neljapäev, 20. september 2018

Asjatundjad ja asjaarmastajad

Sageli ja kergekäeliselt tituleeritakse asjaarmastajaid asjatundjateks (ekspertideks). Selle väikse nõksuga loodetakse lisada arvamusele kaalu. Inimesed lisavad turunduslikel eesmärkidel enda ametinimetusele täiendi ekspert adumata, et selle kõlava nime taga peab ka olema sisu ning et ekspertarvamus on midagi muud kui lihtsalt arvamus.

Ma ei taha maha teha asjaarmastajat. Ka asjaarmastajana tegutsedes on võimalik jõuda eksperdi tasemele. Kuid on ka olemas skaala teine pool – diletandid ehk rahvakeeli soss-sepad. Viimased on eriti varmad kasutama eksperdi (meistri) nimetust ning on kahetsusväärne, kui nende arvamustele tuginedes hakatakse langetama otsuseid.

Eksperdiks kujunemine võtab aega. See eeldab nii süsteemseid üksikasjalisi teoreetilisi teadmisi kui ka samas valdkonnas praktilist tegevust põhitegevusena, mis on aluseks oskuste ja kogemuse tekkimiseks.  Vähemalt 5 aastat teoreetilist ettevalmistust erialateadmiste kogumiseks ning 10 aastat praktilist kogemust nende teadmiste rakendamiseks. Vähemaga hakkama ei saa. Sageli kulub aga rohkem aega, sest seoste tekkimiseks ja mitmekülgse kogemuse korjumiseks kulub aastaid.

Kui kas üks neist, teoreetiline või praktiline pool, on puudu, ei saa minu arvates nimetada isikut veel eksperdiks vaid saab rääkuda kas teoreetikust või praktikust. Eksperdiks saab nimetada vaid isikut, kellel on olemas mõlemad pooled: tugev teoreetiline ja praktiline baas.

See taas ei tähenda, et vaid teoreetik ei suudetaks lahendada keerulisi probleeme või sama ei saaks teha praktik. Siiski on probleemide ringid kus on vaja ilmtingimata kaasata eksperte. Need on ühikskondlikul ja riiklikul tasemel küsimused. Küsimused, kus lahendused peavad olema nii teoreetilise kui ka praktilises osas vigadeta. Täiendavalt tuleb arvestada, et tulenevalt teemade keerukusest sageli ei piisa ei piisa enam ühest eksperdist vaid tuleb kaasata mitmeid ekspete, et probleemid rahuldaval tasemel ära lahendada.

Enda näitel julgen väita, et suutsin viia end 40-ks eluaastaks eksperdi tasemele ühes valdkonnas ning tugevaks asjaarmastajaks veel umbes viies valdkonnas. Ja seda ka vaid tänu sellele, et olen tundnud sügavat huvi nende valdkondade vastu, mis on motiveerinud mind pidevalt lugema ja lugema valdkonna kohta ning tänu võimalusele teadmisi praktilises elus proovile panna ning seda praktika ja teadmiste segu õppejõuna edasi jagada. Kas jõuan eksperdi tasemele veel ühes valdkonnas ei oska öelda, sest vanuse kasvades teadmiste omandamine hakkab muutuma keerulisemaks ning ka pakatavat energiat, millega teadmisi praktikas järele proovida hakkab jääma vähemaks. Aga eks aeg annab aru.

Nende aastatega olen omandanud oskuse teha vahet asjatundjal ja diletandil. Vaadates ühiskonda kõrvalt märkan, et iga aastaga jääb tõelisi eksperte vähemaks ning tuleb juurde diletante, kes ei häbene kasutada eksperdi nimetust. Tänapäeval tundub, et on eksperdiks saamine lihtsam. Piisab paarist lühikursusest ja konverentsist ning juba võib nimetada end eksperdiks. Kui oled lugenud mõne raamatu siis oled juba eriti kõva tegija.

Aga see on eksiarvamus, mis levib ühelt poolt seetõttu, et nõudmised ülikoolides pakutava õppe kvaliteedile ja tudengite tööde tasemele on lastud lõdvaks. See tähendab, et tudeng saamata kogemust, mis on teadustöö ja milline on kvaliteetne teadustöö, ei osaka edaspidises tegevuses hinnata ei enda ega teiste töö kvaliteeti.

Teisalt on aidanud meistrite asendumisele soss-seppadega seotud ühiskonna üldise haridustasemega. Kui tavainimene ei suuda teha vahet asjatundja ja asjaarmastaja vahel, siis saab asjaarmastaja end lihtsalt nimetada asjatundjaks kartmata, et vale ilmsiks tuleb.

On selge, et keegi ei suuda olla ekspert kõiges. Samas ühiksond toimib kõige paremini kui iga inimene püüdleb oma valdkonnast eksperdiks ja kasutab teistes küsimustes, kus vaja ekspertteadmist, teiste ekspertide abi. Samas ka eksperdid võivad eksida. Sellega peab eksperte kaasates arvestama. Kuigi tõenäosus vigu teha peaks olema märgatavalt väiksem kui asjaarmastaja puhul.

Lõpetuseks mõned kontrollküsimused, milledele jah vastus viitab, et tegu võib olla asjatundjaga:
  1. Kas isik on omandanud valdkonnas vähemalt magistritasemele vastava haridustaseme?
  2. Kas isik on töötanud kooli lõpetamise järgselt valdkonnas vähemalt 10 aastat?
  3. Kas isik on avaldanud erialaseid kirjutisi valdkonna küsimuste ja teemade kohta?
  4. Kas isik on koolitanud teisi oma valdkonnas ehk jaganud teistega oma teadmisi?
  5. Kas isikut tunnustatakse asjatundjana teiste sama valdkonna asjatundjate poolt?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar