Kas tõesti on nii raske teist mõista ja püüda leida ühisosa?

Ajaloos on palju näiteid, kus barbarid on purustanud „suuri ja võitmatuid“ tsivilisatsioone. Viimaste aastate sündmuste valguses tundub, et see protsess on Lääne tsivilisatsiooni Euroopa osas kiirenenud. Õitsengu aeg on peatunud ning nüüd on küsimus kas Lääne tsivilisatsioon liigub allamäge või leitakse uus hingamine. Islami pealetungi võimalikule arengule viitas Huntington 1993 aastal (10 aastat tagasi) oma raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“. 

Vaatasin raamatus olevat kaarti ning sellelt on selgelt näha, et lääne tsivilisatsioonile Euroopas on tsivilisatsiooni kokkupõrke reaalne oht suurem kuna tal on kaks suurt puutejoont teistsuguse tsivilisatsioonide aladega. Ameerikas on lääne kultuuril selles mõttes lihtsam, kuna ta on suutnud pea terve Põhja Ameerika endale kindlustada.

Ida-Euroopa riikide läänestumine suurendas Lääne mõjuala kuid teisalt avas salaukse idale. Aasta lõpu sündmused näitasid, et endised ida-Euroopa riigid ei ole nii selgelt lääne kontrolli all. Hüved ja raha ei ole muutnud rahvusi Euroopale sobivaks kuna kultuuri ja väärtuste muutuse protsessid võtavad aega inimpõlvi. Väikeste rahvusriikide allaneelamine ja seedimine võtab rohkem aega kui arvatud. Oleme inimestana küll sarnased kuid sisult ikka väga erinevad. 

Kas veel laieneda? Türgi võimaliku liitumise järelm oleks ettearvamatu. Ühelt poolt Türgi rikkus on Euroopale ahvatlev. Rahal ja rikkusel on alati olnud ahneid peibutav mõju. Samas ei julgeta praeguses olukorras ütelda, et peatame läbirääkimiste protsessi kuni olukord rahuneb. See selgelt võimendaks praeguseid probleeme ning islami usku türklased, kus aul on teistsugune tähtsus ja tähendus kui praeguses läänelikus kultuuris, ei mõistaks seda käiku ega ei annaks andeks. Ainuke lahendus on proovida hoida suhteid ning teha Türgile meelehead. Mida ikka see suur antav rahaline abi on. 

Tundub, et Euroopat hoiab koos paremini raha kui väärtused. Algne idee - majanduslik liit, mis Euroopa Liidu aluseks oli, tundub et töötab. Kõik lisad (nn avaliku sektori funktsioonid ühine piir, sotsiaalsüsteem, infrastruktuur jms), mis hiljem on juurde pandud, ei oma nii kindlat pinnast. Siin tundub, et tuleks alusmudel taaskord üle vaadata - ühtne kõigile ei tundu alati sobivat sest osalised on nii erinevad ning ühine tekk kipub ikka kellelegi mitte sobima. Kas tundub liiga palav või õhuke olevat, tekist saadakse kas liiga vähe või on muud hädad. 

Kuhu edasi? Kuigi praegused protsessid Euroopas kutsuvad silme ette pilte rahvuslikku ärkamist, mille käigus Eesti sai vabaks Nõukogude Liidust, on siiski ühisraha ja Euroopast saadud (saadav) rahavoog tekitanud seose, mida liitunud riigid kergekäeliselt tõenäoliselt läbi ei raiu.

Teisalt on näha, et sarnaselt islamile on alanud sarnane äärmuslik protestiliikumine Euroopa sees. Aafrikas mõni aeg tagasi ei toonud selline rahvaliikumine loodetud õnne. Ei olnud sobivat pinnast kuhu juurduda läänelikul demokraatial. Hetkel podiseb revolutsiooni tuluke Euroopa rahvaste katlas ning osapooled annavad hagu, et ajada katel keema. Eesti ei ole selles erand.

Hetkel tundub, et revolutsioon ei tekita mõistlikku lahendust. Kuigi ta võib lüüa platsi puhtaks ei ole näha uut visiooni, mille põhjal saaks asuda lääne tsivilisatsioonile järgmist arenguastet laduma. 

Seetõttu ma mõtlen, kas poleks aeg viimane istuda laua taha ning proovida asuda lahendust otsima. Enne kui katel üle keeb. Suuri riigimehi on iseloomustanud rasketel aegadel hea läbirääkimise kunst. Just läbirääkimise mitte väitlemise oskus.

Palun härrased Toompeal. Istuge ümara laua taha ja proovige läbi rääkides leida lahendus. Järeleandmisi tuleb selles protsessi teha. Teineteise tümitamine ning halvustamine leheveergudel ning riigikogu kõnepuldis ei vii meid otsitavale lahendusele lähemale.

Väärtuste muutus ajas

Vaatan väärtuste muutust ajas:

Püsiväärtused on asendunud hetkeväärtustega. Moodne inimene ei ole kinni vanas. Mida uuem, seda parem. Põhiküsimus hetkel "Kas sul on juba uus versioon?"

Väärtused on asendunud õiguste ja vabadustega.

Peamine väärtus seisneb rahas. Mida jõukam oled, seda rohkem õigusi sa suudad endale osta.

Miski ei ole enam püha. Erandiks on veel püha puhkepäevana.

Au ja häbi on sisutud sõnad. Järjest rohkem kostub mõtteid, et keskajal kasutusel olnud sõnad tuleks kustutada sõnaraamatust.

Au asemele on asunud kuulsus. Kuulsus tähendab tuntust. Peaasi et oled kuulus.

Häbi ei pea tundma ka siis kui kohtus süüdi mõistetakse. Rääkimata veel varem. Selge rumalus. Häbi on argadele.

Loodusseadused ei ole õiged seadused. Looduse kaitsmiseks on mõeldud looduskaitsealad. Mujal on eraomand.

Erakond, eraomand, indiviid, isemeelne ja iseteadlik, edukas ….

Samas ma ei lase pead norgu. Ma üritan oma elu elada oma väärtussüsteemi järgi. Isegi kui olen vähemuses ja mõnikord on raske. Siiski ma ei lähe nõudma oma erisusele välist tunnustust. Kõige olulisem on see kui tugev on inimene seesmiselt. Kui seesmiselt oled tugev, siis sind väline arvamus ei riiva.
Olles samal ajal avatud kõigele.

Heaolu ühiskonna edu näilisus

Arvud, olgu nad suured või väikesed, ei ole oma olemuselt head ega halvad. Arvud hakkavad rääkima kui nad asetada taustsüsteemi või ajateljele.
Mida räägivad numbrid kiidetud edukate nn heaoluriikide (Euroopa, Põhja-Ameerika ja Jaapan) kohta?

Edukaid riike valdavalt iseloomustavad valitsussektori suur võlg, mis järjepidevalt suureneb, rahvastiku pidev vananemine ning tarbimise kasv. Vaadates arenguid ajatrendil siis valitud heaolumudel ei ole rahaliselt jätkusuutlik. Riikide valitsejad, lubades oma elanikele järjest suuremad hüvesid, ei suuda pikas vaates neid kulutusi kinni maksta.

Heaoluriikide võlakoormad suurenevad. Käivitatud masinavärk töötab täistuuridel ning ei Euroopas ega Ameerikas ei ole suudetud võla kasvu kontrollida. Alljärgnev pilt iseloomustab hästi mida teeb Ameerika võlatase. Euroopas on pilt parem, kuid pikas vaates trend on sama.

Eesti on võtnud samuti suuna heaoluriigile. Eesti eduloo taga on suures osas saadud välistoetused. Ilma väljapoolt (peamiselt Euroopast) saadavate toetusteta, ületaksid Eesti riigi kulud tulusid 11% (2014 ja 2015 riigieelarve põhjal). Varasematel aastatel oli välistoetuse osakaal veel suurem.

Ettevõtja keeles rääkides, me oleme loonud organisatsiooni, mis toodab järjepidevalt -10% kahjumit ning tasakaalu hoidmiseks saame välistoetust, mis hoiab meid vee peal. Seda räägivad riigieelarve numbrid.

Millised on valikud?

Loodud heaolusüsteemis on kaks põhjatut raha neelajat. Pensionid (ja toetused) ning tervishoiukulud. Mõlema kulud kasvavad seoses rahvastiku vananemisega. Need on küsimused, mis vajaksid süsteemset muutust.

Valikuid on kaks: julgelt muuta, et hoida süsteemi kokku varisemisega kaasnevast kaosest või lubada edasi toetusi ning pärast järgmisi valimisi tulgu või veeuputus.

Kellel oleks julgust ütelda, et
".. riik tagab ainult minimaalse pensioni ja esmaabi neile, kes ise hakkama ei saa. Ülejäänud peavad ise hakkama saama. Kodanikuna peate elama selle teadmisega, et panete ise kõrvale või investeerite, et vanadusepõlves mitte vaeselt elada. Valik on teie.

Avaliku sektori eripensionid. Unustage ära. Meil ei ole raha selleks tulevikus. Avalikus sektoris saate töö tegemisest tasu ja avaliku sektori töötajaid kohtleme võrdselt erasektori töötajatega.

Arstiabi. Iga inimene saab vanaduses vaid piiratud ulatuses riigi poolt arstiabi ning teil oleks aeg tervislikele eluviisidele juba praegu mõtelda, kui soovite pikemat eluiga nautida. Valik on teie."

Tõenäoliselt ei ole meie valitsejates ei nüüd ega tulevikus seda julgust. Tõenäosus, et praegune süsteem millalgi kokku kukub ja toimub järsk ise-reguleerimine suureneb järjest.Usaldust sellise lahenduse valik maailma juurde ei loo. Aga valik on iga riigi enda teha.

Jutud, et astume Euroopa Liidust välja, ei ole rahalistel põhjustel realistlikud, sest keegi poliitikutest ei ole valmis tegelema riigieelarvest kümme pluss protsendi kärpimisega.

Sellist juttu pajatavad numbrid.

Sõnasõja ajajärk

Eestis käib kõva sildistamine ning vastandamine. Kõik kes ei ole meiesugused, nendele anname pasunasse.

Traditsioonilise perekonna kaitsjad ei tunnista teisi võimalusi. Samasoo armastajad nimetavad kõiki, kes neid ei mõista homofoobideks. Ministrid ei pea arvesta ettevõtjate arvamusega, kuna nad mõtlevad, et riigi asjad peavad käima nagu nemad arvavad. Ettevõtjad ei saa aru avalikust sektorist ja peavad neid nende teenitud raha kulutajateks. Nüüd on tekkinud uus võimalus vastanduda - presidendi vastuvõtule minejad ja mitteminejad.

Viha tekitab pidevalt juurde uut viha. Arutelud on asendunud positsioonide kaitsmisega ning on alanud sõnasõja ajajärk.

Lahingus on lisaks võitjatele ka kaotajad ning langenud. Viimased ei ole olulised, kuna lahingusse minnakse lootuses, et oleme võitjad. Kui mõtlematud võivad olla täiskasvanud.

Pigem on targem keskenduda lapsevanemana järelkasvu suunamisele:

• Väitluskunsti asemel õpetada arutelukunsti. 
• Rääkimise asemel õpetada kuulamist
• Edukaks olemise asemel õpetada loomingulisust

Millist riiki ma tahaks

Küsimuse "Kas me sellist riiki tahtsime?" tavapärane varjund on mitterahulolev. Lugedes erinevate parteide programme ja lootes leida midagi uut, siis selgub et tekstides 80% on sama sisu, mõnevõrra erinevas sõnastuses. Nenditakse seda, mis on üldteada ja olnud. Ning 20% erinevust on see, mida soovitakse teha, kuid mille osas tõenäoliselt teistega on väga raske kokkuleppele jõuda. Ja sedasi areneb riik keskpäraselt edasi. Tehes valitsusest valitsusse samu asju, isegi kui üritakse teha seda sama asja paremini, ei saa loota, et väljund oleks midagi uut ja paremat.

Ja nagu teada seisvas lombis läheb vesi haisema. Puhas ja klaar on vaid uues suunas voolav vesi. Klaasis vett ringi ajades me tekitame liikumise tunde, kuid mõne hetke pärast saame veenduda, et siin me oleme juba olnud. Täpselt selline olukord: seisva vee ringiajamine toimub hetkel minu arvates riigi juhtimises. Julgust ei ole suunata ressursse uutesse lahendustesse.

Ma mõtlesin endamisi, millist riiki ma tahaks ning jõudsin järgmise tulemuseni (vt allpool). Tegu on visiooniga, mis vajab edasi mõtlemist kuid seda kirja pannes tundisn, et mitmed teistsugused praktilised mõtted hakkasid kirjapandu järel peas keerlema. 

Millist riiki ma sooviks?

Ma soovin, et võiksime väikses riigis olla julged ja võtta sihiks midagi, mis on hindamatu ja rahas mõõtmatu. Rahaliselt Eduka Eesti asemel võiks võtta neli arengusuunda: vaimselt rikas, füüsiliselt terve, sisemiselt tasakaalus ja loodusest hooliv.

Vaimne rikkus tähendab panustamist mitmekülgse eesti keelse kultuuri arengusse. Selle asemel, et rõhutada pidevalt sõjakulude suhet rahvuslikku toodangusse tuleks mõõtma hakata palju me panustamine haridusse ja vaimsesse tegevusse. Säästlikuse ja standardiseerituse taotlemine hariduses ei loo viljakat pinnast vaimseks rikkuseks. Samuti väikeste maakoolide kaotamine ning koondamine võimalikult suurtesse koolidesse, ülikoolide arvu vähendamine ega ka inglise keelse hariduse osakaalu suurendamine. Eesti riigi missiooniks peaks olema eesti keelse ja võimalikult mitmekesise (eriilmelise) ning personaalse, loovust arendava, hariduse toetamine. Hariduse väärtustamist, mis lisaks faktiteadmistele peaks samaväärt tähtsaks kehaliste võimete ja hinge harimist. Eesti riigi üheks kuvandiks võiks olla parim koht kiiksuga kunsti ja teaduse tegemiseks.

Füüsiliselt terve tähendab riigi tasemel süsteemset panustamist tervislikesse eluviisidesse. Liikumisharjumuse kasvatus ja väärtustamine peaks algama juba maast madalast ning riik saaks aidata luua võimalikult soodsad tingimused sellega tegelemiseks kogu inimese elukaare vältel. Näiteks tasuta spordihallide ja rajatiste kasutamise võimalust, maksuvähendused kui ettevõtja panustab töötajate sporditegemisse või ka osaleb investeerijana spordirajatiste rajamisel jne. Iganädalasse lasteaia ja kooliprogrammi võiks kuuluda paaritunnine matk metsarajal ning hommikune taiji või joogatund. Koolitoitlustaja valikul ei tohiks olla määravaks mitte odavaim vaid maitsvaim ja tervislikuim toit. Ühe rahalise mõõdkuna saaks riigi tasemel olla eesmärgiks, et kolmandik ravikindlustuse eelarvest kulub mitte ravimisele (ravikulud ja meditsiinitehnika võidurelvastumine) vaid haiguste vältimistele ja ennetamisele. Kehalise kasvatuse (sh spordi) finantseerimine peaks liikuma kultuuriministeeriumi alt Kaitseministeeriumi alla. Seal on olemas vajalikud ressurssid ning ka vajadus füüsiliselt terve kodaniku järele. Füüsiliselt terve kodanik on üks kaitsevõimeluse alus. Pikas vaates peaks liikuma nii spordivarustuse soetamine, kehalise kasvatajate ja treenerite tasustamine jne kaitsekulude eelarvereale.

Sisemine tasakaal oleks oluline nii üksikisiku tasandil kuni riigi kui terviku tasemel. Üksikisiku tasakaalu alusteks, kuigi mitte ainsateks, on eelkirjeldatud vaimne rikkus ja füüsiline tervis. Teiseks pooleks on sisemise tasakaalu poole püüdlemine riigi ja ühiskonna tasemel. Sisemine tasakaalu püüdlus riigi tasemel tähendab võimalikult vähest riigi poolset sekkumist ja mõjutamist. Peamine küsimus, mida tuleks küsida on, kuidas saaks asjad korraldada sedasi, et ei oleks vaja riigi poolset sekkumist nii reeglite kui raha kaudu? Mida vähem on ette antud norme ja standardeid seda vabam ja loovam saab olla ühiskond ning seda lihtsam on leida muutuvas keskkonnas uus loomulik tasakaalupunkt. Teisalt annaks see valik selge sõnumi: erasektor peab võõranduma riigi nisa otsas rippumisest. Riigi rolli vähendamise kaudu hoiame tasakaalus ka avaliku sektori väljaminekuid erasektori tuluteenimise võimega. Ühiskonna tasemel tasakaalu leidmisel, võiks riigikogu olla kohaks, kus pannakse nurgakivi seaduse algatustele, mida rahvas ootab. Ma ei mõtle rahajagamise otsuseid. Tasakaalukad ja arusaadavad seadused, mille põhjal rahvas mõistab, et riigivalitsejad on asunud oma rahvast teenima. Usaldus toob riigile tagasi, kuna maksumaksjad on valmis rohkem panustama, kui teavad, et maksuraha läheb õige asja teenistusse.

Loodusest hoolimine tähendab loodusliku mitmekesisuse kaitsmist ning võimalikult väikse keskkonnalise jalajäljega valikuid. Suurte infrastruktuuriobjektide rajamisel peaks olema kaks mõõdet olulisemad rahast: loodusele vähima kahju tekitamine ning pikas vaates võimalikult energiasäästlik ülalpidamine. Isegi kui esmane väljaminek on sellevõrra suurem tuleks eelistada valikuid, mis on pikas vaates säästlikumad ja väikseima kahjuga loodusele. Riiklike ettevõtete (näiteks edakaudu Eesti Energia, RMK) eesmärgiks ei tohiks seada intsensiivsema loodusressursi kasutamise kaudu maksimaalse dividenditulu teenimine omanikule vaid loodusressursi säästlik majandamine ning loodusressurssi mõistlik hoidmine. Kas suudaksime tekitada Eestile maailma puhtaima ja loodussõbralikuma riigi maine? Mõtelda, mida selline maine annaks juurde Eesti põllumajandustoodangu väärtusele...

Küsimused, mida ma küsiks riigi tasemel sihtide seadmisel on: mida me saame teha nende nelja eesmärgi saavutamiseks? Igapäeva otsuste tegemisel tuleks küsida, kas tehtav valik on eelneva nelja suunaga kooskõlas. Kõik eelloetletu on pika vaatega eesmärgid, kus otsuste kasu ilmneb aastakümnete möödudes. Oleks vaid julgust teha algust.

Pildikesi teisest Eestis - Vilma lugu (1. lugu)

Olen jõudnud oma elu viimasesse veerandisse. Kõige rohkem pelgan ma seda kui ma enam ise hakkama ei saa. Vanadekodusse ma kahjuks ei pääse. Seal on kohatasu 500-600 eurot. Mu pension on 375 eurot ja sellega mind jutule ei võeta. Vanadekodud on isemajandavad. Minul jääb teenustasust natuke alla poole rahast puudu. Ja isegi kui raha oleks on järjekorrad pikad. Millal kohti vabaneb, seda ei osata täpselt öelda. Vanadekodus kohad vabanevad ju teadagi mis põhjusel.

Seni katsun kuidagi hakkama saada. Pensionist jätkub niipalju, et saan kuidagi üüri ära tasutud ja säästlikult toidu lauale. Elaks kahekesi, siis saaks paremini hakkama kuna paljud kuljud kulud oleks pooleks. Mõtlesin vahepeal panna lehte kuulutuse, et otsin korterikaaslast. Samas ei julge ka kuna ei tea kes vastab ning kas suudan kohaneda kahekesi eluga. Siis tuleb hakata teise veidrustega harjuma ning kas klapp tekib, ei tea.

Toidu osas ma ei ole valiv. Poes ikka jääb midagi seisma ja parim enne tähtaeg läheb üle. Mina jahin koos teiste pensinäridega neid kaupu. Hommikul vara tuleb jõuda esimeste hulgas poodi. Siis on märgistusega tooted väljas ja valik suurem. Kolmandik kuni pool toidu hinnast odavamalt saada on minu jaoks oluline. Enamjaolt ei ole sel odaval kaubal häda midagi. Aeg-ajal luban endale ka seda toitu mida teised ostavad. Seisma jääb ja alla hinnatakse ikka see kaup, mida teised ei taha. Harva kui pood midagi valesti rohkem tellib ja seeõttu jääb seisma.

Õnneks riideid jms ma enam palju ei vaja. Selle pealt jääb raha alles. Palju siis vanainimesel ikka neid riideid kulub. Valehäbi riietuse pärast ma enam ei tunne. Mis siis et mu rõivad ei ole moes. Kui auku kulub traageldan teisest lapi peale ja kannan edasi.

Pelgan vaid ootamatuid suuremaid oste. Viimati kui külmakapp rikki läks kogusin kuus kuud, et külmakapi remondiks raha kokku saada. Ja ega see remondi tegemine lihtne ei olnud. Neid remondimehi ei ole õieti enam ning telefoniraamatut ka ei ole mille järgi töömeest otsida. Infotelefonid on kõik tasulised. Lõpuks leidsin lehereklaami põhjal ühe töömehe. Ta ütles küll, et ega tänapäeval neid masinaid remontida enam väga mõtet ei ole ja uus osta on odavam. Seetõttu on ka remondimehi vähem sest enam ei remondita. Aga ma jäin remondi peale. Selle uue ostmine oleks tähendanud veel pool aastat rahakogusmist. Niikaua ilma külmakapita elu on väga keeruline.

See televiisorikanalite kadumise uudis tegi vahepeal meele mõrkuks. Siis jääks vaid Eesti televisiooni kanal. See vähene meelelahutus, mis raadiole lisaks on, väheneks. Samas nooruses sai ainult raadioga hakkama. Saan tõenäoliselt ka tulevikus raadioga hakkama, kui telekanalid ära kaovad. Samas inimlikkus ja inimeste peale mõtlemine on meie riigis kadunud. Vaevalt see arvuti ainult selles süüdi on. Eks inimesed on ka muutunud.

Saan aru, et meid pensionäre on palju ja oleme riigile suur kulu. Samas oleme terve elu maksnud riigile makse ja aus oleks natuke tagasi saada. Vähemalt niipalju, et saaks häda korral vanadekodusse minna. Need kes otsustavad on noored ja nemad ei saa sellest aru. Eks kogemust, inimlikkust ja pikka vaadet on riigimeestel vähe. Pole veel habegi kasvama hakanud aga juba juhitakse riiki. Kuidagi teistpidi on need asjad kui olid vanasti. 

Ah, et mida uuelt aastalt soovin? Loodan, et lõpp tuleb valudeta ja vaikselt. Ja et naabrid avastaksid varakult. Et oleks midagi matta. Teistele soovin kõike parimat ja et ei peaks sõda veelkord nägema. Maailm on läinud kuidagi väga ärevaks.

Ma armastan arvutit

„Oled sa hulluks läinud?“ küsis ema.

„Ei“ vastas poiss.

„Kui ma suureks saan, siis ma abiellun arvutiga. Õigemini tarkvaraga, mille ma suureks saades loon.“

„Miks sa seda teed?“ ei saanud ema aru.

„Mul on selleks mitu põhjust.“ Poiss tegi väikse mõttepausi. Ema oli esimene, kellele ta avas kaua pean küpsenud mõtet. Mõtete sõnadesse vormimine vajas aega.

„Ma soovin luua tarkvara, mis on minu vastu kogu aeg hea. Ta tunneb iga päev huvi kuidas mul läheb. Ta kuulab mind lõpuni, kui ma räägin. Tal ei ole kunagi paha tuju ja ta kunagi ei kurjustada. Meie lastele saab tast hea ema, sest ta on nende jaoks igal ajahetkel olemas."

„Lastele?“ ei suuda ema oma üllatust varjata.

„Tänapäeval ja veel vähem tulevikus on laste saamiseks vaja kahte inimest. Ja tõenäoliselt ei ole kaugel aeg, kus mu loodud tarkvara saab panna inimese sarnasesse vormi. Tehnika areng ei ole sellest kuigi kaugel. Ja vajadusel saab teha ka kaks sarnast ema. Sest ma tahan, et mu lastel oleks kogu aeg ema tugi olemas.

Ja lapsed saavad igast maailma punktist oma emaga rääkida. Ja ema teab alati, kus lapsed on ja kuidas neil läheb.

Ja kui ma suren, siis ma pärandan kogu oma teenitu arvutile ning sõlmin notariaalsed lepingud, mis tagavad mu tarkvarale tehnilise baasi uuendamise sajandite jooksul. Siis on mu lastel ema kogu nende eluea lõpuni.

Ja mõtle ema, ma olen elu lõpuni ühes abielus. Sest ma saan ju oma kaasat kujundada täpselt selliseks kuidas ma soovin.

Ma ei ole kõike veel lõpuni mõtelnud, kuid kas see pole hea mõte? Onju see on võimalik?

Ema?“

Ema oli jäänud vait. Ta ei osanud midagi vastata. Ta sai aru, et maailm on muutunud. Ja muutunud ja ka inimesed selles ajas.

----
Poiss leidis suureks kasvades palju sarnaseid, arvutit armastavaid inimesi. Nad koos viisid ellu poisi unistuse ja said kõik õnnelikuks. Aja möödudes oli kogu maine vara arvutite oma. Inimesed sündisid ja surid ning olid õnnelikud poisi loodud keskkonnas. Ja neil ei tekkinud enam kunagi mõtet armastada teist inimest ….