laupäev, 27. jaanuar 2018

Sõjatööstus ja riik


Üle kolmandiku kogu maailma sõjalistest kulutustest teevad Ameerika Ühendriigid. Järgnevad Hiina ja Venemaa.

Maailma TOP 100 suurimast sõjatööstusettevõttest (mi ei sisalda Hiina andmeid) müügitulust tuleb 50% Ameerika Ühendriikide sõjatööstusettevõtetest Järgnevad Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa ja Itaalia ettevõtted. Summad, mida selles äris liigutatakse on suured. Sõjatööstuse suuremate ettevõtete müügitulu (käive) ületab kordades Eesti riigi eelarvet.

Iga tööstus vajab turgu. Valdavalt on sõjastööstuse klientideks riigid. Püsivalt toota riikide lattu ei ole jätkusuutlik. Seetõttu on tööstuse nõudluse hoidmiseks ja toodangu tarbimiseks vaja konflikte. On selge, et kui poleks sõdasid ja konflikte, siis poleks vaja ka vaja relvi. Kunagised konfliktide seemned, kus riigid on sekkunud sõjaliselt, kannavad vilja. Nendes piirkondades on suudetud tekitada püsiv ebastabiilsus, mis vajab "kaitseotstarbelisi" vahendeid ja tekitab ärevust (nõudlust) teistes riikides.

Sõjatööstuse suur osakaal majanduses, seotus riikide eelarvega ja sellest tulenev mõju ei jäta puutumata ka poliitilist võimuladvikut. Mängu tuleb mõiste huvid.

Mida kõrgemaks tõsta NATO sõjalise liidu liikme % rahvuslikust koguproduktist, mida riigid peavad kulutama kaitsevõimele, seda kasulikum on juhtivatele sõjatööstusriikidele. Julm aga pragmaatiline poliitika.

Sõda terroriga on üks vabandus mida avalikkus meelsasti aktsepteerib sõjaliseks sekkumiseks. Samas vaikitakse maha, et terrorismi seeme on saanud alguse suurriikide võimumängudest. Suurriik on sekkunud või alistanud teise rahva. Ma ei õigusta terrorismi vaid juhin tähelepanu juurpõhjusele.

Kui jälgida sündmusi maailmas, siis on Ameerika Ühendriikidel selge majanduslik huvi suurendada sõjatööstuse toodangu tarbimist. Venemaal on samuti sõjatööstus olnud oluline majandusharu, mis vahepeal kiratses. Riikide vahel toimub konkurents turu suuruse ja turuosa pärast. Kui vaadata ajateljel sündmusi (nt Ameerika Iraagis, Venemaa Ukrainas jne) tuleb külvata aeg-ajalt siin seal sõjalisi konflikte, et tekitada väiksemates riikides hirmu ja huvi osta sõjatehnikat.

Sõjatööstuse eesmärk on müüa relvi. Seda tööstust võidakse nimetata ilustavalt kaitsetööstuseks kuid sisu ja mõte jääb samaks: müüa rohkem relvi.

Valge mees on teinud palju kurja maailmas. See vihkamine, mida valge mees peab taluma, on kunagiste sammude tagajärg. On see siis koloniaalmaade anastamine (maailma vallutamise võidujooks), sõjaline sekkumine “demokraatia edendamise” sildi all vms.

Kas kunagi antakse valgele mehele andeks? Ma küsiks kohe vastu kas me oleme teinud midagi selleks, et antaks andeks. Kas me oleme õppinud möödaniku vigadest?

Inimkond praegusel kujul ei vääri päästmist. Inimesest sõjakamat, isekamat, ahnemat ega hävitavamat liiki ei ole maamunal.

Lõpetan optimistliku sõnumiga tsiteerides Aarne Üksküla „Ma olen ses mõttes optimist, et ma usun, et inimkond ükskord hävib ja maakera saab oma tasakaalu tagasi.”

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar