Asjatundjad ja asjaarmastajad

Sageli ja kergekäeliselt tituleeritakse asjaarmastajaid asjatundjateks (ekspertideks). Selle väikse nõksuga loodetakse lisada arvamusele kaalu. Inimesed lisavad turunduslikel eesmärkidel enda ametinimetusele täiendi ekspert adumata, et selle kõlava nime taga peab ka olema sisu ning et ekspertarvamus on midagi muud kui lihtsalt arvamus.

Ma ei taha maha teha asjaarmastajat. Ka asjaarmastajana tegutsedes on võimalik jõuda eksperdi tasemele. Kuid on ka olemas skaala teine pool – diletandid ehk rahvakeeli soss-sepad. Viimased on eriti varmad kasutama eksperdi (meistri) nimetust ning on kahetsusväärne, kui nende arvamustele tuginedes hakatakse langetama otsuseid.

Eksperdiks kujunemine võtab aega. See eeldab nii süsteemseid üksikasjalisi teoreetilisi teadmisi kui ka samas valdkonnas praktilist tegevust põhitegevusena, mis on aluseks oskuste ja kogemuse tekkimiseks.  Vähemalt 5 aastat teoreetilist ettevalmistust erialateadmiste kogumiseks ning 10 aastat praktilist kogemust nende teadmiste rakendamiseks. Vähemaga hakkama ei saa. Sageli kulub aga rohkem aega, sest seoste tekkimiseks ja mitmekülgse kogemuse korjumiseks kulub aastaid.

Kui kas üks neist, teoreetiline või praktiline pool, on puudu, ei saa minu arvates nimetada isikut veel eksperdiks vaid saab rääkuda kas teoreetikust või praktikust. Eksperdiks saab nimetada vaid isikut, kellel on olemas mõlemad pooled: tugev teoreetiline ja praktiline baas.

See taas ei tähenda, et vaid teoreetik ei suudetaks lahendada keerulisi probleeme või sama ei saaks teha praktik. Siiski on probleemide ringid kus on vaja ilmtingimata kaasata eksperte. Need on ühikskondlikul ja riiklikul tasemel küsimused. Küsimused, kus lahendused peavad olema nii teoreetilise kui ka praktilises osas vigadeta. Täiendavalt tuleb arvestada, et tulenevalt teemade keerukusest sageli ei piisa ei piisa enam ühest eksperdist vaid tuleb kaasata mitmeid ekspete, et probleemid rahuldaval tasemel ära lahendada.

Enda näitel julgen väita, et suutsin viia end 40-ks eluaastaks eksperdi tasemele ühes valdkonnas ning tugevaks asjaarmastajaks veel umbes viies valdkonnas. Ja seda ka vaid tänu sellele, et olen tundnud sügavat huvi nende valdkondade vastu, mis on motiveerinud mind pidevalt lugema ja lugema valdkonna kohta ning tänu võimalusele teadmisi praktilises elus proovile panna ning seda praktika ja teadmiste segu õppejõuna edasi jagada. Kas jõuan eksperdi tasemele veel ühes valdkonnas ei oska öelda, sest vanuse kasvades teadmiste omandamine hakkab muutuma keerulisemaks ning ka pakatavat energiat, millega teadmisi praktikas järele proovida hakkab jääma vähemaks. Aga eks aeg annab aru.

Nende aastatega olen omandanud oskuse teha vahet asjatundjal ja diletandil. Vaadates ühiskonda kõrvalt märkan, et iga aastaga jääb tõelisi eksperte vähemaks ning tuleb juurde diletante, kes ei häbene kasutada eksperdi nimetust. Tänapäeval tundub, et on eksperdiks saamine lihtsam. Piisab paarist lühikursusest ja konverentsist ning juba võib nimetada end eksperdiks. Kui oled lugenud mõne raamatu siis oled juba eriti kõva tegija.

Aga see on eksiarvamus, mis levib ühelt poolt seetõttu, et nõudmised ülikoolides pakutava õppe kvaliteedile ja tudengite tööde tasemele on lastud lõdvaks. See tähendab, et tudeng saamata kogemust, mis on teadustöö ja milline on kvaliteetne teadustöö, ei osaka edaspidises tegevuses hinnata ei enda ega teiste töö kvaliteeti.

Teisalt on aidanud meistrite asendumisele soss-seppadega seotud ühiskonna üldise haridustasemega. Kui tavainimene ei suuda teha vahet asjatundja ja asjaarmastaja vahel, siis saab asjaarmastaja end lihtsalt nimetada asjatundjaks kartmata, et vale ilmsiks tuleb.

On selge, et keegi ei suuda olla ekspert kõiges. Samas ühiksond toimib kõige paremini kui iga inimene püüdleb oma valdkonnast eksperdiks ja kasutab teistes küsimustes, kus vaja ekspertteadmist, teiste ekspertide abi. Samas ka eksperdid võivad eksida. Sellega peab eksperte kaasates arvestama. Kuigi tõenäosus vigu teha peaks olema märgatavalt väiksem kui asjaarmastaja puhul.

Lõpetuseks mõned kontrollküsimused, milledele jah vastus viitab, et tegu võib olla asjatundjaga:

1. Kas isik on omandanud valdkonnas vähemalt magistritasemele vastava haridustaseme?
2. Kas isik on töötanud kooli lõpetamise järgselt valdkonnas vähemalt 10 aastat?
3. Kas isik on avaldanud erialaseid kirjutisi valdkonna küsimuste ja teemade kohta?
4. Kas isik on koolitanud teisi oma valdkonnas ehk jaganud teistega oma teadmisi?
5. Kas isikut tunnustatakse asjatundjana teiste sama valdkonna asjatundjate poolt?

Sõjatööstus ja riik

Üle kolmandiku kogu maailma sõjalistest kulutustest teevad Ameerika Ühendriigid. Järgnevad Hiina ja Venemaa.

Maailma TOP 100 suurimast sõjatööstusettevõttest (mi ei sisalda Hiina andmeid) müügitulust tuleb 50% Ameerika Ühendriikide sõjatööstusettevõtetest Järgnevad Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa ja Itaalia ettevõtted. Summad, mida selles äris liigutatakse on suured. Sõjatööstuse suuremate ettevõtete müügitulu (käive) ületab kordades Eesti riigi eelarvet.

Iga tööstus vajab turgu. Valdavalt on sõjastööstuse klientideks riigid. Püsivalt toota riikide lattu ei ole jätkusuutlik. Seetõttu on tööstuse nõudluse hoidmiseks ja toodangu tarbimiseks vaja konflikte. On selge, et kui poleks sõdasid ja konflikte, siis poleks vaja ka vaja relvi. Kunagised konfliktide seemned, kus riigid on sekkunud sõjaliselt, kannavad vilja. Nendes piirkondades on suudetud tekitada püsiv ebastabiilsus, mis vajab "kaitseotstarbelisi" vahendeid ja tekitab ärevust (nõudlust) teistes riikides.

Sõjatööstuse suur osakaal majanduses, seotus riikide eelarvega ja sellest tulenev mõju ei jäta puutumata ka poliitilist võimuladvikut. Mängu tuleb mõiste huvid.

Mida kõrgemaks tõsta NATO sõjalise liidu liikme % rahvuslikust koguproduktist, mida riigid peavad kulutama kaitsevõimele, seda kasulikum on juhtivatele sõjatööstusriikidele. Julm aga pragmaatiline poliitika.

Sõda terroriga on üks vabandus mida avalikkus meelsasti aktsepteerib sõjaliseks sekkumiseks. Samas vaikitakse maha, et terrorismi seeme on saanud alguse suurriikide võimumängudest. Suurriik on sekkunud või alistanud teise rahva. Ma ei õigusta terrorismi vaid juhin tähelepanu juurpõhjusele.

Kui jälgida sündmusi maailmas, siis on Ameerika Ühendriikidel selge majanduslik huvi suurendada sõjatööstuse toodangu tarbimist. Venemaal on samuti sõjatööstus olnud oluline majandusharu, mis vahepeal kiratses. Riikide vahel toimub konkurents turu suuruse ja turuosa pärast. Kui vaadata ajateljel sündmusi (nt Ameerika Iraagis, Venemaa Ukrainas jne) tuleb külvata aeg-ajalt siin seal sõjalisi konflikte, et tekitada väiksemates riikides hirmu ja huvi osta sõjatehnikat.

Sõjatööstuse eesmärk on müüa relvi. Seda tööstust võidakse nimetata ilustavalt kaitsetööstuseks kuid sisu ja mõte jääb samaks: müüa rohkem relvi.

Valge mees on teinud palju kurja maailmas. See vihkamine, mida valge mees peab taluma, on kunagiste sammude tagajärg. On see siis koloniaalmaade anastamine (maailma vallutamise võidujooks), sõjaline sekkumine “demokraatia edendamise” sildi all vms.

Kas kunagi antakse valgele mehele andeks? Ma küsiks kohe vastu kas me oleme teinud midagi selleks, et antaks andeks. Kas me oleme õppinud möödaniku vigadest?

Inimkond praegusel kujul ei vääri päästmist. Inimesest sõjakamat, isekamat, ahnemat ega hävitavamat liiki ei ole maamunal.

Lõpetan optimistliku sõnumiga tsiteerides Aarne Üksküla „Ma olen ses mõttes optimist, et ma usun, et inimkond ükskord hävib ja maakera saab oma tasakaalu tagasi.”

Metslase ja metsa kaitseks

Eestlane on ajalooliselt olnud põline loodusrahvas. Rahvas, kes on elanud sajandeid oma maal. Vaesena ja töökana. Pigem erakuna kui karjana koos. Mujalt tulijad on pidanud meid ikka matsideks. Kultuurituteks metslasteks.

Kuigi metslane, hoolimata selle nimetuse halvustavast maigust, omab head sisu. Metslasel on suur osa tundemaailmast seotud metsa ja loodusega. Metslase primitiivses kultuuripildis on mets ja loodus alati püha. Eesti maastikus ja kultuuritajus on metsal olnud oluline koht.

* * *

Inimese kultuuritaju mõjutab tema ümbritsev maastik. Eestlastel on mets olnud selle pildi oluline osa. Sama oluline kui on olnud oma põllumaa on eestlasele olnud oma kodune metsatukk. Metsaskäik on eestlase kultuuri oluline osa.

Eestlane ei ole kunagi metsa kartnud ning pigem on ta metsast saanud kaitset. Siis kui ristisõdijad euroopaliku kultuuri ja usku tõid läksid metslased läikivate raudrüüde eest metsa pakku. Samuti tehti seda nõukogude inimeseks vormimisest pääsu otsides. Metsa minejad nimetasid siis ennast metsavennaks. Sest mets kaitses neid. Oli nende vend.

Mets on osa niidistikust mis seob eestlast loodusega. Põlismets on olnud oluline osa põliseestlase kultuuri toitvas juurestikus. Juurtest millest ammutakse seda ürgset jõudu saada hakkama karmides oludes ja tingimustes.

Linnamaastikul kasvanul ei ole tekkinud seda sama seost metsaga ja loodusega. Euroopas on maastikupilt teine ja see on euroopa kultuuris normaalne. Teistmoodi normaalsus kui põliseestlasele. Nüüd tuuakse sisse Eestisse seda uut normaalsust ja kinnitatakse, et see on see õige. Kuidas te harimatud matsid ei saa aru, et terves Euroopas on sedasi. Metsatut täiesti tervet linnainimese normaalust.

* * *

Kahe kultuuripildi erinevus tekitab põlisrahvas arusaamatust. On alati tekitanud ja mitte ainult Eestis. Loodusega seost omav metslane tunnetab iga metsaraadamise korral et lõhutakse natuke seda mida ta on pidanud oma koduks, oma kultuuri osaks ja mis on alati olnud püha.

Linnainime nn euroopalik eestlane ei saa aru mis need ullikesed hädaldavad. Mets ju kasvab tagasi. Aga euroopa eestlased ei saa mõista, et tagasi ei kasva see sama põline mets, mille kujunemiseks on vaja aastasadu. Põliseestlane (metslane) vajab põlismetsa.

* * *

Kui kunagi vajas metslane metsalt abi siis nüüd on vastupidi - mets vajab metslase abi. Sest kui kaob mets kaob ka sellega seotud põliskultuuri üks tugisammastest. Raiudes maha mets raiutakse läbi nähtamatud juured , mis seovad meid esivanemate põlise kultuuriga. Kaob Eesti mets kaob ka üks kultuur maailmast. Selle põlise eestlaste oma.

Kas ainult Hispaania siseküsimus?

Kataloonia on Hispaania riigi koosseisus olev autonoomne piirkond. Autonoomse piirkonna eesmärk Hispaanias on tagada ajaloolistele piirkondadele ja rahvustele teatud määral iseseisvus. Autonoomseid piirkondi on Hispaanias 17. Lisaks katalaanidele ja baskidele on Hispaanias mitmeid (sh sõltumatust omanud) rahvaid allutatud hispaania ülemvõimule.

Nüüd, kus üks rahvas Hispaanias soovib tagasi saada oma iseseisvust (Kataloonia oli iseseisev 1640–1652, 1678 ja 1701–1714), on hämmastav, et Eesti juhtivpoliitikud ja riigiaparaadi juhid pigem toetavad Hispaania terviklikkust kui ühe rahvuse iseseisvuspüüdlusi. Huvitav, 20 aastat tagasi, kui olime samas seisus, oli meile samuti oluline tugi. Nüüd, kus katalaanid on samas olukorras, keeldume katalaane avalikult toetamast kuna selline on Euroopa ametlik poliitika.

Lihtne on jaanalinnu kombel pea ära peita ja teha nägu, et küsimus ei puutu meisse ning see on ühe riigi siseasi. Samas kui riigi keskvõim kasutab julmalt jõustruktuure oma rahva vastu, siis küsin miks nüüd ei seista euroopalike väärtuste eest?

Euroopa suurriikidele on kataloonia iseseisvuse küsimus valus küsimus. Andes ühele rahvusele iseseisvuse võivad seda tahta ka teised. Lisaks on küsimus keeruline kuna tuleb mõtelda läbi ja leida vastused küsimustele:

• Kas Euroopa Liidu riigist eralduv osa jääb automaatselt Euroopa liidu osaks või mitte?
• Kuidas jagunevad rahalised õigused ja kohustused jagunevate vahel?
• Kui pikk oleks jagunemise protsess ehk mis eeldused, ja mis rahade arvelt, oleks vaja enne luua, et eralduv piirkond saaks riigina jätkuvalt toimida?
• Kas peaks olema mingid alampiirid (rahvuse suurus, oma keel, kaua peab olema rahvus eralduvas piirkonnas elanud vms), millest lähtuvalt on eraldumine ja uue riigi teke mõistlik?
• Kui suur protsent (70%, 75%) piirkonna elanikest peab olema iseseisvuse poolt, et see väljendaks selgelt selle rahva tahet?

On selge, et sellele vastasseisule on vaja leida rahulik lahendus. Kui kaks osapoolt on läinud tülli, siis on vaja kolmandat osapoolt, kes aitab leida lahendust. See oleks Eesti, kui Euroopa eesistuja, esmaülesanne aidata leida lahendust Euroopa sees tekkinud olulisele probleemkohale. Vägivald ja probleemi ignoreerimine ei ole lahendus.

Linna juhtimine ilma korruptsioonita?

Korruptsioonijuhtumid ei ole ainult Tallinna probleem. Seda juhtub ka teistes omavalitustes. Roheliste eesmärki „Korruptsioonivaba Tallinn“ saab saavutada vaid olemasolevat süsteemi muutes.

Tallinnas süsteemi muutmata on tõenäoliselt tulemus sama, mis toimus võimu vahetusega Toompeal. Vahetuvad inimesed, kes moodustavad opositsiooni ja koalitsiooni, kuid süsteem sisuliselt ei muutu. Vahetuvad vaid poliitilises etendustes inimeste rollid, kuid näidend, mida mängitakse, jääb samaks. Lootus, et kui näiteks Reformierakond saab Tallinnas võimule, siis sellega väheneb automaatselt korruptsioon, on valijale puru silma ajamine. Kui linna rahaasjade süsteem jääb samaks, siis jäävad süsteemi samad nõrgad kohad, ja varem-või hiljem keegi võimul olijatest kasutab selle omakasuks ära.

Korruptsiooni teket ja raha raiskamist toetab avalikus sektoris leviv ja valitsev salatsemine. Mida vähem infot avalikkus teab seda suurem on võimalus midagi märkamatult ära teha.

Salatsemist saab vähendada vaid info avalikustamist suurendades. Kui on teada, et kõik rahalised tehingud ja nendega seotud info on avalik, siis hoiab hämara tehingu avalikuks tulemise hirm paljusid kahtlasi tehinguid ära.

Seetõttu peab avaliku (maksumaksja) raha puhul kehtima täielik läbipaistvuse nõue. Kõik rahalised tehingud peavad koos kõikide oluliste detailidega olema avalikud ning kõik, kes saavad avalikust sektorist raha, peavad arvestama eeldusega, et kõik tehingu olulised detailid peavad olema avalikud. Siin ei tohi lasta pugeda „ärisaladuse vms“ taha. Kõigil, kes teevad kohaliku omavalitusega tehingu on valiku ees: kui soovin kasutada avalikku raha, siis peab kogu tehingu info olema avalik või kui soovin salatseda, mis iganes ettekäändel, siis on minu jaoks avalik rahakott suletud.

Kui riigi tasemel saab mõnedes üksikutes valdkondades (näiteks riigikaitse) kehtida riigisaladus ka rahakasutusele, siis kohalikus omavalitsuses selliseid piiranguid ei saa ega ei tohi olla. See põhimõte laienema ka kohaliku omavalitsuse alla kuuluvate äriühingute ja sihtasutustele.

Kuidas praktikas muuta linnas raha kasutamise info avalikuks? 

Andmed tuleb viia pilve ehk maakeeli teha omavalitsuse kodulehel õigel kujul avalikuks.

Esiteks, kõik pangamaksed tuleb teha avalikuks. Tuleb avalikustada kes, millal, millises summas ja mille eest sai raha. Maksumaksjal (linnakodanikul) peab olema nii kokkuvõtlik ülevaade (kes kui palju avalikku raha saab) kui info detailide tasemel (millistest maksetest kogusumma koosneb, mille eest konkreetsel juhul maksti, mis lepingu alusel jne).

Tänapäeva infotehnoloogia võimaldab selle info teha kättesaadavaks kohaliku omavalitsuse kodulehel ning kõik huvilised saavad huvi korral seda vaadata või teha neid huvitavate piirangutega otsinguid.

Üldisel tasemel on riik kohalike omavalitsuste andmed teinud avalikuks (link http://riigiraha.fin.ee/). Andmed on avalikud selles ulatuses, mis kohalik omavalitsus riigile esitab. Samas tuleks minna kohalikus omavalitsuses nüüd samm edasi ja teha info avalikuks detailide tasemel konkreetselt raha saajate ning tehingute lõikes. Sellise otsuse tegemine on kohaliku omavalituse pädevus.

Teiseks tuleks teha avalikuks kõik hankedokumentatsioon. Samal hetkel, kui hanke võitja on otsustatud ja avalikustatud, muudetakse avalikuks kõikide hankes osalenud pakkujate dokumendid ja hankekomisjoni otsused. Sel juhul tekib kõigil pakkujatel veelkord võimalus veenduda, kas hanke otsus on tehtud õigesti ja kas avaliku raha eest lõpuks saadakse seda mida hankega sooviti. Samuti saab kes iganes (ajakirjanik, linnaelanik) küsimuste tekkides minna lepingu detailideni ja vaadata üle, kuidas ja kelle otsusel sellise kuluni jõuti.

Kolmandaks tuleb tuleb avalikuks ka ajaloolised andmed. Kui süsteemi luues muudetakse avalikuks jooksvad andmed siis saab avalikustada ka näiteks kuni 10 aasta pangamaksete detailid. Kuna pankade pakutav andmeformaat on suures osas püsinud muutumatuna rohkem kui 10 aastat, siis ei ole probleemiks ka ajalooliste andmete avalikustamine.

Kui andmed muudetakse avalikuks siis huviliste hulk, kes süsteemi kasutama hakkavad on prognoositavalt päris suur. Alates ajakirjanikest ja aktiivsetest kodanikest, linnaga hangetest kaotajaks osutunutest kuni IT firmadeni, kes saavad pakkuda andmete peale oma lahendusi jne.

Mu sisetunne ütleb, et suured linna valitsenud parteid ei pruugi olla huvitatud maksete avalikustamisest kuna siis saavad avalikuks ka need tehingud, mille avalikustamist nad kardavad. Samas kui see valus hetk on üle elatud ehk mingi ajaga on vana must pesu pestud, saab minna edasi puhtalt ja korruptsioonivabalt.

Mida linn võidaks raha kasutamise info avalikustamisest?

Esiteks aidatakse üles otsida tehingud ja rahakasutused, kus saaks säästa. Teiseks peaks ametnikud vähem vastama teabepäringutele kuna kogu andmestik ja info on kohe avalik. Kolmandaks saaks vähendada kulusid siseauditile ja revisjonikomisjonile kuna avalikkus teeb vabast tahtest ja omast huvist vajaliku eeltöö ära. Ning neljandaks linna palgal olevad ametnikud enne mõtleksid kui teeksid kulutuse ning mitmedki kulutused jääksid ehk tegemata.

Muudatuse tulemusena kokkuvõttes suureneks usaldus linna kui struktuuri vastu sest linnaelanik teab, et raha kasutatakse õigete asjade jaoks ja õiges summas ning toimub pidev avalik järelevalve.

Mis oleks muudatuse aga kaasnevad kulud? Natuke IT arendust ja tarkvara tasu. Paljud IT firmad pakuksid selle olulise projekti tegemist soodsalt sest lahendades küsimuse ühes omavalitsuses saaks seda kasutusele võtta kõigis teistes. Ja kindlasti kaalub sellest muudatusest saadav kasu selgelt üle esialgse kulu.

Elus seisame sageli valikute ees. Seda siis kas sundolukorras või oma vabast tahtest

Minu jaoks on oluline elukeskkonna kvaliteet ning et elaksime ümbritseva loodusega koostöös. Viimaste aastate suundumus, kus äriliste või muude eesmärkide saavutamise nimel ollakse looduse suhtes hoolimatud ja üleolevad on ületanud minu taluvuspiiri. Inimtegevuse hävitav jälg Eesti looduses on liialt suureks muutumas.

Kuigi praktikas saaks tekkinud olukordi lahendada ka teisiti. Targemalt. Vaja oleks vaid tahet.

Üleolev suhtumine on see põhjus miks on kadumas (või kadunud) usaldus nii valitud isikute kui ka demokraatia kui süsteemi suhtes. Avalikus sektoris on kadunud sisuliselt vastutus oma tegude tagajärgede või tegemata jätmiste ees ning see on võimaldanud üleoleva suhtumise. Usalduslik suhe valitu ja valija vahel on aga oluline demokraatia eeldus.

Olles vaadanud kõrvalt suurte parteide toimimist olen aru saanud, et need masinavärgid ei ole muutumisvõimelised. Liiga kaua võimul olemist ja mugavust on jätnud oma jälje.

Mis saan teha tavalise kodanikuna? Olla ükskõikne ja sisendada endale, et poliitika ei puutu minusse? Kui keskkond ei meeldi otsida sobivam elupaik? Või üritada kujundada keskkonda selliseks, mis vastaks mu ootustele? Kõik variandid on võimalikud kuid viimane on tõenäoliselt kõige keerukam.

Kaaludes erinevaid variante otsustasin valida alustuseks kõige raskema ja esialgu võimatuna näiva tee. Sarnaselt olen ma teinud ka varem ehk tõestanud endale et esmapilgul võimatu on võimalik. Järgmised variante saab alati hiljem proovida.

Seetõttu tegin umbes kaks kuud tagasi valiku ja otsusin liituda väikese erakonnaga ja anda oma panus sisult teistmoodi lähenemisse. Keskkonna kujundamisse selliseks, kus mul ja mu lastel meeldiks elada.

Annan endale aru, et selle valikuga saan endale külge sildid, mida ma ei ole. Aga kuna tean, et sildid mu sisu ei muuda, siis saan sellega hakkama. Annan endale aru, et tegevuse viljasid, saab näha alles aastate möödudes. Suure süsteemi muudatused võtavadki palju aega. Olen võtnudki seetõttu pika vaate.

Loodan, et leian sellel uuel teel tuge ja mõistmist rohkem kui negatiivust.

Lugupidavat suhtumist sipelgasse

On sisuline vahe, kas käsitleda metsa tervikliku keeruka elusorganismina või puude põlluna.

Ärimehed käsitlevad metsa sageli puudepõlluna, kuhu istutatakse seeme ning mis küpsedes tuleb koristada lagedaks. Lageraie võimaldab saada saagi kõige väiksema kuluga. Seetõttu on lageraide metsatööstuses vaikimisi eelistatud variant. Ja kui reeglite kohaselt peab jätma mõned puud seemneks, siis on selge, et ei jäeta ühtegi tugevat ja väärtuslikku puud vaid pigem mõned äbarikud ja haiged. Jäetakse alles puud, milles puudub puidutöösturi silmis väärtus.

Metsa majandamise vaade metsale

Looduskaitsja jaoks on mets midagi rohkem kui tihumeetrid. Mets on terviklik elusorganism, kus elavad sipelgad, kuldnokad, jänesed ja rebased, puravikud, sinililled ja ülased jne. Raiudes maha puud kirjutatakse alla ka kõige metsavarju jääva surmaotsusele. Isegi kui osad liigid suudavad jääda ellu on nad sunnitud kolima mujale.

Linnainimesele võiks tuua võrdluse, et ühel päeval tuleb seltskond ehitusärimehi ja lammutab maha teie maja, kuna ta näeb teie majas vaid ehitusmaterjali, kive, metalli jms. See, et teie seal sees elate, ei ole oluline ja te võite ju soovi korral mujale kolida ja leida endale uus kodu. Mida te ka suure tõenäosusega teete.

Aga just sedasi käitume me hetkel sipelgate jt suhtes hävitades lageraiega nende elukeskkonna. Kodu, kus nad on aastakümneid elanud.

Lugupidamist looduse ja loodu vastu on vaja inimloomas kasvatada. Sest see, kas metsas näha puude põldu või terviklikku elusorganismis on kultuuri ja eetika küsimus. See kas suudetakse suhtuda lugupidavalt (austusega) sipelgasse on inimese vaimse arengutaseme küsimus. See mida me peame väärtuseks (heaks ja õigeks) on samuti inimese vaimse arengutaseme küsimus.

Kas märkad pildil elusolendit?

Seetõttu palun, et läheksid juba sel kevadel metsa ja palun jälgi toimekat sipelgat, puuduta tärkavat pajupunga pehmust ning nuusuta sinilille õit. Ning meenuta seda kevadist kogemust enne kui võtad kätte sae ja otsustad minna tegema metsa lageraiet.

Ja alustada saab lihtsamast: esmalt õppida märkama sipelgat. Seejärel saab arendada endas lugupidavat suhtumist sipelgasse ning käsitlema teda võrdväärse partnerina. Kui need kaks oskust on saavutatud on astutud esimene samm parema inimese poole.