Lugupidavat suhtumist sipelgasse

On sisuline vahe, kas käsitleda metsa tervikliku keeruka elusorganismina või puude põlluna.

Ärimehed käsitlevad metsa sageli puudepõlluna, kuhu istutatakse seeme ning mis küpsedes tuleb koristada lagedaks. Lageraie võimaldab saada saagi kõige väiksema kuluga. Seetõttu on lageraide metsatööstuses vaikimisi eelistatud variant. Ja kui reeglite kohaselt peab jätma mõned puud seemneks, siis on selge, et ei jäeta ühtegi tugevat ja väärtuslikku puud vaid pigem mõned äbarikud ja haiged. Jäetakse alles puud, milles puudub puidutöösturi silmis väärtus.

Metsa majandamise vaade metsale

Looduskaitsja jaoks on mets midagi rohkem kui tihumeetrid. Mets on terviklik elusorganism, kus elavad sipelgad, kuldnokad, jänesed ja rebased, puravikud, sinililled ja ülased jne. Raiudes maha puud kirjutatakse alla ka kõige metsavarju jääva surmaotsusele. Isegi kui osad liigid suudavad jääda ellu on nad sunnitud kolima mujale.

Linnainimesele võiks tuua võrdluse, et ühel päeval tuleb seltskond ehitusärimehi ja lammutab maha teie maja, kuna ta näeb teie majas vaid ehitusmaterjali, kive, metalli jms. See, et teie seal sees elate, ei ole oluline ja te võite ju soovi korral mujale kolida ja leida endale uus kodu. Mida te ka suure tõenäosusega teete.

Aga just sedasi käitume me hetkel sipelgate jt suhtes hävitades lageraiega nende elukeskkonna. Kodu, kus nad on aastakümneid elanud.

Lugupidamist looduse ja loodu vastu on vaja inimloomas kasvatada. Sest see, kas metsas näha puude põldu või terviklikku elusorganismis on kultuuri ja eetika küsimus. See kas suudetakse suhtuda lugupidavalt (austusega) sipelgasse on inimese vaimse arengutaseme küsimus. See mida me peame väärtuseks (heaks ja õigeks) on samuti inimese vaimse arengutaseme küsimus.

Kas märkad pildil elusolendit?

Seetõttu palun, et läheksid juba sel kevadel metsa ja palun jälgi toimekat sipelgat, puuduta tärkavat pajupunga pehmust ning nuusuta sinilille õit. Ning meenuta seda kevadist kogemust enne kui võtad kätte sae ja otsustad minna tegema metsa lageraiet.

Ja alustada saab lihtsamast: esmalt õppida märkama sipelgat. Seejärel saab arendada endas lugupidavat suhtumist sipelgasse ning käsitlema teda võrdväärse partnerina. Kui need kaks oskust on saavutatud on astutud esimene samm parema inimese poole.

Kas ettevõtjad vajavad tulevikus rohkem töökäsi?

Olen tähendanud, et küsimustele lahenduste otsimisel lähtutakse eeldusest, et tulevikus on tingimused samad või sarnased. Olukorras, kus ettevõtetel on hetkel puudu töökätest, siis rahvastiku vähenemise trendile nähakse lahendusena töökäte importi. Kas see lahendus sobib ka pikemas vaates?

Üks oluline trend, millega sel juhul ei arvestada, on inimeste (lihtööliste) järele vajaduse vähenemine tulevikus. Paljud inimese täna tehtavad rutiinsed tööd suudetakse järjest kiirenevas tempos ära automatiseerida. See muutus on toimunud ja toimub edasi teeninduses, põllumajanduses, tootmises. Kuna tehnoloogia areng toimub järjest kiirenevas tempos siis on tõenäoline, et kõik lihtsad inimese tööd asendatakse masinatega. Seda järjest kiirenevas tempos. Meeldib see meile või mitte.

Kumb jääb peale?

Masinal on mitmeid eeliseid inimest ees. Masin suudab töötada 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas ja samas rütmis aastaid. Masin ei küsi lisatasu ületundide eest, ta ei hiline ta tööle ega ei jää haigeks, ta ei soovi iga aasta palgatõusu. Õpetades ülesande masinale selgeks suudab ta seda antud ülesannet järjepidevalt väsimata etteantud viisil täita.

Ettevõtjad, kes panustavad oma äris tööjõumahukale või odavale tööjõule on tulevikus kaotajad. Sest masinad suudavad paljud tööd teha ära odavamalt kui inimene.

Kasumikonkurentsis suudavad toime tulla ärid, kes oskavad tööülesandeid tulevikus targemalt teha. Odava tööjõu otsimise asemel tuleks juba täna mõtelda, mida saaks ära teha arvuti või uute tehnoloogiliste võimaluste abil. Võimalusi tegelikult säästa ja targemalt teha on lõputult. Takistuseks on vaid tarkus, oskus ja kogemus kuidas teha teisiti.

Tulevikus kontrollivad kasumit need, kes omavad tooret või müüvad teistele masinaid ja nendega seotud teenuseid (kontrollivad sisendit). Tootmise protsessi on võimalik muuta säästlikumaks vaid läbi tehnoloogia arendamise. Standardne masin on kõigile sama hinnaga. Selle komponendiga ei ole võimalik saavutada konkurentsieelist.

Odav kvalifitseerimata tööjõud muutub tulevikus riikidele mitte võimaluseks vaid koormaks kuna seda tööjõudu tuleb toetustega üleval pidada. Riigid, kes on tehnoloogia arendamisel ja kasutamisel esirinnas, suudavad oma masinatega luua rohkem väärtust oma rahvale, kui riigid, kes panustavad odavale tööjõule. Osates tehnoloogia arengust kasu lõigata pannakse ka kasumid järjest kiiremalt kasvama. Kahjuks võib kaasneda sellega ka suurenev varanduslik ebavõrdsus ehk arenenud riikide ja arengumaade vaheline varanduslik erinevus võimendub tehnoloogia arengu kiirenedes veelgi.

Selles vaates Eesti riigi programm ValiIT, millega üritatakse koolitada muude valdkondade inimesi IT valdkonda, on samm õiges, targema majanduse suunas. Suurettevõtjad, kes nutavad odavat importtööjõudu taga surevad tõenäoliselt välja nagu dinosaurused omal ajal.

Aga mida teeb siis tulevikus inimene? Selles osas on võimalikuid mitmed arengud. Aga see on hoopis teine teema.

Vallatut ja vägivallatut uut aastat soovides

Rahvusringhäälingu aastalõpu programmi vaadates torkas teravalt vägivald mida oli pikitud naljade vahele. Kas oleks saanud teha programmi ka ilma julmade mahalaskmise stseenideta? Vägivalda on niigi maailmas palju ka kas seda peaks pakkuma ka aastavahetuse programmis on minu jaoks küsitav.
Mõtlesin sellele, et kui saate mõjul ka 1% vaatajatest otsustab hakata pidama vägivalda naljakaks, siis on seda juba palju. Kordaks koolis seda nalja ja oleks lahe?

Inimloom on läbi aegade julmust nautinud. Nautinud gladiaatorite võitlust elu ja surma peale, avalikke vägivaldseid karistamisi. Teisele jalaga tagumikku lüüa on ju nii lihtne. See nali ei vaja erilist andekust.

Vägivald aga õpetab vägivaldsust. Inimloom võiks jõuda juba arengutasemele kus vägivalda ei ole vaja. Kultuursed inimesed võiks viljeleda vägivallatust. Vägivallatus võiks olla Eesti kultuuri ja inimese lahutamatu osa. Üks oluline osa väärtushinnangutest.

Soovin vallatut ja vägivallatut uut aastat!

Ma mõtlen vahetevahel sabaga

Mäletan lapsepõlvest ütlust „Mu sabatunne ütleb…“. See oli olukord, kus ütleja aju ei suutnud leida ratsionaalset seletust ning lähtus sellest müstilisest sisetundest.

Alles nüüd ma taipasin, et selles ütluses on väga sügav sisu. Sabatunne. Ratsionaalselt mõtleja väidaks kohe, et see on jama. Inimesel ei ole saba ning mingit sabatunnet ei saa olla.

Mul tekkis see seos täna hommikul kahte artiklit lugedes ning päev varem töö juures vestlust uuesti läbi mõteldes. Ja siis taipasin, et sabatunne on see, mis meid seob ürgse ja loodusega. See on sama, mida tõenäoliselt kasutavad teised liigid (instinktid) . Ratsionaalne aju on vaid inimesel niivõrd suureks ja domineerivaks kujunenud. Teistel loodusliikidel on see hoopis vähem arenenud. See aga ei tähenda, et nad inimesega võrreldes rumalamad on. See sabaga tunnetamine võimaldab loomadel ette tunnetada sündmusi (loodusõnnetused jne) mida inimene enam ei taju.

Mul tekkis peas kohe järgmisena seos, et joogide eesmärk vaigistada oma aju on saada ühendus oma sabatundega ja sedakaudu tunnetada maailma laiemalt koos kõikide tema võngete ning selles peituva informatsiooniga. See on mu ratsionaalses ajus tekitatud põhjus-tagajärg seos, mida ma kahjuks ei tõestada ega ümber lükata ei suuda.

Miks ma seda kirjutan. Ajendiks oli töö juures juhtum kus mul paluti selgitada, et miks ma mingit infot vajan. Minu vastus oli, et ma ei tea täpselt, kuid andmete pealt mul võib tekkida teadmine – seoste tajumine. Teine pool ei saanud aru. Ma ütlesin, et minu jaoks faktid ei ole pelgalt faktid vaid neile peale vaadates, neid (ajus) ühest ja teisest küljest vaadates, pannes faktid ajateljele võib näha mustreid. Ma seletasin, et ma suudan fakte näha laiemalt. See on sama mida ma õpetasin paar nädalat tagasi finantsjuhtidele koolitusel kuidas näiliselt lihtsat IT süsteemis olevat faktide rida saab vaadata väga erinevalt ning kuidas on selle kaudu seoseid tekitades tekitada palju teadmist juurde. Aga et seda teadmist tekitada on vaja fakte.

Analüüsides seda enda mõttetöö protsessi olen täheldanud seaduspärasust, et seoses hakkavad tekkima siis kui lased ajul maha rahuneda ning seosed hakkavad ise-enesest kusagilt sulle tekkima. Ja ma oletan, et neid seoseid näeb ja tekitab mu sabaots. Ratsionaalse aju eesmärk on fikseerida erinevad faktiread ja siis tuleb astuda faktidest kõrvale ning hakkad neid asju ajus pöörama ning üksteise peale kihtidena ladudes proovima. Sarnaselt, nagu arvutiekraanil pööratakse graafilisi objekte ning lisades kihte või neid eemaldades. Ja kogu protsessi vältel tundub, et ma olen eemal ja vaatan kuidas aju andmetega tegeleb ning mina teen vaid kõrvaltvaatajana märkmeid. Ja neid märkmeid teeb ja seoseid nopib mu sabatunne.

Nädalavahetuseks palve sabalt: Lülitage oma ratsionaalne aju välja, minge loodusesse ja proovige tunnetada ümbritsevat oma sabaga.

Võitleme või ennetame?

Võitlemine on hästi levinud sõna ning sellega tegelevad tänapäeval kõik. Võidelda saab tööpuuduse, kliimamuutustega, umbrohu, une ja millega iganes. Alati saab leida mille vastu või eest võidelda. On olemas tähtpäevad tähistamaks millegi vastu võitlemist. Võitlejad peavad end sageli kangelasteks ja seetõttu peetakse võitlemist eriti tähtsaks tegevuseks.

Minu jaoks tähendab sõna võitlemine tegelemist tagajärgedega. Võitlema asutakse üldjuhul kui mingi olukord on läinud käest ära ja leitakse, et nüüd on vaja midagi otsustavalt ette võtta, et olukorda muuta. Seetõttu on minu arvates võitlema asumisel tegu alati rumaluse ilminguna. Lisaks on võitlemine on oma loomult ebaloomulik vägivalda sisaldav tegevus.

See, et millegi vastu tuleb võidelda, tuleb inimese seest, tema tõekspidamistest ja hoiakutest. Sageli võib ilmneda võitluse mõttetus kui inimene muudab oma suhtumist. Võitlema asumise eel tuleks küsida, kas võitlemine on hädavajalik? Kas tegu ei ole loomuliku olukorraga, millega oleks targem õppida koos elama? Mida ja kas tuleks muuta, et võitlemise vajadust tulevikus vältida?

Tarkuse tunnuseks on võitluse vältimine ja ebasoovitava olukorra ennetamine. Ennetamine ei ole tegevus millegi vastu vaid olukorra kujunemise suunamine soovitud suunas. Ennetamine tähendab ebasoovitava olukorra tekkimist põhjustavate teguritest aru saamist ning vajadusel nende suunamist.
Tarkus tähendab sageli ka asjade olemusest aru saamist ning otsuse tegemist, et ajus probleemina sõnastatud probleemi saab lahendada oma suhtumise muutmisega.

Enamikel juhtudel, kui tagantjärele rahulikult mõtelda, on võitluse vältimise lahendus parim lahendus.

Kui mõtelda inimese, perekonna, ühiskonna jms harmoonia peale, siis keskenduda tuleks ennetamisele mitte tagajärgedega võitlemisele. Ühelt poolt on ennetustegevus sageli odavam. Teisalt oleksid inimesed, perekonnad jne ühiskonnad õnnelikumad, kui ei kuluta oma energiat negatiivset emotsiooni sisaldavale tegevusele nagu võitlemine.

Enne kui asuda millegi vastu tuliselt võitlema võiks korraks võtta aja maha ja mõtiskleda, mis on tekkinud olukorra põhjustanud. Sageli asudes võitlema tagajärjega ei võeta tegelikult ette midagi selleks, et sama olukorda tulevikus vältida. Tagajärjega võitlusesse asudes on võimalik võidelda lõputult ja kunagi võitlust võitmata.

Teiseks tuleks enne tulihingeliselt võitlema asumist selgeks teha kas tegu ei ole mitte erandiga, mida ikka aeg ajalt tuleb ette ning millele ei peaks reageerima. Anomaaliaid on alati esinenud ning tõenäoliselt esineb ka  edaspidi. Erandite tõttu ei pea süsteeme hakkama muutma vaid piisab nentimisest, et tegu on erandiga.

Ning viimaseks tasub enne võitlusse asumist küsida endalt kas tegu on tõeliselt olulise probleemiga, mida peab muutma. Sageli mõtleme probleemid suuremaks kui nad seda tegelikult on. Mõtelge, kas probleem ja selle olulisus ei ole kinni vaid meie mõtlemises.

Haldusreform– linn ilma maata?

Lugedes haldusreformi seletuskirja näen valitsejate selgeid samme linnastumise ja võimu koondamise suunas. Sedasi jätkates on tulevikus elu maal mõeldud vaid vähenõudlikele öko-veidrikele, kes saavad ilma vajalike teenusteta hakkama, või siis jõukatele, kes suudavad endale vajaliku infrat ja teenused osta.

Seaduse seletuskirjas on toodud järgnevad positiivsed mõjud:

• Väheneb töötajate arv ühinenud valdades. See tähendab ühtlasi, et kaovad ääremaadel need vähesed avalikust rahast finantseeritavad töökohad, mis seni olid kohapeal olemas. Töö koondub sinna, kus on tööle rohkem tegijaid ehk suurematesse keskustesse.
• „Sotsiaalvaldkonnas võimaldab laiem ametnike profiil spetsialiseeruda ning sihistada tegevusi eri tüüpi sihtrühmadele“. Tavakeeli tähendab see, et keskuses on võimalik osutada paremat teenust. Samas abivajajad jäävad eelduslikult endisele kohale elama mis tõenäoliselt tähendab, et abi vajaja ja võimalik aitaja kaugenevad teineteisest. Kas on  tõenäoline, et ametnikud hakkavad sõitma abi vajajate juurde? Pigem peavad abivajajad kolima keskustesse.
• Ääremaastumise trendi pärast ei maksa muretseda sest ääremaalised vallad on ääremaad juba enne ühinemist ja selles osas olukord ei muutu, nendib seletuskiri. Osavald, kui ääremaastumist vältiv tasakaalustav jõud, ei ole seaduses sätestatud kohustusena kuna see takistaks seaduse eesmärgi ehk kohaliku võimu koondumise keskustesse eesmärgi saavutamist. 
• Suureneb konkurents volikogudesse. See tähendab, et parteidel saab olema eelis kohalikes omavalitsustes mõjuvõimu saamisel. Suurem rahakott ja otsene side riigiga annavad mitteparteiliste ees eelise. Arvestades hiljuti vastu võetud „kahe tooli seadust“, kus riigikogu liige võib kuuluda kohaliku omavalitsuse volikokku, siis on näha uuest seadusest parteide soovi oma rolli tulevikus suurendada ja võimu koondamist enda kätte. Nagu seletuskirjas selgitatakse, suureneb keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste partnerlus. Jah see on tõsi, sest kahel toolil samaaegselt olles on seda lihtsam teha.
• Hariduse pakkumine koondub kvaliteetsematsesse keskustesse kuna väikevaldadel on keeruline pakkuda head haridust ja palgata kvalifitseeritud õpetajaid. Kaob ära naabervaldade vaheline arveldamine pearaha osas ja konkurents elanike pärast kohalike omavalitsuste vahel väheneb. Kaotades ära väikestest kohtadest koolid võõrutatakse noored varakult maaelust. 
• Kuna keskused muutuvad jõukamaks ja tugevamaks loodetakse, et noored ja spetsialistid suunduvad sinna tööle. 
• IT teenuste osakaal ja võimekus suureneb ehk suureneb trend, kus IT teenus hakkab asendama KOV-i kohapeale mineku vajadust. Kas see vastab maal elavate inimeste IT oskustele või maal olevale infrastruktuurile ei ole seaduse koostajate jaoks probleem.
• Kulude sääst on märkimisvääne, kuna halduskulud vähenevad. Tekib nn mastaabiefekt. Vist rumal küsimus aga lihtne inimene maal oma vajadustega? Kuna ta maksumaksjana maksab vähem ja valimistel tema hääl tõenäoliselt ei mõjuta enam üldtulemust, siis kas ta ei vääri enam elementaarseid teenuseid kohapeal? Vist mitte.

Elujõulisuse indeks - roheline ala märgib elujõulisi KOV-e

Kokkuvõttes haldusreformiga üritatakse kohaneda inimeste liikumise trendidega ning toimub optimeerimise ja säästureform. Riik lükkab kohalikke omavalitsusi samas suunas, mis on toimunud riigiasutustes, riigiettevõtetes, pankades jms. Kuna klient on maalt kadumas ja ühikulu on liiga suur lõpetatakse maal teenuste pakkumine.

Arvan, et enamikele linnainimestele, kes moodustadavad juba üle 50% elanikkonnast, ei lähe haldusreform palju korda. Nende elu see seadus ei mõjuta. Aga kodanikud maal. Huvigruppidega teoorias võiks arvestada seaduse menetlemisel. Ning olulised vaidluskohtades võiks leida lahenduse. Seletuskirjas seisab:  Eesti Maaomavalitsuste Liit jättis eelnõu kooskõlastamata. Seaduste menetlusprotsessis on võimalik esitatud kommentaaride puhul lisada vastuseks "Võetud teadmiseks", lisada kommentaar ning sellega on kooskõlastusprotseduurid tehtud. Sihtrühmadelt on tagasiside saadud. Seadusega võib Riigikogus edasi minna. Nii need asjad meie riigis kahjuks käivad. Ja imestatakse, miks meil on ühiskond lõhenenud.

Ühe strateegilise vaate on meie valitsejad ära unustanud. Linnainimestele vajalik toit kasvatatakse maal. Lastes tasapisi elu maal soikuda muudetakse haavatavaks riik kui terviksüsteem kriiside korral. Rasketel aegadel on maainimesed ajalooliselt olnud need, kes on aidanud ühiskonnal hakkama saada säilitades traditsioonilisi oskusi ning tagades toidu. Maal elamise oskuse säilimiseks on vaja inimesi maal. Sealhulgas ääremaal. 

Ajakirjanduse laadne toode

Ma ei tea kuidas on teistega kuid ma olen loobumas meediatoodete tarbimisest. Hiljuti veel vaatasin õhtust aktuaalset kaamerat. Nüüd otsustasin piirduda vaid spordiuudiste osaga. Päevalehtede tellimise lõpetasin juba aasta tagasi. Postkasti potsatavad paberkujul vaid Sirp ning Eesti Ekspress.

Loobumine on tagajärg, vastureaktsioon. Põhjus peitub eesti meedias aset leidvates suundumustes. Neutraalset ja tasakaalustatud infot enam ei ole. Sirvid lehe läbi kuid sisusse ei saa minna. Ei ole lugusid, mis kõnetaks.

Millest koosneb tavapäraselt aktuaalne kaamera saade: terrorismiga uudis, eeldusel et sündmus toimub Euroopas, ning üks Natot ja meie sõjaväge ülistav uudisnupuke ehk kuidas me venelastele ära paneme. Kolmandaks ülevaade mida otsustati või tahetakse otsustada Euroopas meie eest ning nupuke kohalikust madistamisest riigikogu tasemel. Ja nii päevast päeva.

Meenuvad aastad paarkümmend aastat tagasi, kus telepurgis iga õhtul eetris olnud Vremjas pakuti järjepidevalt sama struktuuriga ja sisuga toodet. Riigi rahastatav meedia peab tootma riigile vajalikku ja õige meelsusega toodet.

Trükimeedia on täis vastanduvaid sõnavõtte kus faktidena esitatakse mida mina arvan ning selle põhjal kujundatakse kokkuvõttev järeldus. Ülejäänud leheruumist täidab reklaam ja meelelahutus. On tajuda kuidas arvamustoimetuse lugude valik on toimunud toimetuse juhile sobivast arvamusest.

Informeerimine ja probleemidele tähelepanu juhtimine on jäänud tahaplaanile. Kui siis mõned väiksed nupukesed lehe servas vaba leheruumi täiteks.

Ma ei taha teha kokkuvõtet, et head ja sõltumatut ajakirjandust ei ole. On teemad ja saateid, mis jäävad päevapoliitikast mõjutamata. Neid suudetakse väga hästi teha. Kuid ühiskonnaga seotud teemade käsitlus on väga vildakas.

Võimalik et vanemaks jäädes ei ahmi kala alla enam igat ussikest. Kogemuse kasvades näeb ta kus peitub rasvase ussi sees konks.

Võimalik, et mu maailmapilt ei sobi uue pakutava maailmapildiga kokku ning ma ei suuda enam minna kaasa loodusest ning tervest mõistusest kaugeneva virtuaalreaalsusega. Midagi on aga ühiskonna ja meediaprotsessides kusagil läinud valesti ning see valitud tee ei ole pikas vaates jätkusuutlik.

Kahju. Ma nii tunnen puudust hommikukohvi kõrvalt krabisevast ajalehest.  Hea meelega tarbiks traditsioonilist meediat kuid pakkujad teevad hetkel kõik selleks, et mind sellest võõrandada. Nii nagu poes on järjest rohkem tooteid siltidega “ ... laadne toode” on ka traditsioonilises meedias järjest rohkem “ajakirjanduse laadset toodet”.

Loobudes uudivoo tarbimisest tean, et pikas vaates on tagajärjeks ühiskonnast ning selle protsessidest võõrandumine. Kas kuidagi saaks seda peatada? Kas ma olen ainus kes sedasi tunneb?