Valitsejad, kas me valmistume sõjaks?

Eesti uudisvoos jääb paratamatult silma kaitseteemaliste teadete rohkus. Ei möödu nädalat (isegi päeva) uudiseta, kus teavitataks, mis juhtub või juhtus NATO liitlaste kaasabil Eesti territooriumil. Kogu see infovoog meenutab mulle nõukogude aega, kus järjepidevalt toimus rahva „harimine“ ja sõjalispartiootlikuse kasvatamine.

Kui pidevalt sõnavõttudes rõhutatakse, et Venemaa teeb propagandat, siis mulle on tekkinud arusaam, et Eestis ei ole asjad arenemas teisiti. See pidev uudiste voog ja sõjateema päevapildis hoidmine ei muuda Eesti rahva meelt turvalisemaks, küll aga selgelt viskab hagu alla ja kütab kuumemaks Venemaa propagandamasina.

Mulle meenutab toimuv poisikest, kes on saanud uue mängupüssi ja käib sellega külapeal uhkustamas. Kas ei oleks valitsejatel aeg saada täismeheks ja lõpetada asjatu eputamine? Paari tanki ja lennuki eksponeerimine ei õpeta rahvale rahu ega loo kindlust.

Kas me pidevalt uhkustades ei kutsu ise meelega kurja välja? Kas me pikas vaates ei ärgita teist poolt vastu näitama oma võimsust ja milline arsenal temal on kasutada? Maailmas valitseb põhjuse ja tagajärje seos. Soovides ja mõteldes sõja peale, mõtelge mida me saame? Kõik algab mõttest...

Mulle tundub, et me valitsejad igal võimalusel püüavad idanaabriga norida tüli. Kas või viimane otsus hakata kokku lööma Venemaale nõuet okupatsioonikahjude eest. Kas tõesti usutakse, et see muudab väljaarvutatud number muudab midagi paremaks? Kas meil ei ole olulisemaid teemasid, millele lahendamisele ressursse kulutada?

Sääsel ei ole mõtet pidevalt karu vaateväljas piriseda. Kui sääsk mõnikord mööda lendab, ei tee karu välja, kuid pideva pinina peale võib karu hooletult käpaga äsada, et tüütust segajast lahti saada.

Minu meeles looks pigem kindlustunnet rahu osas vaoshoitud ja enesekindel käitumine. Sõdade ja vägivalla näitamine meedias ei külva rahu. Oma jõuga ei maksa uhkustada, sest alati on maailmas keegi tugevam, kes võib su väljakutse vastu võtta.