Koroonateema hallid varjundid

Mind hämmastab kui halvustavalt suhtutakse neisse, kes on vaktsineerimata. Teema, mida alguses tutvustati teadusel põhineva küsimusena on märkamatult muutunud usuküsimuseks ja poole valimise küsimuseks. Kui oled vaktsineeritud, siis oled hooliv, edumeelne ja arukas riigialam, ning kui sa ei ole vaktsineeritud siis oled rumal ning tagurlik ja kõige parem oleks sellised ühiskonnast eristada. Ja kurvaks teeb, et sellised sõnumid tulevad kõrgetelt riigiametnikelt, teadlastelt ja arstidelt.

Miks inimesed ei usalda vaktsineerimist?

Esiteks on inimloomuses, ja mitte ainult inimese loomuses, olla ettevaatlik. Olukorras, kus puuduvad teaduslikud faktid ja on palju hüpoteese, ei kiirusta arukas inimene kergekäeliselt tegema seda otsust. Ebakindlus ja mittepädevus koroonaga seotud sõnumite saatmisel ei ole suurendanud usaldust uudse vaktsiini ja haiguse kohta.

Mõned näited.

Vaktsineerimine tekitab karjaimmuunsuse. Analoogiana tuuakse näitena leetrid, lastehalvatus vms kus vaktsineerimine on aidanud. Viimased on stabiilsed (muutumatud) haigused, mille puhul ulatuslik vaktsineerimine tagab karjaimmuunsusse.

Koroonat oleks asjakohasem olnud võrrelda hooajalise gripiga, mis muundub pidevalt ja mis iga aasta tuleb uue versiooni ja lainena. Seetõttu on tõesem väide, et karjaimmuunsust konkreetse haiguse puhul ei teki ja selle viirusega, nagu ka gripiga, tuleb hakata aastast aastasse koos elama. Viiruse muundumisvõimest aru saamiseks piisab kui Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) lehelt vaadata, et lisaks hetkel levivale Delta versioonile on 2020 lõpu seisuga avastatud veel neli viiruse tüve (Eta, Iota, Kappa, Lambda), mille levik on hetkel jälgimise all.

Vaktsineeritud inimesed on ohutud. Riigid, kus vaktsineeritute osakaal on suurem, jätkuvad uued koroona lained eelpool mainitud viiruse muundumisest johtuvalt. Vaktsineeritute osakaal haigestunutest on mõnevõrra suurem kui Eesti vastav 20% osakaal. See fakt näitab, et vaktsineerimine pakub täiendavat kaitset kuid ei muuda nakkuse levitamise ja läbipõdemise riski olematuks. Kogu see koroonatõendidte teema on selles mõttes järjekordne pooltõde (poolvale). Tegelikult see tõend ei anna piisavat kindlust, et inimene on haiguse edasikandmise mõttes ohutu. Tõendi kasutuselevõtt vähendab ühiskonnas riske, kuid ei aita olukorda kontrollida ja juhtida piisavalt. Lisaks nende tõendite kehtivusaeja lahendus ei kannata kriitikat. Suvalistel kuupäevadel tõenditel ei ole midagi pistmist ei antikehade olemasolu ega püsimisega.

Öeldakse et valel on lühikesed jalad ja kahjuks on  valeinfot kas teadlikult või teadmatusest saadetud avalikkusele palju. Aus oleks tunnistada vigu ja teha vajalikud korrektsioonid nii haiguse ohjamise eesmärkides ja saadetavates sõnumites. Usaldust vaktsineerimise vastu ei saa tõsta valet sisaldavate lihtsustatud sõnumite järjepideva kordamisega.

Tõenäoliselt on nn „endistes kommunistliku režiimi riikides“ vaktsineerimise näitajad madalamad kuna nende riikide kodanikud mäletavad, mis on propaganda ning kuidas tuleb sellistesse sõnumisse suhtuda. Reklaamiklipid kus näpuga näitav esileedi küsib „Kas sina oled juba vaktsineeritud?“ tekitavad alateadvuses kiiresti seose endise süsteemiga. Ja kahjuks ei ole see mälestus meeldivate hulgast. Lihtsustatud sõnumite asemel vajaksid vaktsineerimises kahtlejad neutraalseid, tõeseid ja faktidega argumenteeritud järeldusi konkreetse viirushaiguse kohta. Kui kohelda kodanikke eeldusega, et nad on haritud, soovivad olulistest teemadest aru saada, siis ka tulevat sõnumit võetakse suurema usaldusega. Vaid aususega saab tekitada usaldust.

Kas riiklikult vaktsineeritute arvu mõõtmise asemel ei oleks mõistlikum pigem mõõta ja jälgida kui suurel osas elanikkonnast on olemas antikehad ja mis tasemel need on?

Ega süst ei kaitse vaid kaitsevad antikehad, mis tekkivad süsti tagajärjel. On teada, et nii haiguse läbipõdemisel kui ka vaktsineerimisel ei pruugi alati tekkida vajalikus koguses antikehasid, mis omakorda tähendab, et viiruse vastu edasine sisuline kaitse puudub. Minu teada hetkel vaktsineerituid ega viiruse läbipõdenute puhul ei kontrollita süsteemselt kas on tekkinud vajalikud antikehad. See teadmine oleks oluline nii riigile kui isikule, kes süsti sai või haiguse läbi põdes.

Lisaks vaktsineeritutele on ühiskonnas inimesed kes on haiguse kas ametlikult või mitteametlikult läbi põdenud. Ametlik põdemine tähendab seda, et haigestumine on fikseeritud ja terveks saades saad 6 kuuks tõendi, et ühiskonnaelus osaleda. Need kes on läbi põdenud, mida näitab vastav antikehade testi tulemus, kuid kellel ei ole haigusloosse tehtud õige ajal vastavat märget, on ühiskonna jaoks soovimatud isikud. Hoolimata, et neil on olemas sisuliselt antikehad, mis saavad tekkida kas vaktsineerimise või haiguse läbipõdemise tulemusena, on riik seisukohal, et nad on hetkel ohtlikud ja ühiskonna ellu tagasi lubamiseks peavad end vaktsineerima.

Nüüd tekib järgmine oluline küsimus kui palju antikehasid on vaja, et tagada piisav kaitse viiruse vastu?

Vaktsiinide väljatöötamisel ja katsetamisel ahvidel tõestati, et mida suurem on antikehade arv seda tugevam on kaitse viiruse vastu. Kahjuks ma ei ole leidnud vastust küsimusele, milline kogus antikehasid inimese organismis tagab piisava kindluse haiguse puhul? Ei ole leidnud vastust uuringutest ega saanud vastust ka arstidelt. Kuna seda teadmist ei ole, siis on ka rakse otsustada, millal oleks mõistlik uuesti vaktsineerida. Tõenäoliselt on seetõttu meie teadusnõukoja esinaine kimbatuses soovituste andmisega millal alustada kolmanda vaktsiinidoosi manustamist.

Kuna viirus muutub oleks asjakohane täiustada ka selle järgmise ja ohjamise süsteeme. Esimene muudatus, mis tuleks teha oleks on, et koroonapasse ei väljastata enam haigestumise või süsti tegemise fakti põhjal vaid antikehade ehk tegeliku haiguskaitse olemasolu põhjal. Iga haiguse läbipõdenu ja vaktsiini saaja teeb näiteks 1 kuu möödudes testi ja määrab antikehade taseme organismis. Selle põhjal saab ta sõltuvalt antikehade arvust tõendi, mis kehtib näiteks kolmest kuust kuni aastani. See võimaldaks ühiskonna ellu naasta ka nendel, kes ilma sümptomiteta haiguse läbi põdenud ja omavad vajalikke antikehi, kuid kel puudub vaktsineerimise või haiguse fakti kohta tõend.

Tõendi aegumistähtaja eel (nt kuni kuu enne) saab teha uue antikehade mõõtmise ja kui antikehad on organismis olemas saab tõendit vastavalt pikendada.

Selline lahendus muudaks süsteemi personaalsemaks ja täpsemaks. Inimestel tekivad ja kaovad antikehad erineva kiirusega ehk vaktsineerida saaks vaid neid kelle seda tegelikult vaja on.

Teadlased saaks sellise antikehade seire andmestiku põhjal lisainfot:

a) Millise vaktsiini puhul kui kaua antikehad kestavad?
b) Millise viirustüve läbipõdemisel kui palju antikehasid tavapäraselt tekib ja kui kaua nad püsivad?
c) Millise antikehade tasemega valdavalt uuesti mis viiruse tüvesse uuesti haigestutakse?
d) Kui palju erinevad läbipõdenute ja vaktsineeritute või ka nende kombinatsioonide haiguskaitse?

Eelnevateks muudatusteks ei ole muud vaja kui ainult tahtmist. IT tehniliselt tõendite jaoks on terviseportaalis testide info olemas. Juurde on vaja vaid uut siseriiklikku tõendit testi tulemuste põhjal. Kui alguses ei julgeta pika kehtivusega tõendit anda piisab ka kuulisest või kahekuulisest tõendist. Ikkagi lihtsam ja paindlikum lahendus kui praegune. Kas ette pandud lahendus on mõistlik näitab selle kasutajate arv.

 

Viiruse sõnum

On hämmastav kui suuri muutusi võib esile kutsuda inimühiskonnas üks imetilluke viirus. Märkamatult läheb põhiaur viiruse tagajärgi väljendavale numbrirallile (igapäevane nakatunute, haiglasse jõudnute, surnute ja vaktsineeritute arv). Mõõdetakse tagajärgi ja tegeletakse tagajärgedega kuid keegi ei küsi, mis on selle jama juurpõhjus?

Miks osadel inimestel kulgeb viirus kergelt ja osadel raskelt? Kas põhjus ei pruugi olla selles, et inimesed on erinevalt hoolitsenud oma immuunsussüsteemi korrasoleku ja tugevuse eest? Kas me järjest rohkem steriilsemaks kõike muutes tugevdame oma vastupanuvõimet viirustele?

Kui paljud meist, kes kardavad viirust, on andnud oma kehale igapäevase tunnikese aeroobset füüsilist koormust värskes õhus, mille põhieesmärk on hoida organism vormis ja tugevdada organismi vastupidavusvõimet? Kui paljud saavad kaalult maha astudes nentida, et mul ei ole ülekaaluga probleeme ehk ma hoian teadlikult kontrolli all ülekaalust tulenevaid terviseriske?

Ei ole märganud, et keegi spetsialistidest oleks küsinud, miks on seekord viiruse tagajärjed nii karmid? Kas ikka süüdi on viirus, et ta on nii nakkav? Kas raskete tagajärgede põhjus ei pruugi peituda meis enestes? Kas koroona hoopis ei näita kui nõrgaks ja mugavaks on muutunud inimühiskond ja kui te midagi ette ei võta, siis peate olema valmis järgmisteks suuremateks jamadeks. Inimeste arvukus pidevalt kasvab samas kvaliteet halveneb ehk pinnas järgmisele viirusele muutub järjest paremaks.

Kui soovite oma lastele pikka iga, siis parim, mida teha saate, on õpetada neid liikuma ja tervislikult toituma. Tugev immuunsussüsteem on parem kui mistahes vaktsiin. Mina usaldan oma tervist, sest hoolitsen selle eest, ja jätan vabatahtlikult vaktsiinidoosi neile, kes seda rohkem vajavad.

Minu Looja

Loojat, kõigevägevamat, kujutan ma endale ette väljana. Nagu magnetväli või kiirgus, mis on olemas, mis meid mõjutab, kuid mida me silmaga ei näe või kõrvaga ei kuule. Ühtaegu otsatult suur ulatudes kõikjale, ka linnutee taha, teisalt väga pisike mahtudes ka kõige väiksematesse tühimikesse tsibiputtinitevahel.

Looja on meie teadmata kõikjal: igas inimeses, puus, kivis. Ikka peidus tühjas ruumis tsibiputtinite vahel. Tekitades korda ja loogikat igas pisimas struktuuris ja vajadusel suunates neid.

Looja on tõenäoliselt targa energiaväljana, mis sisaldab nii energiat kui teadmist. Kogu maakera füüsika ja selle sees toimuv suhtlus põhineb energial ja selle ülekandel. Targal energial, mis annab protsessidele suuna ja asjadele kuju samas ilma neid otseselt juhtimata.

Looja ei juhi vaid annab suuna. Suuna ja juhuse koosmõjul sünnib tulemus. Juhuslikkus on loomingus alati olemas, suuremal või vähemal määral. Alati on võimalus, et asjaolud arenevad nagu tavaliselt või juhuse suurema osakaalu korral kuidagi teisiti võrreldes tavapärasega. Juhus määrab looja energia tulemuse, mis võib olla nii erakordselt vaimustav (looming) või kaos (loodu hävinemine).

Energia jäävuse seadus saab laiema sisu eeldusel, et looja on energiaväli. See tähendab, et kõik saab alguse ja otsa kunagi loojas. Alguseks vajaliku energia ja teadmise, kui ka seda, et kõik üle jääv naaseb algallikasse.

Targad mehed on kirjutanud, et kõige enim alget on tühjuses. See on tõenäoliselt põhjus, miks tühjendades meele tekitame ruumi looja tarkusele. Samas loome ruumi ka loomisele. Loomise legendid on sageli alguse saanud tühjusest (teaduskeeli "tihedast tühjusest vabanenud suure pauguga").

Me võime püüda saada ühendust endast väljas oleva loojaga  minnes pühakotta.  Samas teades, et kuna looja on ka kõigi meis olemas, ei pea me alati pilku pöörama välja vaid võime suhelda loojaga enda sees. Loojaga suhtlus on isiklik asi ja me võime valida viisi, mis tundub meile antud ajahetkel õigem.

Looja on kõigis üks, ta on kõikjal ja kogu aeg, kuid samas kõigi jaoks erinev. Iga inimese taju loojast on tõenäoliselt erinev. Me elukäik, haridus, kultuur jm tegurid kujundavad me kogemust kuidas loojat tajume. 

Mõned arusaamad loojast ja loomise loost on pandud kirja ja aja jooksul saanud pühakirjaks. Kuigi on ka teistsuguseid, mis antakse edasi suusõnaliselt ja mis on kadunud või kaovad ajajoone taha. Ei saa väita, et üks kirjeldus on parem kui teine. Paljudes nendes kirjeldustest on sarnast, kuid kuna kirjutajate taju ja ettevalmistus on olnud erinev, on ka lõpptulemus detailides erinev. Erinev lõpptulemus ei tähenda koheselt, et on kirjeldatud erinevat asja, vaid sisu erinevust tuleneb pigem kirjeldajate taju erinevusest.

Peab arvestama, et katsed tühjuses asuvat nähtamatut loojat materiaalses maailma keeles kirjeldada on ebatäiuslikud. Sest ükski subjektiivne kirjeldus ei saa olla täielik ega piisavalt täpne. Kuidas sa kirjeldad ja teed arusaadavaks teistele oma tunnetust? Kuidas saab olla kindel, et selles kirjelduses ei sisaldu mõnda tajuviga? Kindlasti võib seetõttu ka järgnev järeldus paista pühakirja teotusena: pühjakirjas on tõnäoliselt vigu ja ebatäpsusi ja sellega peab neid raamatuid lugedes arvestama.

Samas on neid kirjeldusi vaja, kuna see võimaldab eri kirjeldusi kõrvutades saada aimu looja olemusest ja omandada teadmisi läbi teiste omandatud mõistmise.

Väide, et looja olemasolu ei saa tõestada on sama tõene kui väide, et looja puudumist ei saa tõestada. Loojast teadlikuks saamine algab tunnistamisest, et looja olemasolu ei saa välistada. Et on olemas võimalus, et looja on olemas.

Looduses on nii palju seletamatut, mille olemasolu tajutakse, kuid mida selgitada ei suudeta. Ja sageli saab selle seletamatu kokku võtta ühe asjaga ehk midagi, mis on sõnul seletamatu ja on olemas kõiges. Olen lugenud, et mitmed targad füüsikud on jõudnud arusaamani looja olemasolus. Tõenäoliselt mõistes, et on veel midagi.

Lisaks teadmisele vajab mõistmisele jõudmine ka isiklikku kogemust. Loojat saab tunnetada.

Loojaga kontakt ei tähenda otseselt pühakirja abil jumalasõnaga tegelemist. See on üks võimalikest radadest.

Loomingulises tegevuses keskendudes on võimalik jõuda loomingulise tulemuseni, mida teadliku tegevusega ei ole võimalik saavutada. Saavutada midagi, mida ei saa sõnades kirjeldada aga mille olemasolu ja teisalt ka puudumist on võimalik lõpptulemuses tunnetada.

Viis loojaga kontakti saamiseks on arendada endas tundlikkust ja tegeleda loova tegevusega. Inimeste tundlikkuse tase on erinev ja seetõttu ei saa kõik loojaga ühendust. Eriti kui ka ei taha ja puudub loova tegevuse vastu huvi. Kuna kogemus puudub, siis on paljudel ka raske looja olemasolusse uskuda.

Vaimselt raskem kuid otsem tee tundlikkuse kasvatamiseks on tee läbi kannatuse. Inimese eriliselt võimas tundlikus tekib sageli läbi kannatuste. Valu ja kannatus teeb inimese meele tundlikuks ning paneb mõtlema keeruliste küsimuste üle. Tajuma kõike ümbritsevat teravamalt. sealhulgas pisiasju, millele tavaolukorras ei pöörata tähelepanu.

Minu arvates kõige ilusam looming (näiteks luuletused ja muusikalood) on sündinud valu taga järjel. Sageli armuvalu tagajärjel. Valu, mille raviks tuli tegeleda loominguga.

Ma olen mitmel korral naljatades teistele ütelnud, sagedamini jõulude ajal, et ma ei pea jumalaga kohtumiseks kirikusse minema, sest mul on otsekontakt loojaga. See üllatav väide ajab teisi naerma. Tõenäoliselt nad ei mõista mind sest neil puudub vastav kogemus.

Võimalik, et paljudel inimestel, kiriku vaatenurgast uskmatutel, on see kontakt loojaga tegelikult olemas. Aga nad ei näita oma sidet loojaga välja, risti kaela riputades ja teistele kinnitades nad on usklikud, vaid ajavad oma usu asja vaikselt enda sisse vaadates ja seal asuva looja killuga nõu pidades. Nad ei ürita sõnadesse panna sõnadega kirjeldamatut ja sedakaudu teisi koormata oma pooliku nägemusega loojast.

Tagasihoidliku eestlasena mul on loojaga oma asi ajada. Rahvaküsitlustes vastan, et usun, kuid loetletus valin variandi muu. Minu pühakiri on ümbritsev loodu (loodus) mille vaatlusest ma omandan teadmised ja mõistmise. Seetõttu teeb mulle haiget, kui loodust, minu pühakirja, rüüstatakse. Samas ma ei lähe neid uskmatuid karistama, sest looduses ei ole kättemaksu. Vaatan neid kurvalt sest nad ei saa aru mida nad teevad. Nad ei tea, et looduse tasakaalureeglid toimivad ning see rüüstamine saab kunagi oma loomuliku lõpu.

Minu viis on kirjutada ja loota, et mõni mõttelõng on kunagi ehk edasi lahtiharutamist väärt. Miks neid ridu kirjutasin ma ei tea. Lihtsalt oli seekord vaja.

Kas ja mis tingimustel otsedemokraatia võiks töötada?

Eessõna

Olen arvamusel, et enne kui mingit süsteemi hakata juurutama või katsetama tuleb veenduda, et see süsteem teoreetilise mudelina töötab. Juhul kui puudub ettekujutus, milline peab uus süsteem olema ja tormata tegutsema läbimõtlematult, siis on küllaltki suur tõenäosus, et selle tegevuse väljundiks on ebaõnnestumine ja järeldus et otsedemokraatia ei toimi. Ja põhjus ei ole mitte selles, et otsedemokraatia kui riigivalitsemise tööriist ei toimi, vaid tegu on juhtumiga, kus sai tõestust, et asjatundmatu ja läbi mõtlemata lähenemine ei lõppe hästi. Kahjuks kohtab viimati viidatud lähenemist poliitmaastikul sageli. Ilusat lihtlause vormis lööklauset välja mõtelda ei ole keeruline samas kui süsteemne ja läbimõeldud lähenemine, aru saamaks kuidas muudatust ellu viia ja mis on muudatuse võimalikud tagajärjed, eeldab omajagu mõttetööd.

Alljärgnev kirjutis otsedemokraatia kohta ei pretendeeri absoluutsele tõele ega selgele lahendusele kuid on katsetus ühte teemat käsitleda ja läbi mõtelda. Loodan, et nendest mõtetest on abi edasimõtisklusteks, kes soovivad otsedemokraatia teemaga edasi minna.

Miks otsedemokraatiat on nii vähe kasutatud?

Otsedemokraatiat kasutavatest riike ei ole palju. Näitena ehk Šveits ühe riigina ja teiste riikide rahvahääletuse kogemus. Takistusi, miks seda riigivalitsemise tööriista nimega rahvahääletus on peljatud, on mitmeid.

Esiteks üldrahvaliku hääletuse korraldamine, mis traditsiooniliselt on toimunud paberkandjal, ja häälte kogumine ning lugemine on olnud ajamahukas ja küllaltki suurt ettevalmistust nõudev. Rahvahääletuse korraldamine on olnud keerukas ja kulukas. Mida suurem riik, seda kulukam on rahva arvamuse teada saamine.

Teiseks peljatakse, et hääletajad (rahvas) ei ole piisava ettevalmistusega, et teha kaalutletud valik. Korralik haridus kõigile ei ole olnud kuigi kaua kättesaadav ning pigem oli jõukohane vaid väiksearvulisele eliidile. Peljatakse populismi ehk valija valedega hullutamist.

Kolmandaks peljatakse otsuseid, mis tehakse 51% häälteenamusega ehk kus otsus tehakse väikse häälteenamusega. See tähendab, et hääletustulemus ei lahenda probleemi vaid pigem lõhestab kogukonda. Näitena võib tuua Brexit otsuse kus poolt ja vastu hääled jagunesid enamvähem võrdelt ehk poolthääli 52% ja vastuhääli 48%.

Otsedemokraatia eeldused

Otsedemokraatia toimimise eelduseid on minu arvates vähemalt neli:

1. hääletusele pannakse vaid olulisi (kaalukaid) tulevikku puudutavaid valikuid, mis vajavad rahva enamuse arvamust.
2. eksperdid, kes suudavad probleemiasetuse süsteemselt läbi töötada ja esitada arusaadavalt võimalikud valikuvariandid ning nende valikute eeldatavad mõjud ja tagajärjed. 
3. piisava ettevalmistusega hääletajad, kes suudavad etteantud valikuvariantide erinevustest ja tehtava valiku tagajärgedest aru saada ning teha selle põhjal iseseisvalt kaalutletud otsus.
4. lihtsalt kasutatav, arusaadav, läbipaistev ja turvaline hääletussüsteem. 

Juhul kui süsteemist üks nendest eeldustest puudub on oht, et otsedemokraatia ei toimi.

Natuke igast eeldusest pikemalt

Hääletusele pannakse vaid olulisi (kaalukaid) tulevikku puudutavaid valikuid, mis vajavad rahva enamuse arvamust.

Me ei saa eeldada, et kodanikud on kursis kõigi riigi ja kohaliku omavalitsuse tasemel otsustamist vajavate küsimuste ja otsuse tegemiseks vajaliku taustainfoga. Kuna iga teemaga end kurssi viimine võtab aega, siis ei maksa arvestada, et rahvahääletusi saab teha lõpmatult palju ja iga päev. Valija info läbitöötamise võime ja selleks käsutuses olev aeg seab olemusliku piirangu, et kõiki küsimusi ei saa ei riigi ega kohalikul tasandil delegeerida rahvahääletusele. See tähendab, et otsedemokraatia kõrvale peab alati jääma esindusdemokraatia ja sellega ei saa asendada esindusdemokraatiat.

Rahvahääletuse korras otsuse tegemiseks tuleb selgelt määratleda, kus jookseb otsuse tegemiseks vajalik enamuse piir ja kui suur peab olema hääletuses osalenute arv. Kas enamuse arvamuseks piisab 2/3 või veel suuremast häälte arvust tuleb enne hääletust kokku leppida. Samuti tuleb kokku leppida kui suur peab olema hääletuses osalenute arv, et oleks tagatud enamuse esindatus. Mõlemad näitajad on olulised, et olla kindel, et hääletusega tehtav valik on enamuse tahe ning on tagatud tehtud valiku usaldusväärsus.

Aktsepteeritavad ei tohiks olla rahvahääletused, kus on ette teada, et tõenäoline osalusmäär on 10 % ning seal tehakse otsus 51% häälteenamusega. Väike hääletusel osalemise määr näitab, et rahval tõenäoliselt puudub huvi selle küsimuse vastu. 1% ülekaal otsuse tegemisel näitab, et enamuse jaoks sobiv lahendust ei ole veel variandina leitud ning tuleb jätkata lahenduse otsimist, mis saaks enamuse tahet väljendava nõutava häälteenamuse.

Kas ja kui palju rahvas tegelikult on valmis otsustamises osalema ja tulevikku puudutavaid küsimustes valikuid langetama on omaette küsimus. Selle teemalisi uuringuid ma ei ole veel otsinud ega lugenud. Ma ei tea, kui suurt osakaalu omab madala valimistel osalemise määra taga põhjusena inimeste huvi puudus või kodaniku kohustuse tegemiseks vajaliku aja puudus (olmemuredega tegelemine võtab kogu aja ja energia).

Juhul kui mitte tahta küsida kogu kodanikkonna arvamust (kogu populatsioonilt), siis teoreetiliselt on võimalik kasutada ka statistilist valimit ehk kõik, kes satuvad juhuvalikuga valimisse tehes oma valiku peegeldavad kogu populatsiooni (ehk kodanike) arvamust. Teoreetiliselt oleks selline lahendus võimalik kuid kas ka praktikas rakendatav vajaks edasist uurimist.

Eksperdid, kes suudavad probleemiasetuse süsteemselt läbi töötada ja esitada arusaadavalt võimalikud valikuvariandid ning nende valikute eeldatavad mõjud ja tagajärjed.

Ekspertideks saavad olla valdkonna asjatundjad, kel on piisav erialane ettevalmistus ja kogemus teema osas. Mitte vähetähtis ei ole viia ekspertide erialane keel ja valikuvariandid, valikute mõjud ja tagajärjed tavainimesele arusaadavasse keelde. Alles sellises olukorras, kus valijale on esitatud kogu oluline informatsioon, on eeldused läbimõeldud valiku tegemiseks. Valikud ja lahendused tuleks anda valijatele enne hääletust mingiks ajaks tutvumiseks, mille käigus saavad valijad küsida valikute kohta täiendavaid selgitusi ja küsimusi, juhul kui valija arvates olulised asjaolud jäävad neile arusaamatuks.

Kui tekkinud küsimused on ekspertide poolt ammendavalt vastatud saab eeldada, et teema on otsustamiseks küps.

Piisava ettevalmistusega hääletajad, kes suudavad etteantud valikuvariantide erinevustest ja tehtava valiku tagajärgedest aru saada ning teha selle põhjal iseseisvalt kaalutletud otsus.

Tegemist on nii valija teadmisi, oskusi ja kui ka kogemust puudutava teemaderingiga. Kaalutletud valikut suudavad teha valijad, kes saavad ekspertide kirja pandust aru ning suudavad valikuvariantide plussid ja miinused enda jaoks läbi mõtelda. Riigi tasemel küsimused eeldavad süsteemse mõtlemise oskust ja kogemust, ning võimet osata aru saada põhjus-tagajärg seostest. Sageli on vaja anda otsustajatele aega ennast teemaga kurssi viimiseks ning aega mõtlemiseks. Kaalutlemine ei tähenda kiirustades hetkeemotsiooni põhjal tehtavat otsust. Otsustaja peab olema suuteline kriitiliselt mõteldes aru saama kus tema valikut mõjutavad emotsioonid või uskumused ja kus on tema valiku aluseks mõistuspärased põhjendused. Piisava ettevalmistuse otsedemokraatiaks peab tagama koolisüsteem. Senikaua kuni mõtlemisoskust koolis ei nõuta ja oma peaga mõtlemist ei harjutata ei saa ka otsedemokraatiat juurutada.

Lihtsalt kasutatav, arusaadav, läbipaistev ja turvaline hääletussüsteem.
Infotehnoloogia kasutamise oskuse ja võimaluse laialdase levik on teinud võimalikus rahvahääletusi korraldamise kiiremalt ja väiksemate kuludega. IT lahendus võimaldab lihtsalt kokku koguda kogu otsustamiseks vajaliku info ning teha valikuprotsess selgeks ja läbipaistvaks.

Turvalisus ja läbipaistus käivad käsikäes. Esimene oluline eeldus hääletussüsteemile on, et kogu hääletusprotsess peab olema avalik ja läbipaistev. See tähendab, et on avalik kuidas keegi hääletas ja iga hääletaja saab veenduda, et minu hääl on selle valiku kogusummas, mille ma tegin. Vaid avalikustamine tagab selle, et on võimalik igal kodanikul tuvastada et koondtulemusi ei ole manipuleeritud. Isikustatud valimistulemused seavad valijale ka suurema vastutuse. Avalik oma nime all tehtav valik sünnib valikut hästi läbi mõtlema.

Ideaalne oleks kui valikut tehes saaks märkida ära ekspertide argumendid-tagajärjed, mis mõjutasid sellist valikut tegema. Sellel võimalusel on kaks plussi. Valija selgelt saab aru oma valikute eeldatavatest tagajärgedest ja teisalt saab hiljem otsuse koondtulemusi tõlgendades tagasisidet, miks valijad sellise valiku tegid.

Kokkuvõtteks
Kirja pandut kokku võttes näen, et teatud tingimustel on rahvahääletuse kaudu otsusteni jõudmine võimalik. Samas võtab ka rahvahääletuse küsimuse ettevalmistus aega ja eeldab osadest senistest tavades (näiteks salajane hääletus) loobumist. Otsedemokraatia ei ole kiire otsuste tegemise viis aga võib muuta otsuse tegemised rahvale läbipaistvamaks ja asjatundlikumaks. Tõenäoliselt tuleb nii IT-süsteeme ja protsessi (probleemi sõnastamine – ekspertide kaasamine – otsustamine) eelnevalt väiksemas ringis testida ja teha päris omajagu ettevalmistustööd, et seda saaks suurema valijate hulga peal kasutada.

Asjatundjad ja asjaarmastajad

Sageli ja kergekäeliselt tituleeritakse asjaarmastajaid asjatundjateks (ekspertideks). Selle väikse nõksuga loodetakse lisada arvamusele kaalu. Inimesed lisavad turunduslikel eesmärkidel enda ametinimetusele täiendi ekspert adumata, et selle kõlava nime taga peab ka olema sisu ning et ekspertarvamus on midagi muud kui lihtsalt arvamus.

Ma ei taha maha teha asjaarmastajat. Ka asjaarmastajana tegutsedes on võimalik jõuda eksperdi tasemele. Kuid on ka olemas skaala teine pool – diletandid ehk rahvakeeli soss-sepad. Viimased on eriti varmad kasutama eksperdi (meistri) nimetust ning on kahetsusväärne, kui nende arvamustele tuginedes hakatakse langetama otsuseid.

Eksperdiks kujunemine võtab aega. See eeldab nii süsteemseid üksikasjalisi teoreetilisi teadmisi kui ka samas valdkonnas praktilist tegevust põhitegevusena, mis on aluseks oskuste ja kogemuse tekkimiseks.  Vähemalt 5 aastat teoreetilist ettevalmistust erialateadmiste kogumiseks ning 10 aastat praktilist kogemust nende teadmiste rakendamiseks. Vähemaga hakkama ei saa. Sageli kulub aga rohkem aega, sest seoste tekkimiseks ja mitmekülgse kogemuse korjumiseks kulub aastaid.

Kui kas üks neist, teoreetiline või praktiline pool, on puudu, ei saa minu arvates nimetada isikut veel eksperdiks vaid saab rääkuda kas teoreetikust või praktikust. Eksperdiks saab nimetada vaid isikut, kellel on olemas mõlemad pooled: tugev teoreetiline ja praktiline baas.

See taas ei tähenda, et vaid teoreetik ei suudetaks lahendada keerulisi probleeme või sama ei saaks teha praktik. Siiski on probleemide ringid kus on vaja ilmtingimata kaasata eksperte. Need on ühikskondlikul ja riiklikul tasemel küsimused. Küsimused, kus lahendused peavad olema nii teoreetilise kui ka praktilises osas vigadeta. Täiendavalt tuleb arvestada, et tulenevalt teemade keerukusest sageli ei piisa ei piisa enam ühest eksperdist vaid tuleb kaasata mitmeid ekspete, et probleemid rahuldaval tasemel ära lahendada.

Enda näitel julgen väita, et suutsin viia end 40-ks eluaastaks eksperdi tasemele ühes valdkonnas ning tugevaks asjaarmastajaks veel umbes viies valdkonnas. Ja seda ka vaid tänu sellele, et olen tundnud sügavat huvi nende valdkondade vastu, mis on motiveerinud mind pidevalt lugema ja lugema valdkonna kohta ning tänu võimalusele teadmisi praktilises elus proovile panna ning seda praktika ja teadmiste segu õppejõuna edasi jagada. Kas jõuan eksperdi tasemele veel ühes valdkonnas ei oska öelda, sest vanuse kasvades teadmiste omandamine hakkab muutuma keerulisemaks ning ka pakatavat energiat, millega teadmisi praktikas järele proovida hakkab jääma vähemaks. Aga eks aeg annab aru.

Nende aastatega olen omandanud oskuse teha vahet asjatundjal ja diletandil. Vaadates ühiskonda kõrvalt märkan, et iga aastaga jääb tõelisi eksperte vähemaks ning tuleb juurde diletante, kes ei häbene kasutada eksperdi nimetust. Tänapäeval tundub, et on eksperdiks saamine lihtsam. Piisab paarist lühikursusest ja konverentsist ning juba võib nimetada end eksperdiks. Kui oled lugenud mõne raamatu siis oled juba eriti kõva tegija.

Aga see on eksiarvamus, mis levib ühelt poolt seetõttu, et nõudmised ülikoolides pakutava õppe kvaliteedile ja tudengite tööde tasemele on lastud lõdvaks. See tähendab, et tudeng saamata kogemust, mis on teadustöö ja milline on kvaliteetne teadustöö, ei osaka edaspidises tegevuses hinnata ei enda ega teiste töö kvaliteeti.

Teisalt on aidanud meistrite asendumisele soss-seppadega seotud ühiskonna üldise haridustasemega. Kui tavainimene ei suuda teha vahet asjatundja ja asjaarmastaja vahel, siis saab asjaarmastaja end lihtsalt nimetada asjatundjaks kartmata, et vale ilmsiks tuleb.

On selge, et keegi ei suuda olla ekspert kõiges. Samas ühiksond toimib kõige paremini kui iga inimene püüdleb oma valdkonnast eksperdiks ja kasutab teistes küsimustes, kus vaja ekspertteadmist, teiste ekspertide abi. Samas ka eksperdid võivad eksida. Sellega peab eksperte kaasates arvestama. Kuigi tõenäosus vigu teha peaks olema märgatavalt väiksem kui asjaarmastaja puhul.

Lõpetuseks mõned kontrollküsimused, milledele jah vastus viitab, et tegu võib olla asjatundjaga:

1. Kas isik on omandanud valdkonnas vähemalt magistritasemele vastava haridustaseme?
2. Kas isik on töötanud kooli lõpetamise järgselt valdkonnas vähemalt 10 aastat?
3. Kas isik on avaldanud erialaseid kirjutisi valdkonna küsimuste ja teemade kohta?
4. Kas isik on koolitanud teisi oma valdkonnas ehk jaganud teistega oma teadmisi?
5. Kas isikut tunnustatakse asjatundjana teiste sama valdkonna asjatundjate poolt?

Sõjatööstus ja riik

Üle kolmandiku kogu maailma sõjalistest kulutustest teevad Ameerika Ühendriigid. Järgnevad Hiina ja Venemaa.

Maailma TOP 100 suurimast sõjatööstusettevõttest (mi ei sisalda Hiina andmeid) müügitulust tuleb 50% Ameerika Ühendriikide sõjatööstusettevõtetest Järgnevad Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa ja Itaalia ettevõtted. Summad, mida selles äris liigutatakse on suured. Sõjatööstuse suuremate ettevõtete müügitulu (käive) ületab kordades Eesti riigi eelarvet.

Iga tööstus vajab turgu. Valdavalt on sõjastööstuse klientideks riigid. Püsivalt toota riikide lattu ei ole jätkusuutlik. Seetõttu on tööstuse nõudluse hoidmiseks ja toodangu tarbimiseks vaja konflikte. On selge, et kui poleks sõdasid ja konflikte, siis poleks vaja ka vaja relvi. Kunagised konfliktide seemned, kus riigid on sekkunud sõjaliselt, kannavad vilja. Nendes piirkondades on suudetud tekitada püsiv ebastabiilsus, mis vajab "kaitseotstarbelisi" vahendeid ja tekitab ärevust (nõudlust) teistes riikides.

Sõjatööstuse suur osakaal majanduses, seotus riikide eelarvega ja sellest tulenev mõju ei jäta puutumata ka poliitilist võimuladvikut. Mängu tuleb mõiste huvid.

Mida kõrgemaks tõsta NATO sõjalise liidu liikme % rahvuslikust koguproduktist, mida riigid peavad kulutama kaitsevõimele, seda kasulikum on juhtivatele sõjatööstusriikidele. Julm aga pragmaatiline poliitika.

Sõda terroriga on üks vabandus mida avalikkus meelsasti aktsepteerib sõjaliseks sekkumiseks. Samas vaikitakse maha, et terrorismi seeme on saanud alguse suurriikide võimumängudest. Suurriik on sekkunud või alistanud teise rahva. Ma ei õigusta terrorismi vaid juhin tähelepanu juurpõhjusele.

Kui jälgida sündmusi maailmas, siis on Ameerika Ühendriikidel selge majanduslik huvi suurendada sõjatööstuse toodangu tarbimist. Venemaal on samuti sõjatööstus olnud oluline majandusharu, mis vahepeal kiratses. Riikide vahel toimub konkurents turu suuruse ja turuosa pärast. Kui vaadata ajateljel sündmusi (nt Ameerika Iraagis, Venemaa Ukrainas jne) tuleb külvata aeg-ajalt siin seal sõjalisi konflikte, et tekitada väiksemates riikides hirmu ja huvi osta sõjatehnikat.

Sõjatööstuse eesmärk on müüa relvi. Seda tööstust võidakse nimetata ilustavalt kaitsetööstuseks kuid sisu ja mõte jääb samaks: müüa rohkem relvi.

Valge mees on teinud palju kurja maailmas. See vihkamine, mida valge mees peab taluma, on kunagiste sammude tagajärg. On see siis koloniaalmaade anastamine (maailma vallutamise võidujooks), sõjaline sekkumine “demokraatia edendamise” sildi all vms.

Kas kunagi antakse valgele mehele andeks? Ma küsiks kohe vastu kas me oleme teinud midagi selleks, et antaks andeks. Kas me oleme õppinud möödaniku vigadest?

Inimkond praegusel kujul ei vääri päästmist. Inimesest sõjakamat, isekamat, ahnemat ega hävitavamat liiki ei ole maamunal.

Lõpetan optimistliku sõnumiga tsiteerides Aarne Üksküla „Ma olen ses mõttes optimist, et ma usun, et inimkond ükskord hävib ja maakera saab oma tasakaalu tagasi.”

Metslase ja metsa kaitseks

Eestlane on ajalooliselt olnud põline loodusrahvas. Rahvas, kes on elanud sajandeid oma maal. Vaesena ja töökana. Pigem erakuna kui karjana koos. Mujalt tulijad on pidanud meid ikka matsideks. Kultuurituteks metslasteks.

Kuigi metslane, hoolimata selle nimetuse halvustavast maigust, omab head sisu. Metslasel on suur osa tundemaailmast seotud metsa ja loodusega. Metslase primitiivses kultuuripildis on mets ja loodus alati püha. Eesti maastikus ja kultuuritajus on metsal olnud oluline koht.

* * *

Inimese kultuuritaju mõjutab tema ümbritsev maastik. Eestlastel on mets olnud selle pildi oluline osa. Sama oluline kui on olnud oma põllumaa on eestlasele olnud oma kodune metsatukk. Metsaskäik on eestlase kultuuri oluline osa.

Eestlane ei ole kunagi metsa kartnud ning pigem on ta metsast saanud kaitset. Siis kui ristisõdijad euroopaliku kultuuri ja usku tõid läksid metslased läikivate raudrüüde eest metsa pakku. Samuti tehti seda nõukogude inimeseks vormimisest pääsu otsides. Metsa minejad nimetasid siis ennast metsavennaks. Sest mets kaitses neid. Oli nende vend.

Mets on osa niidistikust mis seob eestlast loodusega. Põlismets on olnud oluline osa põliseestlase kultuuri toitvas juurestikus. Juurtest millest ammutakse seda ürgset jõudu saada hakkama karmides oludes ja tingimustes.

Linnamaastikul kasvanul ei ole tekkinud seda sama seost metsaga ja loodusega. Euroopas on maastikupilt teine ja see on euroopa kultuuris normaalne. Teistmoodi normaalsus kui põliseestlasele. Nüüd tuuakse sisse Eestisse seda uut normaalsust ja kinnitatakse, et see on see õige. Kuidas te harimatud matsid ei saa aru, et terves Euroopas on sedasi. Metsatut täiesti tervet linnainimese normaalust.

* * *

Kahe kultuuripildi erinevus tekitab põlisrahvas arusaamatust. On alati tekitanud ja mitte ainult Eestis. Loodusega seost omav metslane tunnetab iga metsaraadamise korral et lõhutakse natuke seda mida ta on pidanud oma koduks, oma kultuuri osaks ja mis on alati olnud püha.

Linnainime nn euroopalik eestlane ei saa aru mis need ullikesed hädaldavad. Mets ju kasvab tagasi. Aga euroopa eestlased ei saa mõista, et tagasi ei kasva see sama põline mets, mille kujunemiseks on vaja aastasadu. Põliseestlane (metslane) vajab põlismetsa.

* * *

Kui kunagi vajas metslane metsalt abi siis nüüd on vastupidi - mets vajab metslase abi. Sest kui kaob mets kaob ka sellega seotud põliskultuuri üks tugisammastest. Raiudes maha mets raiutakse läbi nähtamatud juured , mis seovad meid esivanemate põlise kultuuriga. Kaob Eesti mets kaob ka üks kultuur maailmast. Selle põlise eestlaste oma.