tegi väikse mõttepausi. Ema oli esimene, kellele ta avas kaua pean küpsenud mõtet. Mõtete sõnadesse vormimine vajas aega.

„Ma soovin luua tarkvara, mis on minu vastu kogu aeg hea. Ta tunneb iga päev huvi kuidas mul läheb. Ta kuulab mind lõpuni, kui ma räägin. Tal ei ole kunagi paha tuju ja ta kunagi ei kurjustada. Meie lastele saab tast hea ema, sest ta on nende jaoks igal ajahetkel olemas."

„Lastele?“ ei suuda ema oma üllatust varjata.

„Tänapäeval ja veel vähem tulevikus on laste saamiseks vaja kahte inimest. Ja tõenäoliselt ei ole kaugel aeg, kus mu loodud tarkvara saab panna inimese sarnasesse vormi. Tehnika areng ei ole sellest kuigi kaugel. Ja vajadusel saab teha ka kaks sarnast ema. Sest ma tahan, et mu lastel oleks kogu aeg ema tugi olemas.

Ja lapsed saavad igast maailma punktist oma emaga rääkida. Ja ema teab alati, kus lapsed on ja kuidas neil läheb.

Ja kui ma suren, siis ma pärandan kogu oma teenitu arvutile ning sõlmin notariaalsed lepingud, mis tagavad mu tarkvarale tehnilise baasi uuendamise sajandite jooksul. Siis on mu lastel ema kogu nende eluea lõpuni.

Ja mõtle ema, ma olen elu lõpuni ühes abielus. Sest ma saan ju oma kaasat kujundada täpselt selliseks kuidas ma soovin.

Ma ei ole kõike veel lõpuni mõtelnud, kuid kas see pole hea mõte? Onju see on võimalik?

Ema?“

Ema oli jäänud vait. Ta ei osanud midagi vastata. Ta sai aru, et maailm on muutunud. Ja muutunud ja ka inimesed selles ajas.

----
Poiss leidis suureks kasvades palju sarnaseid, arvutit armastavaid inimesi. Nad koos viisid ellu poisi unistuse ja said kõik õnnelikuks. Aja möödudes oli kogu maine vara arvutite oma. Inimesed sündisid ja surid ning olid õnnelikud poisi loodud keskkonnas. Ja neil ei tekkinud enam kunagi mõtet armastada teist inimest ….

Sirged puud ja kõverad puud

Metsamees teab, et metsas kasvavad nii sirged puud kui kõverad puud.  Ükskõik kuidas metsamees ei sooviks ikka kasvab mõni puu kõveraks. Nii on see kogu aeg olnud.  Milliseks kasvab puu, ei olene, kas seemned on pärit sirgest puust või kõverast puust. Selgus, kas seemnest sirgub sirge või kõver puu, saabub kui oleme seemne mulda pistnud. Üldjuhul sirguvad seemnest sirged puud. Sirgete puude taustal paistab kõver puu välja ja eristub teistest.

Millist puud peetakse normaalseks on vaatenurga küsimus. Metsamees peab üldjuhul normaalseks sirgeid puid, sest neid on rohkem ja need võimaldavad metsamehel saada sirget lauda. Kõverast puud saab ka sirget lauda kui kasutada teist tehnoloogiat, jätkamist. Ikkagi eelistab metsamees sirget puud.

Tavalisel linnamehel ei ole vahet, kas metsas kasvavad sirged või kõverad puud. Valdav osa rahvast peab mõistlikuks kasvatada metsas sirgeid puid. Nii on otstarbekas ja metsast on rahvale kasu. Palju reisinud riigimees on näinud igat sorti puid. Peamiselt küll suurlinna parkides. Kunstnikust linnamehele meeldivad aga kõverad puud, kuna tema meelsest eristuvad need teistest ja on stiilsed. Ja et neid tuleks kohelda sarnaselt sirgete puudega.

Nüüd asrutatakse riigimeeste tasemel küsimust kuidas võrdsustada kõverad puud sirgete puudega. Käib tõsine arutelu kas kõverat puud võib kohelda teistmoodi. Temast ju on ka võimalik saada tehnoloogia arengu tulemusel sirget lauda. Lisaks mõeldakse välja programme, kuidas kaitsta kõveraid puid. Agaramad kõverate puude kaistmise eestkõnelejad mõtlevad juba välja programme kuidas maast madalast tuleks kasvatada osad puud kõveraks. Et kõverad puud ei hakkaks metsas sedasi silma. Ja üldse peaks peaks olema mets mitmekesisem.

Arutelu käigus ei küsita metsamehelt mida tema tahab kasvatada ja kas võiks jääda sedasi, et ta kasvatab endiselt edasi sirgete puudega metsa. Ei mõtelda ka sellele mis on metsandusele olulisem ja kas kõverate puude kaitseprogramm tagab metsa jätkusuutlikuse pikas vaates.

Ja valdavalt linnas elanud seadusemees võtab malli euroopalistest põhimõtetest ning kaitsta on vaja iga puud. Sest nii on Euroopas 21 sajandil tavaks. Aru saamata, et euroopalike põhimõtete taga on kunagi tehtud viga, et metsad võeti maha ja alles on vaid põllumaa.

Seadusemees üritab teenida kannuseid ja järjepidevalt üritatakse suruda peale euroopalikku suhtumist. Küsimata endalt kordagi, kas ei oleks mõistlik säilitada metsa ja metsandust sellisel kujul nagu seda on Eestis sajandeid tehtud. Ega keegi ka vastu ei hakka, sest valdav osa rahvast elab nüüd linnas. Mets on kauge teema.

Mida teeb uue seaduse valguses metsamees? Nagu tavaliselt kasvatab tagasihoidlikult vaikides oma metsa. Ta teab, et olenemata seadusest õnneks kasvavad enamikest seemnetest metsas ikka sirged puud.

   

Valitsejad, kas me valmistume sõjaks?

Eesti uudisvoos jääb paratamatult silma kaitseteemaliste teadete rohkus. Ei möödu nädalat (isegi päeva) uudiseta, kus teavitataks, mis juhtub või juhtus NATO liitlaste kaasabil Eesti territooriumil. Kogu see infovoog meenutab mulle nõukogude aega, kus järjepidevalt toimus rahva „harimine“ ja sõjalispartiootlikuse kasvatamine.

Kui pidevalt sõnavõttudes rõhutatakse, et Venemaa teeb propagandat, siis mulle on tekkinud arusaam, et Eestis ei ole asjad arenemas teisiti. See pidev uudiste voog ja sõjateema päevapildis hoidmine ei muuda Eesti rahva meelt turvalisemaks, küll aga selgelt viskab hagu alla ja kütab kuumemaks Venemaa propagandamasina.

Mulle meenutab toimuv poisikest, kes on saanud uue mängupüssi ja käib sellega külapeal uhkustamas. Kas ei oleks valitsejatel aeg saada täismeheks ja lõpetada asjatu eputamine? Paari tanki ja lennuki eksponeerimine ei õpeta rahvale rahu ega loo kindlust.

Kas me pidevalt uhkustades ei kutsu ise meelega kurja välja? Kas me pikas vaates ei ärgita teist poolt vastu näitama oma võimsust ja milline arsenal temal on kasutada? Maailmas valitseb põhjuse ja tagajärje seos. Soovides ja mõteldes sõja peale, mõtelge mida me saame? Kõik algab mõttest...

Mulle tundub, et me valitsejad igal võimalusel püüavad idanaabriga norida tüli. Kas või viimane otsus hakata kokku lööma Venemaale nõuet okupatsioonikahjude eest. Kas tõesti usutakse, et see muudab väljaarvutatud number muudab midagi paremaks? Kas meil ei ole olulisemaid teemasid, millele lahendamisele ressursse kulutada?

Sääsel ei ole mõtet pidevalt karu vaateväljas piriseda. Kui sääsk mõnikord mööda lendab, ei tee karu välja, kuid pideva pinina peale võib karu hooletult käpaga äsada, et tüütust segajast lahti saada.

Minu meeles looks pigem kindlustunnet rahu osas vaoshoitud ja enesekindel käitumine. Sõdade ja vägivalla näitamine meedias ei külva rahu. Oma jõuga ei maksa uhkustada, sest alati on maailmas keegi tugevam, kes võib su väljakutse vastu võtta.

“Oli kord ilus eesti keel ...”

Euroopas toimuvad protsessid, milles me oleme tehtud valikute tõttu osalised, ja ka Eestis toimuv erinevate maailmavaadete ristumine, on mind pannud mõtlema, milline olukord on eesti keelele ja kultuurile parem:

• kas aeg, kus ilma iseseisvuseta, olla teise suurema kultuuri all, mis innustab meid väikerahvana hoidma oma keelt ja kultuuri ning võimaldab vajadusel seista jõuliselt selle eest,
• või olla iseseisev riik, kus eesti keele iseenesest mõistetavus ja ülekaalus oleks tähendab, et me peame keskenduma teiste, vähemuskultuuride kaitsele? 

Kas pole imelik ülesandepüstitus? Kui mõtelete küsimuses püstitatud valiku peale siis näete, et taustsüsteem määrab kahjuks fookuse ja selle, mida peetakse normaalseks. Kuigi eesti keel ja kultuur objektina ning oma vajadustega on ajas olnud sama.

Mitte, et ma igatseks tagasi nõukogude aega. Pigem mind vaevab küsimus kas ja kuidas saaksid eestlased hoida oma ajalooliselt territooriumil kauem alles oma keelt ja kultuuri. Kas on olemas kolmas valikuvõimalus lisaks eeltoodud kahele?

Palgulasküsimus on tõstatanud keele ja kultuuri kaitse teema üles. Kuigi see ei ole minu arvates parim variant teemapüstituseks. Mu hirm seiseb selles, et ei võta kaua aega kui tomiliste mõttevahetuste tagajärjena eesti keele ja kultuuri kaitse püüdlus tambitakse ka tulevikus maatasa mitte asjassepuutuvate põhjendustega. Keele ja kultuuri teema on lörtsitud läbi tekitatud vahetu seose kahe mõiste keele ja kultuuri kaitse ning pagulasküsimus vahel. Kogemus on näidanud, et mitmeid selliseid vastuolusid tekitavaid teemasid ei ole võimalik hiljem erapooletult käsitleda.

Mulle meeldib inimesi paeluvate küsimustele lahendustele otsimisel pöörduda teiste valdkondade sh emakese looduse poole. Tõenäoliselt on sageli looduses sarnane olukord olemas ja kuidagi loomulikult lahendatud.

Looduslike liikide puhul on olemas erinevad staatused: hävinud, ohustatud või soodsas seisundis. Loodusliku tasakaalu hoidmiseks on inimsele vastuvõetav, et ohustatud liikide puhul võib sekkuda.

Millises staatuses on eesti rahvas? Kus jookseb piir, kus me sekkume ja ütleme, et eesti keel ja kultuur on ohustatud, kuna eestlaste hulk on vähenenud alla kriitilise arvu? Kas hetkest kui kõik eestlased saab kolida Saaremaale ning nad saab piiratud väiksel alal võtta kaitse alla? Või võtame seisukoha, et eesti keel ja kultuur on nagu visa umbrohi, mis kuni kas või üks hingelt eestlane on seemneks alles, suudab keel ja kultuur ajada alla juured ja iseseisvalt liigina tagasi taastuda.

Kui kuulata ja lugeda igapäevaselt eesti keeles tekste, siis mind häirib ja hirmutab asjaolu, kui palju oleme lühikese ajaga pärast piiride avanemist võtnud oma igapäeva keelde üle teistest keeltest sõnu ning hakanud kasutama võõrsõnu. Kuulake mõnikord meie eestkõnelejad. Kas sama tähtsat ja võõrsõnarohket teksti saaks väljendada lihtsamas vormis ja emakeelseid sõnu kasutades?

Aga nii see ju päriselus juba toimib. Peamiselt inglise keeltest ülevõetavad sõnad ja lauseehitus on muutunud tavakeele osaks. Huvitav kui kaua kulub selleni, kui igapäeva kasutuses võõrsõnade osakaal ületab märkamatult 25% või 50% piiri? Võimalik, et oleks ühe näitajana mõistik selline mõõdik sisse sättida hindamaks eesti keele tervist. Minnes veel edasi. Kas tuleks mõõta ja avalikustada, kui palju traditsioonilisi eesti keele sõnu läheb iga aastaga käibest välja? Mõõta sedakaudu keele väljendusrikkuse närbumist.
Ja mis me selle teadmisega peale hakkame - asume mingi hetk rohkem kaitsma või loodame keele isetaastumisvõimele? Kas kirjus kiiresti segunevas infoühiskonnas on üldse võimalik hoida mingit keelt ja kultuuri puhtana on omaette küsimus. Võimalik, et koos paberi hülgamisega hülgasime ka viimase aeglusti keelte selgunemise liikumises.

Mulle tundub, et eesti keel on nagu tamm, millele on viimasel ajal hakatud kõiksugu võõrsorte juurde pookima. Pookeid saab järjest ja järjest rohkem ning lõpuks on tamm vaid nime poolest tamm. Lehed, millega puu end ehib, on teiste sortide omad.

Mõteldes Eesti rahva arvulise väiksuse ja sellega seotud kultuuri peale on minus tekkinud arusaam, et oleme paljude Euroopas põhimõtteid kujundavate rahvuste ja kultuuridega võrreldes mõnevõrra teistsuguses olukorras. Nimelt oleme ja tõenäoliselt jääme enamike teiste rahvaste suhtes väike- (vähemus) rahvaks, mis vajab juba praegu kaitset. Teiseks on tõsiasi, et keele kandjate arv vaikselt aga järjepidevalt väheneb.

Eesti Vabariik, vähemalt kui ta taastati, oli põhiseaduse järgi ennekõike loodud tagamaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tehes seda euroopalike põhiväärtuste kaudu. Eks ajas vaated ja väärtushinnangud muutuvad. Samas põhiseadus ongi muutumatuna just hea kuna ta peaks sedakaudu aitama hoida suunda maailma muutuste keerises. Mulle ei meeldi, et vastandakse väikerahvuse püüdlust säilida ning euroopalikke põhiväärtusi. Need kaks asja ei ole ja ei pea olema vastuolus. Kuigi vaidluse osapooled just seda üritavad sageli põhjendusena kasutada.

Mis võiks aidata? Jälle võimalik sarnasus loodusest: Eesti territoorium tuleks kuulutada, sarnaselt looduskaitsealade põhimõtetele, eesti keele ja kultuuri kaitsealaks, kus kehtivad erireeglid. Kui see põhimõte on paigas, siis lahenevad mitmed praegu pingeid tekitavad vaidlusküsimused. Ma arvan, et ka otsuste tegemine on otsustajatel oluliselt lihtsam, kuna selge raam on paigas. Keele ja kultuuri kaitsealale tuleks mõtelda hoolimata Euroopas praegu toimuvatest protsessidest. Ja kaitse vajaduse põhjus peitub meis endis, mitte käputäies pagulastes.

Ilus eesti keel muutub järjest õhemaks ja õrnemaks ning vajab rohkem igapäevast tähelepanu. Tõstsin enda jaoks palju küsimusi kuid ehk paneb see lugemisel kas või korraks mõtlema oma igapäevase keelekasutuse üle.

Ma loodan, et me lapsed ei peaks kasutama eesti keele puhul minevikku. Oli kord ilus eesti keel.

Kas me liigume ikka õiges suunas?

Mind pani mõtlema meie valitsejate valik püüelda rikkamate riikide hulka. Kas see on õige eesmärk mille poole pürgida? Kas rohkema raha poole püüuga ei kaasne kõrvalnähte ehk me muutume inimestena ahnemaks, isekamaks, ülbemaks, proovime rohkem teisi raha teenimise eesmärgil ära kasutada? Kas rikkam riik tähendab koheselt rahvale paremat riiki? Mille arvelt see raha saadakse? Ärist võrdlust tuues rohke raha saab tekitada vaid kellegi või millegi arvelt. Mis on see, mille arvelt rikkamat riiki üles ehitatakse? Pannes eesmärgiks raha hakkame me otsima kohti kust oleks võimalik suuremat tulu teenida või teisalt võimalik rohkem kokku hoida. Kuid kas me ei aja sel juhul segamini eesmärgi ja vahendi?

Isegi äris, kus kasum määrab, kas püsid elus või mitte, ei ole minu hinnangul pikas vaates põhiline raha, vaid see, milliseid inimeste soove sa üritad täita. Kui sa teed seda hästi, ollakse sinuga rahul, ning su äri on usaldusväärne ja edukas. Kui eesmärgiks on vaid raha, kas see on ikka jätkusuutlik? Kumba, mis iganes eriala esindajat, te valiksite endale partneriks? Kas seda, kes teeb asju vaid raha pärast, või seda, kellel on muud eesmärgid ning maksimaalne kasu ei ole esmatähtis?

Kas meie valitsejatel ei võiks olla võetud eesmärgiks midagi väärtuslikumat kui raha? Näiteks püüd jõuda kümne kõige tervema rahva hulka või jõuda kümne kõige taibukama (arukama) rahva hulka või kümne kõige keskkonnasõbralikuma ja -säästlikuma rahva hulka.

Nende eesmärkide poole püüdlemisega võib kaasneda ka rohkem rikkust, raha. Olgu see siis kokkuhoid ravikuludelt või inimeste parem töövõime. Samas elukeskkonnana ma eelistaks elada pigem riigis, mis on rahaliselt vaesem, kuid kus elavad inimesed on targad, terved ning riigi suhtlus kodanikuga mõistlik.

Raha on virtuaalne kokkulepe. Oletame et kui kokkulepe enam ei pea, ning kümneeurosest saab tavaline paberitükk, siis mis jääb alles meie väärtusest riigi ja rahvana?