Käes on suvi

Naine, õhulises suvekleidis,
salakaval nagu kevadpäike,
märkamatult soojendad
mehe südamesse käike.

Trall Kreeka võla rahastamise ümber

Tänases Finantcial Times oli avalehel uudis, et eurooplased on Hiina ukse taga ja küsivad tuge. Mind ajas see uudis muigama. Kõigepalt lubame et anname raha ja siis kui lubadus aidata on antud, hakatakse otsima raha, et seda lubadust täita. Iseloomulik poliitikale vist kõigis riikides ja kõigil tasemetel. Keskajal oli kuningatel hea. Nad võisid langetada ka ebapopulaarseid otsuseid kartmata enda taasvalimise või populaaruse pärast. Poliitikutest valitsejate süsteem on vist üks põhjustest, miks vaade maailmas on muutunud järjest lühiajalisemaks. Pika vaatega ja sageli ebapopulaarsed otsused jäävad seetõttu langetamata.

Praegune sebimine Kreeka ümber meenutab kaardimängu „Must Peeter“. Poliitikud üritavad üksteise võidu ebamugavat teemat (ebapopulaarne otsus) enda käest ära saada. Samas peab arvestama, et varem või hiljem saabub mängu lõpp ja keegi jääb mustaks Peetriks.


Samas Ameerikale tõenäoliselt see trall Euroopa ümber sobib. Rahamaailma fookus on läinud vahepeal mujale ja saab rahulikult trükkida ja tükkida va rohelist krabisevat juurde.

Kas tehnoloogia võidukäiguga ….?

Kadaka Selveri remondi käigus juurutas Selver uudse nn iseteenindussüsteemi, kus ostja registreerib ise kõik ostud ja samuti korraldab tasumise. Moodsad värvilised puldid, makseterminaalid jne. Ostu registreerimine toimub vaid ühe nupulevajutusega. Iseteenindussüsteemi on reklaamitud kui kiiret ja järjekorravaba võimalust.

Poes uut süsteemi uudistamas käies tähendasin, et iseteenindussüsteemi juurutamise käigus on vähendatud poole võrra teenindajaga tavakassade arvu. Kui külastajate arv jääb samaks siis on selge et tipptunnil kassajärjekorrad venivad automaatselt pikemaks. Poole vähem teenindajatega kassasid ei suuda teenindada sama kiiresti muutumatut hulka ostjaid.
Sellega tehakse tagamõttega teenindajaga kassas ostmine ebamugavaks ja suunatakse (sunnitakse) ostjaid kasutama iseteenindust. Võimendatakse nö kahe süsteemi vastuolusid.

Mida Selver selle sammuga võidab?. Tegu on ühekordse investeeringuga, mis teenitakse tagasi vähendatud teenindajate palgakulu arvelt. Iseteenindusega pannakse kassapidaja töö ostja õlule.
Mõtlesin, et kui kõigis Selverites juurutatakse uus süsteem siis tähendab kokkuvõttes, et Selveri keti 35 kaupluses väheneb teenindajate arv poole võrra. Kui igas Selveris säästetakse 5-6 teenindajat teeb terve Eesti peale lihtsa arvutusega päris suure arvu (175) töötut juurde. Tööviljakuse suurendamise eesmärgil inimene asendatakse tehnoloogiaga. Selline plaan ei ole ainult Selveril. Kütuse müüjad on juba kasutusele võtnud automaattanklad jne.

Inimkond on läbi aegade püüelnud tööviljakuse suurendamise poole. Eesti on selles osas Euroopa riikidega võrreldes selgelt tagapool. Näitaja mille arvutamise üheks komponendiks on hõivatu (ehk töötav töötaja). Näitajat on võimalik muuta paremaks kas toodangut suurendades või töötajate arvu vähendades.

Tehnoloogia areng on tööviljakuse arendamisel olnud oluline abimees. Kas või sedakaudu, et tehnoloogia asendab inimest.

Mõtlesin, et kas tööviljakuse suurendamine on inimkonnal ikka õige eesmärk mille poole püüelda? Kas on mõteldud, kui kaugele sellega ollakse valmis näitaja parandamiseks minema? Kas hõivatute vähendamiseni nullini. Vist mitte, sest nulliga jagada ei saa ja siis muutuks näitaja tarbetuks. Kuid ikkagi, kui kaugele?

Eestlastele tõenäoliselt see lähenemine meeldib. Oleme tehnoloogiarahvas ja klienditeenindus ei ole meile kuigi omane. Inimese asendamine masinaga meile meeldib. Sisemiselt suletud rahvana pääseme ka tarbetust suhtlemisest.

Teoorias võib ju minna niikaugele, et enamiku teeb ära tehnoloogia (masinad) ja inimene muutub järjest rohkem lihava laisklooma moodi, kelle tugevaimad lihased on näpulihased, millega klõbistatakse raali sõrmistikul. Kuigi ka viimases osas arendatakse tehnoloogiat, et kõik toimuks mõtte jõul. Piisab vaid mõttest ja masin täidab peremehe soovi. Kas ei tähenda tehnoloogia areng teisalt suurema osa inimkonna allakäiku?
Noorte meeste osas näitab seda trendi ilmekalt kusealuste katsed, mida tehakse sõjaväkke võtmisel. Iga aastaga järjest vähem tulevasi sõdurpoisse suudab täita kehaliste katsete miinimumnorme.

Lõpetades pealkirjas küsimuse "Kas tehnoloogia võidukäiguga ei silluta me samas teed inimühiskonna allakäigule?". Mulle tundub, et pikas vaates oleme hetkel valinud selle tee. Mõteldes lõppevatele loodusressurssidele, mis on tehnoloogia toimimisele hädavajalik, mis saab inimestest siis kui ressursid on otsas või mingil põhjusel tehnoloogia seiskub? oleme me selleks valmis?

Taas üks kirjamees vähem

http://jaankaplinski.blogspot.com/2010/12/goodbye-my-estonian.html

Lugedes postitust ma küsisin endalt: „Mis on olulisem eesti keele arengule? Kas see, kui vaheda mõttega kirjanik otsustab loobuda keelt arendamast hetkel, kui ta on jõudnud võib-olla kaugemale kui keegi teine?”

Sedasi alla vandudes võetakse keelelt võimalus areneda veel ühes suunas. Me ei tea kunagi ette milline tee osutub lõpuks õigeks suunaks.

Isegi kui avalikkusele ei pruugi enam tulla teilt silpigi eesti keelset teksti palun arendage eesti keelt edasi. Kas või sahtlisse. Lootuses, et aastakümnete pärast on ehk lugejaid, kes mõistavad kirjutatut. Mõnikord ei leia mõned mõtted mõistmist, kuna nende vastuvõtmiseks ei olda valmis. Samas saab meister tagasi vaadates südamerahuga nentida, ma olen teinud parima, et seda väikest keelt suunata õigele rajale.

Erinev olla ei ole üldsegi lihtne. Suured asjad on alguse saanud, mitte seetõttu, et tehakse asju, mis teistele meeldivad, vaid seda, mida peetakse sisemuses õigeks. Hoolimata teiste arvamustest ja üldlevinud arusaamast.

Küsimusi seoses õnnelikkusega

Kas inimene on õnnelik?
See sõltub sellest, mida defineerida õnnena.

Mis tingimused peavad olema täidetud, et väita ma olen õnnelik?
Õnnelik on inimene ka siis, kui tal puuduvad mured. Kas täiskasvanud
inimene jõuab kunagi olukorrani, kus tal puuduvad mured. Vist mitte. Vähemalt stabiilse olekuni jõudmine on keeruline.

Arvan, et eristada saab püsivat ja lühiajalist (absoluutset) õnneseisundit. Absoluutne õnn on siis, kui unustad kõik muu ja sa naudid seda hetke nüüd ja praegu. Näiteks kirglik armastus, juues ennast purju vms. Samas on teada, et see ei ole püsiv. Armastuse kirg vaibub, peale joomingut saabub kainenemine jne.

Osad inimesed muutuvad absoluutsest õnnest sõltuvaks. Nad ei teadvusta, et seda palju tarbides hävitab inimene enda. Lugesin, kord artiklit Tervisetrendist, et ka teaduslikult on uuritud, et näiteks armastuse tundega kaasnevad ajus keemilised protsessid, mis pikemaajalisel kestmisel muutuvad inimesele kahjulikuks.

Osad otsivad püsivat õnne läbi usu. Selle kaudu hakatakse oma soove ja unistusi piirama. Seekaudu jõutakse, et millegi puudumine ei ole probleem, milest omakorda järeldatakse, et kõik on hästi ja ma olen õnnelik. Samas arvan, et sellega kaasneb oht, et tapetakse ära loovus, julgus minna üle piiri ja katsetada midagi uut. Väga ennast piirates võetakse ära soov millegi teistsuguse ja uudse järele. See on ühikonna, kui terviku jaoks hea, kuna see annab stabiilsuse ja ettearvatavuse. Samas ei ole mõistlik seda sundida kõigile, sest keegi peab olema sö hull teadlane või muu taoline, kes üritab ületada seni teadaolevaid printsiipe - inimesed, kes läbi otsingute jõuavad kas või kinnituseni, et need olemasolevad printsiibid on väga head.

Eelnev ei tähenda, et usk oleks halb. Usk on hea, kuna see annab inimesele printsiibid ja põhimõtted, milles saab ta oma elus toetuda. Paljudel ei ole soovi jõuda ise printsiipideni ja nad võtavad aluseks midagi standardset.

Kas ise tunnistan mingit usku?
Standardseselt pakutavat mitte. Küll tunnistan põhimõtteid, mis läbivad paljusid usundeid. Enda jaoks huvipakkuvaid mõtteid olen leindud budismist ning muinaseestlaste veendumusest, et kõigel looduses ümbritseval on hing.

Paar mõtet eestlaste kultuurist

Kultuurile ja selle ajaloole mõteldes seostatakse mõiste ennekõike kõige ainelisega - uhked ajaloolised ehitised, kirjutatud raamatud, hindamatud kunstiteosed ning muu taoline, mis tähistavad inimkonna suuri saavutusi läbi aegade. Alles seejärel, teisena, tajume kultuuri pehmemat poolt. Vaimest osa: traditsioonid, ühiskonna kirjutamata kokkulepped, teadmised, käitumisnormid, mida antakse edasi põlvest põlve, inimeselt inimesele. Vaimne osa on vahetu, mida saab tunnetada ja tajuda vaid konkreetses kontekstis suheldes seda kandvate inimestega.

Mis viis mind mõtetele vaimsest kultuurist. Käies Lõuna-Türgis panin tähele, et enamik, mida seal turistidele näidatakse, ei ole loonud türklased, vaid selle on ammusel ajal rajanud kreeklased. Kohalikele on vaid oluline, et selle ajaloolisega saab teenida tulu. Abivalmidus lõppes, kui sai selgeks, et see ei too neile tulu. Kohalikud imestasid “Miks te tahate vaadata omal käel vanalinna? Me oleme nõus näitame teile natuke kui te külastate ühtlasi meie kulla- ja nahaärisid.”
See aineline kultuur, mida nad näitasid, ei olnud loodud nende enda poolt.

Reisides sisemaal on veel palju inimesi, kes elavad osmikutes ja elatavad end mägedes karjakasvatamise või põlluharimisega. Tekkis mõte, et kas see ei ole tase, mis oleks rahval tema loomulikku arnegut järgides?
Võimalik, et setõttu on vahe nii suur ainelise ja vaimse kultuuri vahel.

Lääne-Euroopas on suhtumine teine. Kuigi ka seal on turism majandusharu, ei varjuta see sellega tegelevate inimeste abivalmidust jagamast oma kultuuri. Seal on aineline ja vaimne kultuuril olnud võimalus areneda koos ja nad on samal tasemel.

Kogemus Türgis viis mind mõteteni eestlaste kultuurist. Või õigemini, miks meil on korraga nii palju kultuuri ja teisalt kultuuritust. Tahtmatult viis see paralleelide tõmbamiseni ja sarnasuste otsimiseni türklaste ajalooga. Me oleme suutnud ise luua rehetare, suitsusauna, kuid kahjuks jäi see meie iseseisva loomuliku arengutaseme tipuks. Nii kummaline kui see pole, Eesti presidendi loss on ehitatud vene tsaari poolt. Tartu, Tallinna ja muud ainelised vaatamisväärsused ei ole tekkinud eestlaste arengu tulemusena, vaid see on samuti suures osas sisse toodud rootslaste, sakslaste ja teiste poolt. Meie vaimne kultuur ei ole saanud areneda kooskõlas ainelise kultuuriga, mistõttu on meil üheaegselt palju ainelist kultuuri ja teisalt vaimset kultuuritust.

Arengus on oma loomulikud etapid, mida üldjuhul ei saa vahele jätta. Vaid väga andekatel võib mõningal määral õnnestuda arenguetappide vahelejätmine. Kuid enamus ei suuda eirata üldisi seaduspärasusi. Eelnimetatud seaduspärasus kehtib ka rahvuse ja kultuuri arengus. Oma iseseisvas arengus kultuuri osas me areneme paratamatult edasi rehetare tasemelt (vabandust, natuke kõrgemalt). Samas võrreldes prantslaste, inglaste või teiste kultuurrahvastega võrreldes on (ja tõenäoliselt jääb pikaks ajaks) suur arenguvahe. Nemad on saanud järjepidevalt areneda, mida meie oleme teinud katkendlikult, väikeste etappide haaval.

Vaadates meie ühiskonda tekib tunne, et inimesed pannes selga härra riided ja süües härrade toitu usuvad , et nad arvavad muutuvat nagu imeväel härraks. Unustatakse ära, et vorm (aineline pool) ei taga, et sisu (vaimne pool) on selle vastav.
Mulle meenub suguvõsast vanavanaisa venna kirjutis, kes oli vahepeal Venemaal õpetaja. “Kas teate mida tähendas Venemaal kirjaoskus? Inimest loeti kirjaoskajaks, kui ta oskas kirjutada oma allkirja. Sellest tuleneb fakt, et Venemaal on nii madal kirjaoskamatuse tase.” Alati on olemas müüdid, mida tahetakse näidata väljapoole, ja on olemas tegelikkus.

Eesti “kõrgklassi” käitumist vaadeldes jääb mulje levinud arusaamast, et raha ja auväärse ametiga kaasneb võimalus olla teistest parem ja võimalus eirata reegleid. Olgu need reeglid kas kirjutatud või kirjutamata. Eestlaste “kõrgklassi” kultuuritus paistab välja igapäevaselt. Kas te olete tähele pannu kui palju sõidetakse poodides autoga vaata et trepist üles. Kuigi sada meetrit eemal on piisavalt auto parkimiseks ruumi. Aga härrad ei käi jala. “Ah et parkisime invaliidi kohale. No kuulge, seal parklas on nii kitsad parkimiskohad ja keegi võib ju mu suure auto uksele kriimu tõmmata. Invaliidi ei ole ju praegu poes. Ja kui tulevad siis ootavad natuke. Mul ju kaks käru kaupa täis. Saage aru, kui ebamugav on nendega kahe käruga sinna kaugele sõita.”

Kultuursus tähendab minu jaoks oskust arvestada teistega, kirjutamata eetiliste põhimõtete järgimist ja usku millegi muu jõusse kui raha. Nende puudumine tähendab vastandit ehk kultuuritust.

Kahjuks kumab meie kultuuritus välja ka poliitikas, kõmulehtede kultuses jms.
Poliitikas on täiesti tavaliseks kujunenud teineteise laimamine, halvustamine ja pooltõdede edastamine. See on poliitika igapäevane osa – intriigid, teenete osutamine arvestusega saada vastuteenet ja teistele ärategemine. Kas poliitikas on keegi eetiliste põhimõtetega kaugele jõudnud? Ei, sest keskkond ei toeta seda. Ima selleta jõuab paremini tulemuseni. Eetiliste reeglitega ei löö selles teistsuguste reeglitega mängus läbi. Milleks poliitikutele siis need eetilised põhimõtted?

Inimene peab kohama paratamatult ümbritseva keskkonnaga. Seetõttu ümbritsev keskkond sageli määrab, milliseks muutuvad selles elavad inimesed. Kohanemine keskkonnaga on olnud läbi aegade loodusseadus, mis tagab eluspüsimise. Teistpidi keskkonna muutmine ja mõjutamine on jõukohane vaid vähestele. Hindan tõeliselt nende üksikute inimeste püüdlust, kes üritavad harida meid, juhtida meid elu põhiväärtuste, ja seeläbi kultuursema rahvuse poole. Seda tehakse delikaatselt, juhtimata tähelepanu sellele matslikkusele, mis on meile tahtmatult nii omane. Samas need üksikud, kes räägivad eetikast jms, räägivad paljudele arusaamatus keeles. Seetõttu neid ei mõisteta. Nii nagu kultuuri kantakse edasi põlvest põlve, kantakse edasi ka kultuuritust. Kumb meid lõpuks valitseb, näitab aeg.

Kultuur tekib väga pika perioodi ja mitmete põlvede jooksul. Öeldakse, et tõelise härrasmehe kasvatamine algab kaks põlvkonda enne tema sündimist. See tähendab, et Eestis on lootus esimesi härrasmehi saada ca 60 aasta pärast, kui sellega praegu alustada. Soovin teile jõudu härrasmeeste kasvatamisel. Oluline on soov muutuda vaimses mõttes paremaks.

Kas me soovime kohtuda tulnukatega?

Sel nädalavahetusel oli nädalavahetuse lehtedes kaks artiklit teemal, kus oli ka teemaks "milline oleks võimalik mõju inimkonnale, kui saaksime kontakti tulnukatega?" Selle kohtumise nimel paistab inimkond vaeva nägevat. Samas ei küsita endalt, kas me oleme selliseks kohtumiseks valmis ja mis see endaga kaasa võib tuua.

Juhul kui tulnukad on arenenumad kui meie ja heasoovlikud, siis võib olla sellest kohtumisest kasu. Samas artiklites küsiti, kas siis kogu senisel teadustegevusel on olnud mõtet kui tullakse hoopis kõrgema arengutasemega? Mis saab näiteks kristlusest, kus eelduseks on kokkulepe, et jumal lõi inimkonna, ühe ja ainsa?

Teine, minu arvates hullem variant, oleks olukord, kus tulnukad ei suhtuks inimkonda sõbralikult ja käsitleksid inimesi kas alama klassina või toiduna, nagu inimkond käsitleb praegu loomi. Ma ei usu, et inimkond selliseks alternatiiviks valmis on. Seni on inimene olnud looduse kroon ja uskunud, et valitseb maailma.

Inimesed on jõudnud oma arengus tasemele, kus teise inimese orjastamist peetakse pahaks. Huvitav, et samas see põhimõte ei kehti näiteks loomade suhtes, keda inimene kutsub koduloomadeks. Samas mis on vahet on koduloomal ja orjal? Ori oli omal ajal võimalik, et isegi paremas olukorras. Teda vähemalt ei söödud ära.

Hobune, lammas, kana, siidiuss jne - kõik nad on pandud inimese jaoks tööle. Siin ei tunne inimene mingit häbitunnet. Samas kui looduses üks liik hakkab teise kulul elama, siis nimetatab inimene teda parasiidiks. Kas sarnaselt lähenedes ei ole inimene muu maal elutseva suhtes parasiit?

Inimene on huvitav. Kui tegu on sarnase isendiga, siis kohtleb ta teda lugupidavalt, vastasel juhul mitte.

Kas mitte erinev nahavärv ei olnud mitme ajaloos tagantjärgi hukkamõistetud inimkäitumise ajendiks? Nii väike erinevus on olnud põhjuseks, et võib suhtuda teisiti.

Miks siis tulnukad ei või käituda sarnaselt ja näha meis vaid kui ressurssi? Kahuaoodatud kohtumine ei olegi lõpus nii oodatud. Loodame, et tulnukad on head ja õpetavad inimesi natuke lugupidavamalt ümbritsevasse suhtuma. Selle asemel, et matta meeletuid summasid lõpmatuse uurimisse võiks osa ressursist ja tähelepanust suunata inimese sisemaailma uurimisse.