Küsimuse "Kas me sellist riiki tahtsime?" tavapärane varjund on mitterahulolev. Lugedes erinevate parteide programme ja lootes leida midagi uut, siis selgub et tekstides 80% on sama sisu, mõnevõrra erinevas sõnastuses. Nenditakse seda, mis on üldteada ja olnud. Ning 20% erinevust on see, mida soovitakse teha, kuid mille osas tõenäoliselt teistega on väga raske kokkuleppele jõuda. Ja sedasi areneb riik keskpäraselt edasi. Tehes valitsusest valitsusse samu asju, isegi kui üritakse teha seda sama asja paremini, ei saa loota, et väljund oleks midagi uut ja paremat.
Ja nagu teada seisvas lombis läheb vesi haisema. Puhas ja klaar on vaid uues suunas voolav vesi. Klaasis vett ringi ajades me tekitame liikumise tunde, kuid mõne hetke pärast saame veenduda, et siin me oleme juba olnud. Täpselt selline olukord: seisva vee ringiajamine toimub hetkel minu arvates riigi juhtimises. Julgust ei ole suunata ressursse uutesse lahendustesse.
Ma mõtlesin endamisi, millist riiki ma tahaks ning jõudsin järgmise tulemuseni (vt allpool). Tegu on visiooniga, mis vajab edasi mõtlemist kuid seda kirja pannes tundisn, et mitmed teistsugused praktilised mõtted hakkasid kirjapandu järel peas keerlema.
Millist riiki ma sooviks?
Vaimne rikkus tähendab panustamist mitmekülgse eesti keelse kultuuri arengusse. Selle asemel, et rõhutada pidevalt sõjakulude suhet rahvuslikku toodangusse tuleks mõõtma hakata palju me panustamine haridusse ja vaimsesse tegevusse. Säästlikuse ja standardiseerituse taotlemine hariduses ei loo viljakat pinnast vaimseks rikkuseks. Samuti väikeste maakoolide kaotamine ning koondamine võimalikult suurtesse koolidesse, ülikoolide arvu vähendamine ega ka inglise keelse hariduse osakaalu suurendamine. Eesti riigi missiooniks peaks olema eesti keelse ja võimalikult mitmekesise (eriilmelise) ning personaalse, loovust arendava, hariduse toetamine. Hariduse väärtustamist, mis lisaks faktiteadmistele peaks samaväärt tähtsaks kehaliste võimete ja hinge harimist. Eesti riigi üheks kuvandiks võiks olla parim koht kiiksuga kunsti ja teaduse tegemiseks.
Füüsiliselt terve tähendab riigi tasemel süsteemset panustamist tervislikesse eluviisidesse. Liikumisharjumuse kasvatus ja väärtustamine peaks algama juba maast madalast ning riik saaks aidata luua võimalikult soodsad tingimused sellega tegelemiseks kogu inimese elukaare vältel. Näiteks tasuta spordihallide ja rajatiste kasutamise võimalust, maksuvähendused kui ettevõtja panustab töötajate sporditegemisse või ka osaleb investeerijana spordirajatiste rajamisel jne. Iganädalasse lasteaia ja kooliprogrammi võiks kuuluda paaritunnine matk metsarajal ning hommikune taiji või joogatund. Koolitoitlustaja valikul ei tohiks olla määravaks mitte odavaim vaid maitsvaim ja tervislikuim toit. Ühe rahalise mõõdkuna saaks riigi tasemel olla eesmärgiks, et kolmandik ravikindlustuse eelarvest kulub mitte ravimisele (ravikulud ja meditsiinitehnika võidurelvastumine) vaid haiguste vältimistele ja ennetamisele. Kehalise kasvatuse (sh spordi) finantseerimine peaks liikuma kultuuriministeeriumi alt Kaitseministeeriumi alla. Seal on olemas vajalikud ressurssid ning ka vajadus füüsiliselt terve kodaniku järele. Füüsiliselt terve kodanik on üks kaitsevõimeluse alus. Pikas vaates peaks liikuma nii spordivarustuse soetamine, kehalise kasvatajate ja treenerite tasustamine jne kaitsekulude eelarvereale.
Sisemine tasakaal oleks oluline nii üksikisiku tasandil kuni riigi kui terviku tasemel. Üksikisiku tasakaalu alusteks, kuigi mitte ainsateks, on eelkirjeldatud vaimne rikkus ja füüsiline tervis. Teiseks pooleks on sisemise tasakaalu poole püüdlemine riigi ja ühiskonna tasemel. Sisemine tasakaalu püüdlus riigi tasemel tähendab võimalikult vähest riigi poolset sekkumist ja mõjutamist. Peamine küsimus, mida tuleks küsida on, kuidas saaks asjad korraldada sedasi, et ei oleks vaja riigi poolset sekkumist nii reeglite kui raha kaudu? Mida vähem on ette antud norme ja standardeid seda vabam ja loovam saab olla ühiskond ning seda lihtsam on leida muutuvas keskkonnas uus loomulik tasakaalupunkt. Teisalt annaks see valik selge sõnumi: erasektor peab võõranduma riigi nisa otsas rippumisest. Riigi rolli vähendamise kaudu hoiame tasakaalus ka avaliku sektori väljaminekuid erasektori tuluteenimise võimega. Ühiskonna tasemel tasakaalu leidmisel, võiks riigikogu olla kohaks, kus pannakse nurgakivi seaduse algatustele, mida rahvas ootab. Ma ei mõtle rahajagamise otsuseid. Tasakaalukad ja arusaadavad seadused, mille põhjal rahvas mõistab, et riigivalitsejad on asunud oma rahvast teenima. Usaldus toob riigile tagasi, kuna maksumaksjad on valmis rohkem panustama, kui teavad, et maksuraha läheb õige asja teenistusse.
Loodusest hoolimine tähendab loodusliku mitmekesisuse kaitsmist ning võimalikult väikse keskkonnalise jalajäljega valikuid. Suurte infrastruktuuriobjektide rajamisel peaks olema kaks mõõdet olulisemad rahast: loodusele vähima kahju tekitamine ning pikas vaates võimalikult energiasäästlik ülalpidamine. Isegi kui esmane väljaminek on sellevõrra suurem tuleks eelistada valikuid, mis on pikas vaates säästlikumad ja väikseima kahjuga loodusele. Riiklike ettevõtete (näiteks edakaudu Eesti Energia, RMK) eesmärgiks ei tohiks seada intsensiivsema loodusressursi kasutamise kaudu maksimaalse dividenditulu teenimine omanikule vaid loodusressursi säästlik majandamine ning loodusressurssi mõistlik hoidmine. Kas suudaksime tekitada Eestile maailma puhtaima ja loodussõbralikuma riigi maine? Mõtelda, mida selline maine annaks juurde Eesti põllumajandustoodangu väärtusele...
Küsimused, mida ma küsiks riigi tasemel sihtide seadmisel on: mida me saame teha nende nelja eesmärgi saavutamiseks? Igapäeva otsuste tegemisel tuleks küsida, kas tehtav valik on eelneva nelja suunaga kooskõlas. Kõik eelloetletu on pika vaatega eesmärgid, kus otsuste kasu ilmneb aastakümnete möödudes. Oleks vaid julgust teha algust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar