Linna juhtimine ilma korruptsioonita?

Korruptsioonijuhtumid ei ole ainult Tallinna probleem. Seda juhtub ka teistes omavalitustes. Roheliste eesmärki „Korruptsioonivaba Tallinn“ saab saavutada vaid olemasolevat süsteemi muutes.

Tallinnas süsteemi muutmata on tõenäoliselt tulemus sama, mis toimus võimu vahetusega Toompeal. Vahetuvad inimesed, kes moodustavad opositsiooni ja koalitsiooni, kuid süsteem sisuliselt ei muutu. Vahetuvad vaid poliitilises etendustes inimeste rollid, kuid näidend, mida mängitakse, jääb samaks. Lootus, et kui näiteks Reformierakond saab Tallinnas võimule, siis sellega väheneb automaatselt korruptsioon, on valijale puru silma ajamine. Kui linna rahaasjade süsteem jääb samaks, siis jäävad süsteemi samad nõrgad kohad, ja varem-või hiljem keegi võimul olijatest kasutab selle omakasuks ära.

Korruptsiooni teket ja raha raiskamist toetab avalikus sektoris leviv ja valitsev salatsemine. Mida vähem infot avalikkus teab seda suurem on võimalus midagi märkamatult ära teha.

Salatsemist saab vähendada vaid info avalikustamist suurendades. Kui on teada, et kõik rahalised tehingud ja nendega seotud info on avalik, siis hoiab hämara tehingu avalikuks tulemise hirm paljusid kahtlasi tehinguid ära.

Seetõttu peab avaliku (maksumaksja) raha puhul kehtima täielik läbipaistvuse nõue. Kõik rahalised tehingud peavad koos kõikide oluliste detailidega olema avalikud ning kõik, kes saavad avalikust sektorist raha, peavad arvestama eeldusega, et kõik tehingu olulised detailid peavad olema avalikud. Siin ei tohi lasta pugeda „ärisaladuse vms“ taha. Kõigil, kes teevad kohaliku omavalitusega tehingu on valiku ees: kui soovin kasutada avalikku raha, siis peab kogu tehingu info olema avalik või kui soovin salatseda, mis iganes ettekäändel, siis on minu jaoks avalik rahakott suletud.

Kui riigi tasemel saab mõnedes üksikutes valdkondades (näiteks riigikaitse) kehtida riigisaladus ka rahakasutusele, siis kohalikus omavalitsuses selliseid piiranguid ei saa ega ei tohi olla. See põhimõte laienema ka kohaliku omavalitsuse alla kuuluvate äriühingute ja sihtasutustele.

Kuidas praktikas muuta linnas raha kasutamise info avalikuks? 

Andmed tuleb viia pilve ehk maakeeli teha omavalitsuse kodulehel õigel kujul avalikuks.

Esiteks, kõik pangamaksed tuleb teha avalikuks. Tuleb avalikustada kes, millal, millises summas ja mille eest sai raha. Maksumaksjal (linnakodanikul) peab olema nii kokkuvõtlik ülevaade (kes kui palju avalikku raha saab) kui info detailide tasemel (millistest maksetest kogusumma koosneb, mille eest konkreetsel juhul maksti, mis lepingu alusel jne).

Tänapäeva infotehnoloogia võimaldab selle info teha kättesaadavaks kohaliku omavalitsuse kodulehel ning kõik huvilised saavad huvi korral seda vaadata või teha neid huvitavate piirangutega otsinguid.

Üldisel tasemel on riik kohalike omavalitsuste andmed teinud avalikuks (link http://riigiraha.fin.ee/). Andmed on avalikud selles ulatuses, mis kohalik omavalitsus riigile esitab. Samas tuleks minna kohalikus omavalitsuses nüüd samm edasi ja teha info avalikuks detailide tasemel konkreetselt raha saajate ning tehingute lõikes. Sellise otsuse tegemine on kohaliku omavalituse pädevus.

Teiseks tuleks teha avalikuks kõik hankedokumentatsioon. Samal hetkel, kui hanke võitja on otsustatud ja avalikustatud, muudetakse avalikuks kõikide hankes osalenud pakkujate dokumendid ja hankekomisjoni otsused. Sel juhul tekib kõigil pakkujatel veelkord võimalus veenduda, kas hanke otsus on tehtud õigesti ja kas avaliku raha eest lõpuks saadakse seda mida hankega sooviti. Samuti saab kes iganes (ajakirjanik, linnaelanik) küsimuste tekkides minna lepingu detailideni ja vaadata üle, kuidas ja kelle otsusel sellise kuluni jõuti.

Kolmandaks tuleb tuleb avalikuks ka ajaloolised andmed. Kui süsteemi luues muudetakse avalikuks jooksvad andmed siis saab avalikustada ka näiteks kuni 10 aasta pangamaksete detailid. Kuna pankade pakutav andmeformaat on suures osas püsinud muutumatuna rohkem kui 10 aastat, siis ei ole probleemiks ka ajalooliste andmete avalikustamine.

Kui andmed muudetakse avalikuks siis huviliste hulk, kes süsteemi kasutama hakkavad on prognoositavalt päris suur. Alates ajakirjanikest ja aktiivsetest kodanikest, linnaga hangetest kaotajaks osutunutest kuni IT firmadeni, kes saavad pakkuda andmete peale oma lahendusi jne.

Mu sisetunne ütleb, et suured linna valitsenud parteid ei pruugi olla huvitatud maksete avalikustamisest kuna siis saavad avalikuks ka need tehingud, mille avalikustamist nad kardavad. Samas kui see valus hetk on üle elatud ehk mingi ajaga on vana must pesu pestud, saab minna edasi puhtalt ja korruptsioonivabalt.

Mida linn võidaks raha kasutamise info avalikustamisest?

Esiteks aidatakse üles otsida tehingud ja rahakasutused, kus saaks säästa. Teiseks peaks ametnikud vähem vastama teabepäringutele kuna kogu andmestik ja info on kohe avalik. Kolmandaks saaks vähendada kulusid siseauditile ja revisjonikomisjonile kuna avalikkus teeb vabast tahtest ja omast huvist vajaliku eeltöö ära. Ning neljandaks linna palgal olevad ametnikud enne mõtleksid kui teeksid kulutuse ning mitmedki kulutused jääksid ehk tegemata.

Muudatuse tulemusena kokkuvõttes suureneks usaldus linna kui struktuuri vastu sest linnaelanik teab, et raha kasutatakse õigete asjade jaoks ja õiges summas ning toimub pidev avalik järelevalve.

Mis oleks muudatuse aga kaasnevad kulud? Natuke IT arendust ja tarkvara tasu. Paljud IT firmad pakuksid selle olulise projekti tegemist soodsalt sest lahendades küsimuse ühes omavalitsuses saaks seda kasutusele võtta kõigis teistes. Ja kindlasti kaalub sellest muudatusest saadav kasu selgelt üle esialgse kulu.

Elus seisame sageli valikute ees. Seda siis kas sundolukorras või oma vabast tahtest

Minu jaoks on oluline elukeskkonna kvaliteet ning et elaksime ümbritseva loodusega koostöös. Viimaste aastate suundumus, kus äriliste või muude eesmärkide saavutamise nimel ollakse looduse suhtes hoolimatud ja üleolevad on ületanud minu taluvuspiiri. Inimtegevuse hävitav jälg Eesti looduses on liialt suureks muutumas.

Kuigi praktikas saaks tekkinud olukordi lahendada ka teisiti. Targemalt. Vaja oleks vaid tahet.

Üleolev suhtumine on see põhjus miks on kadumas (või kadunud) usaldus nii valitud isikute kui ka demokraatia kui süsteemi suhtes. Avalikus sektoris on kadunud sisuliselt vastutus oma tegude tagajärgede või tegemata jätmiste ees ning see on võimaldanud üleoleva suhtumise. Usalduslik suhe valitu ja valija vahel on aga oluline demokraatia eeldus.

Olles vaadanud kõrvalt suurte parteide toimimist olen aru saanud, et need masinavärgid ei ole muutumisvõimelised. Liiga kaua võimul olemist ja mugavust on jätnud oma jälje.

Mis saan teha tavalise kodanikuna? Olla ükskõikne ja sisendada endale, et poliitika ei puutu minusse? Kui keskkond ei meeldi otsida sobivam elupaik? Või üritada kujundada keskkonda selliseks, mis vastaks mu ootustele? Kõik variandid on võimalikud kuid viimane on tõenäoliselt kõige keerukam.

Kaaludes erinevaid variante otsustasin valida alustuseks kõige raskema ja esialgu võimatuna näiva tee. Sarnaselt olen ma teinud ka varem ehk tõestanud endale et esmapilgul võimatu on võimalik. Järgmised variante saab alati hiljem proovida.

Seetõttu tegin umbes kaks kuud tagasi valiku ja otsusin liituda väikese erakonnaga ja anda oma panus sisult teistmoodi lähenemisse. Keskkonna kujundamisse selliseks, kus mul ja mu lastel meeldiks elada.

Annan endale aru, et selle valikuga saan endale külge sildid, mida ma ei ole. Aga kuna tean, et sildid mu sisu ei muuda, siis saan sellega hakkama. Annan endale aru, et tegevuse viljasid, saab näha alles aastate möödudes. Suure süsteemi muudatused võtavadki palju aega. Olen võtnudki seetõttu pika vaate.

Loodan, et leian sellel uuel teel tuge ja mõistmist rohkem kui negatiivust.

Lugupidavat suhtumist sipelgasse

On sisuline vahe, kas käsitleda metsa tervikliku keeruka elusorganismina või puude põlluna.

Ärimehed käsitlevad metsa sageli puudepõlluna, kuhu istutatakse seeme ning mis küpsedes tuleb koristada lagedaks. Lageraie võimaldab saada saagi kõige väiksema kuluga. Seetõttu on lageraide metsatööstuses vaikimisi eelistatud variant. Ja kui reeglite kohaselt peab jätma mõned puud seemneks, siis on selge, et ei jäeta ühtegi tugevat ja väärtuslikku puud vaid pigem mõned äbarikud ja haiged. Jäetakse alles puud, milles puudub puidutöösturi silmis väärtus.

Metsa majandamise vaade metsale

Looduskaitsja jaoks on mets midagi rohkem kui tihumeetrid. Mets on terviklik elusorganism, kus elavad sipelgad, kuldnokad, jänesed ja rebased, puravikud, sinililled ja ülased jne. Raiudes maha puud kirjutatakse alla ka kõige metsavarju jääva surmaotsusele. Isegi kui osad liigid suudavad jääda ellu on nad sunnitud kolima mujale.

Linnainimesele võiks tuua võrdluse, et ühel päeval tuleb seltskond ehitusärimehi ja lammutab maha teie maja, kuna ta näeb teie majas vaid ehitusmaterjali, kive, metalli jms. See, et teie seal sees elate, ei ole oluline ja te võite ju soovi korral mujale kolida ja leida endale uus kodu. Mida te ka suure tõenäosusega teete.

Aga just sedasi käitume me hetkel sipelgate jt suhtes hävitades lageraiega nende elukeskkonna. Kodu, kus nad on aastakümneid elanud.

Lugupidamist looduse ja loodu vastu on vaja inimloomas kasvatada. Sest see, kas metsas näha puude põldu või terviklikku elusorganismis on kultuuri ja eetika küsimus. See kas suudetakse suhtuda lugupidavalt (austusega) sipelgasse on inimese vaimse arengutaseme küsimus. See mida me peame väärtuseks (heaks ja õigeks) on samuti inimese vaimse arengutaseme küsimus.

Kas märkad pildil elusolendit?

Seetõttu palun, et läheksid juba sel kevadel metsa ja palun jälgi toimekat sipelgat, puuduta tärkavat pajupunga pehmust ning nuusuta sinilille õit. Ning meenuta seda kevadist kogemust enne kui võtad kätte sae ja otsustad minna tegema metsa lageraiet.

Ja alustada saab lihtsamast: esmalt õppida märkama sipelgat. Seejärel saab arendada endas lugupidavat suhtumist sipelgasse ning käsitlema teda võrdväärse partnerina. Kui need kaks oskust on saavutatud on astutud esimene samm parema inimese poole.

Kas ettevõtjad vajavad tulevikus rohkem töökäsi?

Olen tähendanud, et küsimustele lahenduste otsimisel lähtutakse eeldusest, et tulevikus on tingimused samad või sarnased. Olukorras, kus ettevõtetel on hetkel puudu töökätest, siis rahvastiku vähenemise trendile nähakse lahendusena töökäte importi. Kas see lahendus sobib ka pikemas vaates?

Üks oluline trend, millega sel juhul ei arvestada, on inimeste (lihtööliste) järele vajaduse vähenemine tulevikus. Paljud inimese täna tehtavad rutiinsed tööd suudetakse järjest kiirenevas tempos ära automatiseerida. See muutus on toimunud ja toimub edasi teeninduses, põllumajanduses, tootmises. Kuna tehnoloogia areng toimub järjest kiirenevas tempos siis on tõenäoline, et kõik lihtsad inimese tööd asendatakse masinatega. Seda järjest kiirenevas tempos. Meeldib see meile või mitte.

Kumb jääb peale?

Masinal on mitmeid eeliseid inimest ees. Masin suudab töötada 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas ja samas rütmis aastaid. Masin ei küsi lisatasu ületundide eest, ta ei hiline ta tööle ega ei jää haigeks, ta ei soovi iga aasta palgatõusu. Õpetades ülesande masinale selgeks suudab ta seda antud ülesannet järjepidevalt väsimata etteantud viisil täita.

Ettevõtjad, kes panustavad oma äris tööjõumahukale või odavale tööjõule on tulevikus kaotajad. Sest masinad suudavad paljud tööd teha ära odavamalt kui inimene.

Kasumikonkurentsis suudavad toime tulla ärid, kes oskavad tööülesandeid tulevikus targemalt teha. Odava tööjõu otsimise asemel tuleks juba täna mõtelda, mida saaks ära teha arvuti või uute tehnoloogiliste võimaluste abil. Võimalusi tegelikult säästa ja targemalt teha on lõputult. Takistuseks on vaid tarkus, oskus ja kogemus kuidas teha teisiti.

Tulevikus kontrollivad kasumit need, kes omavad tooret või müüvad teistele masinaid ja nendega seotud teenuseid (kontrollivad sisendit). Tootmise protsessi on võimalik muuta säästlikumaks vaid läbi tehnoloogia arendamise. Standardne masin on kõigile sama hinnaga. Selle komponendiga ei ole võimalik saavutada konkurentsieelist.

Odav kvalifitseerimata tööjõud muutub tulevikus riikidele mitte võimaluseks vaid koormaks kuna seda tööjõudu tuleb toetustega üleval pidada. Riigid, kes on tehnoloogia arendamisel ja kasutamisel esirinnas, suudavad oma masinatega luua rohkem väärtust oma rahvale, kui riigid, kes panustavad odavale tööjõule. Osates tehnoloogia arengust kasu lõigata pannakse ka kasumid järjest kiiremalt kasvama. Kahjuks võib kaasneda sellega ka suurenev varanduslik ebavõrdsus ehk arenenud riikide ja arengumaade vaheline varanduslik erinevus võimendub tehnoloogia arengu kiirenedes veelgi.

Selles vaates Eesti riigi programm ValiIT, millega üritatakse koolitada muude valdkondade inimesi IT valdkonda, on samm õiges, targema majanduse suunas. Suurettevõtjad, kes nutavad odavat importtööjõudu taga surevad tõenäoliselt välja nagu dinosaurused omal ajal.

Aga mida teeb siis tulevikus inimene? Selles osas on võimalikuid mitmed arengud. Aga see on hoopis teine teema.

Vallatut ja vägivallatut uut aastat soovides

Rahvusringhäälingu aastalõpu programmi vaadates torkas teravalt vägivald mida oli pikitud naljade vahele. Kas oleks saanud teha programmi ka ilma julmade mahalaskmise stseenideta? Vägivalda on niigi maailmas palju ka kas seda peaks pakkuma ka aastavahetuse programmis on minu jaoks küsitav.
Mõtlesin sellele, et kui saate mõjul ka 1% vaatajatest otsustab hakata pidama vägivalda naljakaks, siis on seda juba palju. Kordaks koolis seda nalja ja oleks lahe?

Inimloom on läbi aegade julmust nautinud. Nautinud gladiaatorite võitlust elu ja surma peale, avalikke vägivaldseid karistamisi. Teisele jalaga tagumikku lüüa on ju nii lihtne. See nali ei vaja erilist andekust.

Vägivald aga õpetab vägivaldsust. Inimloom võiks jõuda juba arengutasemele kus vägivalda ei ole vaja. Kultuursed inimesed võiks viljeleda vägivallatust. Vägivallatus võiks olla Eesti kultuuri ja inimese lahutamatu osa. Üks oluline osa väärtushinnangutest.

Soovin vallatut ja vägivallatut uut aastat!

Ma mõtlen vahetevahel sabaga

Mäletan lapsepõlvest ütlust „Mu sabatunne ütleb…“. See oli olukord, kus ütleja aju ei suutnud leida ratsionaalset seletust ning lähtus sellest müstilisest sisetundest.

Alles nüüd ma taipasin, et selles ütluses on väga sügav sisu. Sabatunne. Ratsionaalselt mõtleja väidaks kohe, et see on jama. Inimesel ei ole saba ning mingit sabatunnet ei saa olla.

Mul tekkis see seos täna hommikul kahte artiklit lugedes ning päev varem töö juures vestlust uuesti läbi mõteldes. Ja siis taipasin, et sabatunne on see, mis meid seob ürgse ja loodusega. See on sama, mida tõenäoliselt kasutavad teised liigid (instinktid) . Ratsionaalne aju on vaid inimesel niivõrd suureks ja domineerivaks kujunenud. Teistel loodusliikidel on see hoopis vähem arenenud. See aga ei tähenda, et nad inimesega võrreldes rumalamad on. See sabaga tunnetamine võimaldab loomadel ette tunnetada sündmusi (loodusõnnetused jne) mida inimene enam ei taju.

Mul tekkis peas kohe järgmisena seos, et joogide eesmärk vaigistada oma aju on saada ühendus oma sabatundega ja sedakaudu tunnetada maailma laiemalt koos kõikide tema võngete ning selles peituva informatsiooniga. See on mu ratsionaalses ajus tekitatud põhjus-tagajärg seos, mida ma kahjuks ei tõestada ega ümber lükata ei suuda.

Miks ma seda kirjutan. Ajendiks oli töö juures juhtum kus mul paluti selgitada, et miks ma mingit infot vajan. Minu vastus oli, et ma ei tea täpselt, kuid andmete pealt mul võib tekkida teadmine – seoste tajumine. Teine pool ei saanud aru. Ma ütlesin, et minu jaoks faktid ei ole pelgalt faktid vaid neile peale vaadates, neid (ajus) ühest ja teisest küljest vaadates, pannes faktid ajateljele võib näha mustreid. Ma seletasin, et ma suudan fakte näha laiemalt. See on sama mida ma õpetasin paar nädalat tagasi finantsjuhtidele koolitusel kuidas näiliselt lihtsat IT süsteemis olevat faktide rida saab vaadata väga erinevalt ning kuidas on selle kaudu seoseid tekitades tekitada palju teadmist juurde. Aga et seda teadmist tekitada on vaja fakte.

Analüüsides seda enda mõttetöö protsessi olen täheldanud seaduspärasust, et seoses hakkavad tekkima siis kui lased ajul maha rahuneda ning seosed hakkavad ise-enesest kusagilt sulle tekkima. Ja ma oletan, et neid seoseid näeb ja tekitab mu sabaots. Ratsionaalse aju eesmärk on fikseerida erinevad faktiread ja siis tuleb astuda faktidest kõrvale ning hakkad neid asju ajus pöörama ning üksteise peale kihtidena ladudes proovima. Sarnaselt, nagu arvutiekraanil pööratakse graafilisi objekte ning lisades kihte või neid eemaldades. Ja kogu protsessi vältel tundub, et ma olen eemal ja vaatan kuidas aju andmetega tegeleb ning mina teen vaid kõrvaltvaatajana märkmeid. Ja neid märkmeid teeb ja seoseid nopib mu sabatunne.

Nädalavahetuseks palve sabalt: Lülitage oma ratsionaalne aju välja, minge loodusesse ja proovige tunnetada ümbritsevat oma sabaga.

Võitleme või ennetame?

Võitlemine on hästi levinud sõna ning sellega tegelevad tänapäeval kõik. Võidelda saab tööpuuduse, kliimamuutustega, umbrohu, une ja millega iganes. Alati saab leida mille vastu või eest võidelda. On olemas tähtpäevad tähistamaks millegi vastu võitlemist. Võitlejad peavad end sageli kangelasteks ja seetõttu peetakse võitlemist eriti tähtsaks tegevuseks.

Minu jaoks tähendab sõna võitlemine tegelemist tagajärgedega. Võitlema asutakse üldjuhul kui mingi olukord on läinud käest ära ja leitakse, et nüüd on vaja midagi otsustavalt ette võtta, et olukorda muuta. Seetõttu on minu arvates võitlema asumisel tegu alati rumaluse ilminguna. Lisaks on võitlemine on oma loomult ebaloomulik vägivalda sisaldav tegevus.

See, et millegi vastu tuleb võidelda, tuleb inimese seest, tema tõekspidamistest ja hoiakutest. Sageli võib ilmneda võitluse mõttetus kui inimene muudab oma suhtumist. Võitlema asumise eel tuleks küsida, kas võitlemine on hädavajalik? Kas tegu ei ole loomuliku olukorraga, millega oleks targem õppida koos elama? Mida ja kas tuleks muuta, et võitlemise vajadust tulevikus vältida?

Tarkuse tunnuseks on võitluse vältimine ja ebasoovitava olukorra ennetamine. Ennetamine ei ole tegevus millegi vastu vaid olukorra kujunemise suunamine soovitud suunas. Ennetamine tähendab ebasoovitava olukorra tekkimist põhjustavate teguritest aru saamist ning vajadusel nende suunamist.
Tarkus tähendab sageli ka asjade olemusest aru saamist ning otsuse tegemist, et ajus probleemina sõnastatud probleemi saab lahendada oma suhtumise muutmisega.

Enamikel juhtudel, kui tagantjärele rahulikult mõtelda, on võitluse vältimise lahendus parim lahendus.

Kui mõtelda inimese, perekonna, ühiskonna jms harmoonia peale, siis keskenduda tuleks ennetamisele mitte tagajärgedega võitlemisele. Ühelt poolt on ennetustegevus sageli odavam. Teisalt oleksid inimesed, perekonnad jne ühiskonnad õnnelikumad, kui ei kuluta oma energiat negatiivset emotsiooni sisaldavale tegevusele nagu võitlemine.

Enne kui asuda millegi vastu tuliselt võitlema võiks korraks võtta aja maha ja mõtiskleda, mis on tekkinud olukorra põhjustanud. Sageli asudes võitlema tagajärjega ei võeta tegelikult ette midagi selleks, et sama olukorda tulevikus vältida. Tagajärjega võitlusesse asudes on võimalik võidelda lõputult ja kunagi võitlust võitmata.

Teiseks tuleks enne tulihingeliselt võitlema asumist selgeks teha kas tegu ei ole mitte erandiga, mida ikka aeg ajalt tuleb ette ning millele ei peaks reageerima. Anomaaliaid on alati esinenud ning tõenäoliselt esineb ka  edaspidi. Erandite tõttu ei pea süsteeme hakkama muutma vaid piisab nentimisest, et tegu on erandiga.

Ning viimaseks tasub enne võitlusse asumist küsida endalt kas tegu on tõeliselt olulise probleemiga, mida peab muutma. Sageli mõtleme probleemid suuremaks kui nad seda tegelikult on. Mõtelge, kas probleem ja selle olulisus ei ole kinni vaid meie mõtlemises.