Taas üks kirjamees vähem

http://jaankaplinski.blogspot.com/2010/12/goodbye-my-estonian.html

Lugedes postitust ma küsisin endalt: „Mis on olulisem eesti keele arengule? Kas see, kui vaheda mõttega kirjanik otsustab loobuda keelt arendamast hetkel, kui ta on jõudnud võib-olla kaugemale kui keegi teine?”

Sedasi alla vandudes võetakse keelelt võimalus areneda veel ühes suunas. Me ei tea kunagi ette milline tee osutub lõpuks õigeks suunaks.

Isegi kui avalikkusele ei pruugi enam tulla teilt silpigi eesti keelset teksti palun arendage eesti keelt edasi. Kas või sahtlisse. Lootuses, et aastakümnete pärast on ehk lugejaid, kes mõistavad kirjutatut. Mõnikord ei leia mõned mõtted mõistmist, kuna nende vastuvõtmiseks ei olda valmis. Samas saab meister tagasi vaadates südamerahuga nentida, ma olen teinud parima, et seda väikest keelt suunata õigele rajale.

Erinev olla ei ole üldsegi lihtne. Suured asjad on alguse saanud, mitte seetõttu, et tehakse asju, mis teistele meeldivad, vaid seda, mida peetakse sisemuses õigeks. Hoolimata teiste arvamustest ja üldlevinud arusaamast.